Aarne Vinkli sulest on ilmunud kirjanikumonograafiad “Juhan Liiv” (1964), “August Mälk” (1993, 1997) ja “Martin Körber” (1994), neist viimane põhineb 1944. aastast pärit ülikooliaegsel seminaritööl. Ta koostas J. Liivi luule ja proosa tekstikriitilisi väljaandeid, samuti L. Koidula, G. A. Oldekopi ja A. Mälgu loomingu valimikke, avaldas eestlaste lugemislugu käsitleva monograafia “Eesti rahvaraamat” (1966) ja XIX sajandi ilmaliku lugemisvara faksiimileväljaandeid, osales Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetuse üllitamises. Kogumikud “Kirjandus, aeg, inimene” (1970) ja “Viimased vaod” (2002) koondavad Vinkli kirjandusloolisi artikleid ja lühiuurimusi, “Saaremaalt suurele maale” (2003) toob lugejani päevikukatkeid ja mälestusi.

Aarne Vinkel oli akadeemilise “Eesti kirjanduse ajaloo” olulisemaid autoreid ning I ja IV (kaksik)köite toimetaja. Tema toimetamisel jõudis kaante vahele esimene väliseesti kirjanduse üldülevaade kodumaal (1991). Vinkli kirjanduskäsitluste metodoloogilist järjekindlust toetab faktilise andmestiku hoolas ja argumenteeritud tõlgendus, tema entsüklopeediliste artiklite tihedus ja faktitäpsus on tänagi eeskujuks. Aarne Vinkli inimlikku ja teadlaseloomust juhtisid talupoeglik tasakaal ja stoilisus, väliselt karedavõitu koore all peitusid hooliv tähelepanu kolleegide vastu ja mure tsunftisisese järjepidevuse pärast – kandis ta ju ise edasi G. Suitsu ja A. Annisti kirjandusuurimuslikku traditsiooni.

Aarne Vinkli eluring sulgus kodusaarel, kunagine töö lugemis- ja kirjutamispuldi taga kesk Koosi talu rohtaeda Muhus on nüüd pöördumatult ümber saanud. Kaasteelised ja järeltulijad mäletavad teda austuses ja tänumeeles.

Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus

Eesti Kirjanike Liit