Jerjomenko sündis õnnesärgis. Ta isa, samuti Nikolai, oli kuulus näitleja, rahvakunstnik. Ka ema, Galina Orlova kuulus lavatähtede sekka. Poisigi hüüdnimi oli pätti tegevas hoovikambas Näitleja. Koljat see solvas, kõigil teistel olid põnevad nimed, kas Lõust või Kinžall… Kuid hüüdnimi oli prohvetlik, sest sedavõrd ühemõtteliselt teatraalide perekonnast pärit noorukil polnud pääsu, pärast kooliorjust – näitlejaks. Isa-ema tutvused viisid ta elava geeniuse palge ette, Gerassimovile noormees meeldis.

Kuid Nikolai ei tundnud end veel tudengina, teda tõmbasid endiselt kambad. Dekanaadi tahvlil rippus järjest käskkirju Jerjomenko puudumiste, võlgnevuste ja huligaansuste kohta. Ent teda kaitsesid Gerassimovi võimsad tiivad. Raevukaks kujunes noormehe armuelu, mäletatakse, et tal jagus kirglikke seiklusi nelja hiljem kuulsaks saanud Natašaga. Need Nadjad olid Belohvostikova, Arinbassarova, Gvozdikova ja Bondartšuk.

Maestro kutsus Jerjomenko peagi oma filmi “Järve ääres”, see sai ahvatlevaks sarveprooviks. Sellest alates püsis ta aina Gerassimovil fookuses, mängis kokku režissööri kuues filmis. See oli kikkaeas näitleja kohta jahmatav edu, rohkem tegi Gerassimovi filmides kaasa vaid ta naine Tamara Makarova.

Jerjomenkole sai vanakesest Geramissovist villand ja ta trügis peaaegu väevõimuga Gavriil Jegiazarovi filmi “Kuum lumi” leitnant Drozdovskiks. Ent rahva lõi hasartselt kihama hoopis ta vaatemänguline osa hitis “XX sajandi piraadid”. Edasi tuli kõiksugu rolle, kuni lõpuks varisesid impeeriumi kulissid. Rusuks langesid ka kõik senised kinokaanonid ja Jerjomenko ilusa poisi armastaja-ampluaa ammendus. Ent näitleja osutus kõigesööjaks ja uutes tingimustes asus ta kõhklematult kujutama ka maffiamehi või uusvenelasi või krutoi’sid – “kõvasid  poisse”.

Siis saabus režissöör Aleksei Sidorovi kutse tulla kavandatavasse 15 seeriaga telefilmi “Brigaad”. See oli kallis ja grandioosne lugu, võtteid tehti 350 paigas, ka valitsushooneis ja Butõrka vanglas. Tähtis oli aga filmi ideoloogiline pööre, see ei olnud enam moraliseeriv mendifilm, vastuoksa, “Brigaadist” sai omamoodi brutaalne kinoline manifest, kus fookusse oli heroiseerivalt tõstetud bandiitlik säsi. See oli vist produtsent Anatoli Sivušov, kes kuulutas, et “Brigaad” on omaaegse löökfilmi “Moskva pisaraid ei usu” variatsioon, kuid tegelasteks pole enam kangrud, vaid bandiidid. Film oli metafooriliselt sotsiaalne, bandiit Belõist sai seriaali lõpus riigiduuma austatud saadik.

Jerjomenko ei mänginud seriaalis gangsterit, vaid bandiidi isa. Sügavalt sümboolne käik, nõukogude süsteemi fruktina oli ju toonane põlvkond praeguse banditismi sigitajaks.

Jerjomenko eraelu aga ei sujunud. Tema raugematud armuseiklused ei lubanud areneda harmoonilisel abielul. Ta kuulutas ajakirjanikele, et on määratud elama üksi, et tema jaoks on seks teraapia. Kõlakad oma homoseksuaalsuse kohta irvitas ta meedias välja, öeldes, et on klatšijaile tänulik – homolisus on tänapäeval populaarsuse kõrgeim aste.  

Varem supersportliku näitleja ellu hiilis talle seni tundmatu vaenlane – alkoholism. Üldsusel polnud sellest aimugi, avalikkus teadis teda üksnes reipa ja tööaltina. Ta oli ostnud endale uue korteri, kus teda viinast püüdis ravida ta teine naine Ljudmila. 2001. aasta mai lõpus hakkasid Nikolail verejooksud suust, kuid arsti ta kutsuda ei lubanud, kahe päeva pärast oli juba hilja.

Üht ajakirjanikku oli ta kutsunud peatsetele filmivõtetele, kalmistule, kus vändatakse matusestseeni. Žurnalist naljatas: “Siis matustel näeme!”. Nii läkski.