© TUM Records Oy 2006.
…pakub jazzisõpradele Mikko Innaneni (saksofonid), Jaak Sooääre (kitarr, elektroonika) ja Han Benninki (löökpillid) äsja ilmunud heliplaat “Spring Odyssey”, mis salvestatud live’ina Juma jazziklubis Helsingis. Ekstreemsuste all pean silmas eelkõige mõningaid väljenduslikke-mängutehnilisi “piirsituatsioone”, mitte (eba)kõlalisi äärmusi, mis kuulaja kõrvu võiksid kratsida. Eelnimetatud muusikute tutvustusest jätaksin välja Jaak Sooääre, keda iga jazzitundlik eesti inimene niikuinii hästi teab; Han Benninki trummimängu mäletavad ehk need, kes käisid 1994. aasta “Jazzkaarel”, kui Bennink musitseeris koos pianist Myra Melfordi ja trompetist Dave Douglasega. Mikko Innanen sai Soomes aga oma ala aasta muusiku tiitli aastal 2003. Nii et plaadil mängib esinduslik koosseis esinduslikku muusikat, mis on (ühe erandiga) nende endi komponeeritud-improviseeritud.
Albumi esimesed kuus lugu moodustavad ühe pika ja katkematu terviku ning vaevalt, et kuulaja neid üldse eraldi paladena teadvustab, nii et räägime parem osadest. Esimest lõiku iseloomustab kõige paremini hästi kirglik fortissimo’s algus, mis kitarri puhul saab pisut hispaanialaadse värvingu, ent Mikko Innaneni saksofoni-improvisatsioonide helides stardib kohe mingisse ekstaatilisse kõlakosmosesse. Teises osas on ekstaatiliste passaažide järg aga Jaak Sooääre kitarri käes, seevastu saksofon ei mõju tema partnerina siin mitte niivõrd temperamentselt, kuivõrd mängutehniliselt virtuoosselt. Ja ongi märkamatult käivitunud kolmas lugu, kus senine väga tihe Han Benninki löökpillifaktuur muutub tagasitõmbunult hõredaks. Tõsi, seda vaid lühikese impulsiivse trummisooloni. Järgneb episood, mis on peamiselt kitarrielektroonika ja -süntesaatori(te) ekspositsioonilavaks, ning ongi käes viies osa “Sea”, mis tundub olevat kogu tsükli sisuline raskuskese.
Algab see trummide-saksofoni tandemiga, mis mõjub hästi tundlikult, ent oma ekstravagantsustes (saksofon) ka pisut “veiderdavalt”. Tulemus pole siiski n-ö koomilise efektiga, pigem vaimus ehk kuhugi Frank Zappa kanti sarkastiline. Seda muljet toonitavad-võimendavad ka kitarri pseudo-heavy rifid. Kokku hoogne pulseerimine, ent seda siiski ühtses musitseerimishoovuses. See-eest tsükli lõpuosa tundub olevat sissevaade pisut ambient’likumasse kõlamaailma: kaikuvad elektroonilised foonid, natuke mõistatuslikke helipannoosid-sämpleid, mille saatel saksofonil hea justkui kaaluta olekus omaette mediteerida. Päris lõpulõiku, kõnealuse tsükli koodat, võiks aga isegi mainstream-jazziks nimetada.
Põhivoolujazzi liini jätkab plaadil ainsa mitte-omaloomingulisena Thelonious Monki “Trinkle Tinkle” – tõeline virtuoospala, mis Innaneni saksofonisoolodes saab ka eriliselt helkleva sära. Niisugune musitseerimine peaks iga jazzisõbra tuju terveks päevaks heaks tegema!
Tõusvas joones lisandub sellele “Floating”, mis on algusosas iseloomustatav kui leebetes värvides kollektiivne meditatsioon. Ometi on siingi, vähemalt saksofoni väljendusrikkas mängus, tunda mingit varjatud kirge ja nagu peidetud emotsionaalsust. Ning mida edasi, seda vähem varjatuks see emotsionaalsus muutub, kuni algsest “leebusest” pole enam jälgegi. Pigem võiks see lõpuks seostuda koguni mõne krimifilmi muusikaga à la “Mõrvar jätab jälje”. Sellest kõigest kasvab märkamatult välja hoopis järgmine lugu “Bermuda”, elurõõmus ja latino-värvides vahepala. Kummatigi ei kuule me latino-rütme siin otseselt trummidel, küll aga tajume hästi selle regiooni muusikatunnetust.
Ent siinkohal senine tõusev joon korraks ka katkeb, kuna “Delta’t” kuulates tundub, et trio koosmänguline sidusus kipub mõnevõrra ähmastuma. Kas ei kanna loo kujund sellisena veenvalt välja või tuhmus hoopis mängijate feeling, ei tea. Kuid vähemalt mina ei suutnud nii hõredalt laugleva pala mõtet küll üheski punktis tabada.
Aga väike kriitikanool ei tumesta kindlasti tõsiasja, et järgmised kolm lugu moodustavad ettekandeliselt jälle ühe efektse tsükli, kus irriteeriv “Green” mõjub oma kummaliselt nurgeliste kõlade ja rütmidega värskelt ning värskendavalt. Ja sealt välja kasvav lühike “Dreams” jätkab sama otsingulist-eksperimenteerivat meeleolu eelkõige kitarri helivärvide osas ning “Soon” jätkab omakorda “Dreams’i”, ainult et nüüd rohkem saksofoni kõlakoloriidi piirimail. Kohati mõjub see kõik päris müstilis-techno’likult, ja üldse mitte jazzilikult n-ö tavakuulaja seisukohalt.
Kuidas plaadile efektset punkti panna? Aga loomulikult looga “Reality”, mis võib esiotsa tunduda ehk kaootilinegi, ent kus rütmiliselt “distsiplineeriva” rolli saab trummide asemel veidi hiljem hoopis saksofon. Samas moodustub kummaline kooslus sestsamast distsipliinist ja improviseerimise vabadusest, mis päädib vaimuka-humoorika lõpuga. Mida siinkohal ma lahti ei seleta – kuulake parem ise! Ja mitte vaid seda lõppu, vaid ikka tervet plaati.