Eesti Ülim Must Poetess Joanna Ellmann oli autorina küps juba esimeses kogus. Alustanud õudset teekonda kohtumisele iseendaga debüütkogus „Liivaterade lend“ (2008), on ta kaanesaatesõnas fikseerinud noore inimese kohta võrdlemisi ebahariliku ja kummalise autoripositsiooni: „Arvan, et kirjutamine peaks toimuma läbi vaatluste ja kirjelduste, hoidudes hinnangutest“. Mõelgem siinkohal igasugusele noorte poeetide kõvahäälsete ja naiivsete sotsiaalsete hinnangute klounaadile.
Noorusele omase positiivsusega üritab Ellmann tõepoolest alguses veel rõhuda väliskaemusele, kuid tema luuletusi lugedes on selge, et ta on juba haistnud igas inimeses lahustunud kujul sisalduvat deemonit (nagu usutakse rahvasufismis). Veel liigub Ellmanni esikkogu süngetes tekstides ringi kasse ja päkapikke, kuid juba „linnukesed nokivad haldjatel silmi välja“ (lk 61) ning lumivalge kasski jookseb välja pigem „tumemustast mullast“ (lk 38). Poetessi püüd teispoolsusesse on nii ilmne (vt kas või luuletusi lk 79, 80, 87, 89), kõige elava lagunemise tunne nii sügavalt omane, et ta on tegelikult juba kohe esimestes tekstides liikunud edasi kaaneseisukohast ja pööranud pilgu enese sisse. Poetess ei taha veel nagu uskuda oma rasket teed, temas on veel annus nooruslikku teatraalsust, aga ta aimab juba eos asjade tegelikku hirmuäratavat seisu: „ilma musta riide taga / piilub vaikiv filosoof / otsib päikesekiirtest jälgi – / putukate jalajälgi / otsides ta leiab aga / hoopis suure musta ilu / iseenda vaimu seest“ (lk 60).
Kogu joannaellmannilik kujundimaailm, mis on seotud mullatemaatikaga, on debüütkogus juba spontaanselt olemas. Selle kujundiahela täpne sisu on veel määratlemata, kuid on selge, et kõik mullaga seotu on tähenduslik, hirmus ja kutsuv. Mullas toimub mingi salapärane elu, poetess on ise muld (lk 24), seal toimub midagi metafüüsilist, naatide kõrval võrsub sealt ka kurjus (lk 36), ähvardavalt tähenduslikku ja ambivalentset mulda võib leida igalt poolt, ka naeratava vanamemme küünte alt (lk 53).
Aja jooksul muutub üha tugevamaks ka üksinduse motiiv. Ellmanni jõulises ja eksootilisemas luulekogus „Kõrbenud galaktikad“ (2009) valitseb juba mustlastele ja kaamelitele vaatamata täieliku ärapööratuse-sissepoolepööratuse kuulutamine. Kõik, mis toimub, toimub alati omaette: luuletaja on omaette ning tihased lendavad omaette (lk 9). Üksindus võib olla kristallselge (lk 21), niiske ja pärineda tähtedelt (lk 24), olla ainuvõimalik raamatupealkiri (lk 8) ning kui luuletaja läheb kõndima või vaatab ringi, katab ta silmad kinni (lk 28).
Ellmanni kujundimaailm vajaks mahukat uurimust. Juhin tähelepanu vaid ühele, minu meelest olulisele kullaproovile tema troobimaailmas: silmade sulgemise kompenseerivad naha tundlikkusega seotud kujundid nagu meetrised lõhed huultel (lk 59), pupillide kui mustade sügavike hõõrumine (lk 58), naha pragunemine varemeteks (lk 6) jne. Okultismis on peetud just nahka kõige olulisemaks elundiks, mille kaudu saame tegelikku infot maailma ja tema saladuste kohta. Esimeses Moosese raamatus (3:21) teeb Jumal enne inimeste paradiisist väljasaatmist neile nahkriided selga. Tihti jäetakse tähele panemata piiblifakt, et paradiisis kasvas kaks keelatud puud: hea ja kurja tundmise puu ning igavese elu puu. Et inimene ei sööks ka teisest, saadeti ta maailma, kuid anti nahkriided selga. Igavese elu asemel anti meile nahk! See lause ei ole tähenduslik olnud mitte ainult mootorratturitele, vaid ka mitmetele müstikutele.
Ellmanni kõige uuemasse, kirjastuse ;paranoia välja antud raamatusse on koondatud tekstid aastatest 2011–2013. „Sulgunud ruum“ on ilmselgelt eelmise aasta kõige monumentaalsema sisu ja kujundusega luulekogu. Suured kõvakaaned, kummaline pildimaterjal nii luulekogus kui ka lisatud väikeses fotoraamatukeses (pildid Divine Enfant), neelavmust ilma kirjadeta CD (Joanna Ellmann loeb tekste, muusika Kiwa Noid) loovad mulje võimsast sügavmorbiidsest interdistsiplinaarsest objektist. Mikro- ja makrostruktuurid, nahk ja kosmos segunevad stiilses tervikus, tervitatavalt kaugel ollakse klišeelikust romantilisest morbiidsusest, mis luulekogude puhul nii sisus kui ka kujunduses laialt levinud. Tekst ja undav muusika CD-l võivad olla häirivad kitšilikku luulet armastavale lugejale. Ka lärmav sotsiaalsus ja mäng kujunditega on jäänud siit kuhugi kaugele. Luulekogu lehed ei ole valged, vaid hallika varjundiga, nagu tuhaga kaetud, signaliseerides üldisest meeleolust või, kui täpsemini väljenduda, meeleolupuudusest: kõik on olnud, ollakse juba kaugel ära, jäänud on ainult tuhk.
Luulekogus kirjutatakse, et „Ärkvelolek on häirivam / kui mistahes uni“ (lk 6). Kõik meeleolud siin on puhastunud, ehk harjumatultki sünged. Läbivad motiivid on mulla all olek, mäekssaamine jne (nt lk 7). Kuid see ei ole tavakristlik naiivne teispoolsuskäsitlus. Laskumata pikematesse ekskurssidesse antud teemal, võib öelda, et luterliku laialivalguva seletuse kohaselt on hing viimse kohtupäevani nagu uinunud olekus, katoliiklastel on asi äkilisem ja keerulisem, aga lõpptulemus enam-vähem sama. Peab ütlema, et igasugused surematu hinge arusaamad, mis on pööbel-esoteerias ja lihtsamas kristluses laialt levinud, on traditsionalismi seisukohalt ikkagi hilised ja väärad. Näiteks XX sajandi ühe juhtivama traditsionalisti Julius Evola paljusid teoseid läbib arusaam, et kogu elu on vaid ümberstruktureerimine: meile antud efemeersest konstruktsioonist peab saama monoliit, inimese ülesanne on end transformeerida. Inimene on seega juhuslike komponentide lühiajaline kompositsioon. Kui Ellmannil pöördub miski pärast surma ja matuseid tagasi hauakohale (vt lk 8) ning luuletaja vaid aimab, kuhu ta tee edasi viib, siis mulle tundub see heas mõttes paganliku ja objektiivse lähenemisena, kus ei ole selget vahet elus ja eluta inimese vahel. Jällegi on ka siin olulisel kohal nahaga seotud kujundid: „Olen lahtine uks, millest möödujad / sisse astuvad. / Siin käib palju rahvast – üks küürakas vanamees, / sada peatut naist. / Nad kõik joovad naha kaudu / piiritust“ (lk 9).
Pealkiri „Sulgunud ruum“ tähistab ka surmakogemust, ruumi, kuhu keegi on sattunud karistust kandma ja ootama nagu maagilisse peeglisse. Ta mõistab, et kogu elu on sulgunud ruum ja paratamatus (lk 11). Autori ümber on kõik surnud, surmateema on arendatud luulekogus maksimaalse tasemeni: ollakse uppunud (lk 15), enne hauda heitmist ollakse poolsurnu (lk 17). Ka üksinduse teema on arendatud raamatus justkui lõpuni, sest kõik helid on sumbunud, aeg on aeglustunud, jäänud on vaid tühi ruum (lk 29), aeg on saanud ajatuseks (lk 37). Tähenduslikult ja arhetüüpselt on tagasi jõutud piibellike kujunditeni: ollakse näiteks kaev (lk 45) või kukutakse tornist alla (lk 46) või ollakse vaala kõhus (lk 46). Autor ütleb ka otse välja, et tal polegi enam midagi öelda (lk 48), kogu olemine on öö (lk 59).
Mulle tundub, et Joanna Ellmann on antud luulekogus kunstiliste vahenditega väga lähedale jõudnud traditsionalismis levinud arusaamale sellest, et tõde ei ole tegelikult seotud kogemusega, vaid on pigem nagu mingi müstiline auk meie sees. Ja sellega kohtumine on nagu kohtumine oma tumeda õega, sest mingil arusaamatul kombel on see müstiline tõeallikas seotud just naiselikkusega. Nii on läbi Ellmanni luulekogude toimunud minu meelest täiesti ürgloogiline areng: välisest kogemusest on pöördutud sisemusse ja jõutud lõpuks musta päikse, musta auguni. Alkeemias ei ole see nigredo aga mitte protsessi lõpu sümbol, vaid uue alguse märk. Joanna Ellmann on tumeda õe meedium, kes on suutnud seda ehk kui ühte kõige raskemini kirjeldatavat nähtust üldse meile mingil kombel kirjeldada.
Raske on nimetada eesti kirjandusest mõnda sellist kirjandusteost, kus oleks nii võimsalt välja arendatud surmaga seotud sümboolika ja jõutud musta augu tõeni. Poetess Ellmann ei paku meile seda metafüüsika fundamentaalset tuuma kergelt, vaid kogu selles sisalduva raskusega – ja see on hea. Neid tekste saab tõesti lugeda, nagu öeldakse, nii nagu lumehelves langeb kirikukellale. Tegu on 2015. aasta ühe kõige huvitavama ja võimsama luulekoguga.