Joodik perekonnaisa. 1880. aastad,

biskviitportselan, maaling. Gardneri

portselani- ja fajansivabrik.

Narva muuseumi kogu. irina kivimäe

 

Inimese kujutamine, eelkõige kolmemõõtmelise suurvormina, on üleöö mainekaks saanud. Loodetavasti ei kandu pronksmehega seonduvad emotsioonid üle portselanist vene meestele ja naistele, kes on eksponeeritud Mikkeli muuseumi toredal näitusel “Portselanist rahvas”.

Kiirel ja kiirustaval, funktsionaalsust ja minimalismi ülistaval ajastul võib tunduda portselanist pisiplastika oma peenuse, ebapraktilisuse ja armsusega ehk liigse ja tühisena, kuid usun, et sellesse süvenedes, sisse elades kujude hingeellu, ei vaimustu neist kaugeltki mitte ainult portselani spetsialistid, vaid ka need, kes seda kunstiala on marginaalseks pidanud. Vaatajas ärkavad lapsepõlvemälestused, hakkavad tööle ammu unustatud mehhanismid. Lisaks kõikvõimalikele muinasjuttudele nagu Anderseni “Karjatüdruk ja korstnapühkija” räägib portselanist rahvas Mikkeli muuseumis meile palju ka Venemaa XVIII ja XIX sajandi ajaloost ja poliitikast, etnograafiast ja sotsiaalsest elust, kunstistiilide ja kunsti kogumise viisidest ning veel paljust muust.

Portselani hakati Venemaal tootma XVIII sajandi keskpaiku toredust ja pidustusi armastanud keisrinna Jelizaveta Petrovna valitsemisajal (1741 – 1761). Esialgu valmistati esemeid kaunist ja kallist materjalist, mida nimetati Euroopas valgeks kullaks, vaid Peterburi keiserlikus portselanimanufaktuuris keisrinna ja tema õukonna tarvis. Sel perioodil valitsesid vene portselanis nii vormis kui teemade valikus täielikult Lääne-Euroopa portselani eeskujud. Omanäoline stiil ja kohaliku eripäraga seotud teemade ring ilmub portselani järgmise tugeva naisvalitseja Katariina II ajal (troonil 1762 – 1796).

 

Etnograafiline kirevus, Venemaa ideoloogiline relv

 

Üks märkimisväärne Vene portselani eripära oli paljufiguurilised rahvusi kujutavad sarjad, mida Euroopas sellisel kujul ei tunta. XVIII sajandil ja ka hiljem valmistati Euroopas küll üksikuid eksootilisi inimesi kujutavaid portselankujusid (näiteks hiinlasi, türklasi), kuid need olid vaid osa idamaisest moest. Venemaal aga hakati valmistama esimest portselankujude sarja “Venemaa rahvad” juba Katariina II valitsemise algusajal. Huvi rahva ja rahvuste vastu oli seotud Vene impeeriumi tohutu territoriaalse laienemisega XVIII sajandi jooksul, aga ka tollal haritlaste seas ja valitsevates ringkondades levinud valgustuse ideega, mille järgi hinnati kõike loomulikku ja looduslähedast, muu hulgas  lääne tsivilisatsioonist rikkumata loodusrahvaid. Valgustatud monarhi nimetusele pretendeerinud ning Voltaire’i jt prantsuse filosoofidega kirjavahetuses olnud Katariina II soosis etnograafilisi ekspeditsioone uutele aladele, mille tulemusena valmisid põhjalikud uurimused. Üks selliseid oli Johann Gottlieb Georgi kolmeköiteline “Kõikide Vene riigis elavate rahvaste kirjeldus”, mille rikkalikud illustratsioonid saidki keiserlikus portselanivabrikus valmistatud figuuride aluseks. Etnograafiliselt polnud need kuigi täpsed, rahvariiete koloriidi valisid kunstnikud enamasti oma suva järgi, kujude vorm aga vastas varaklassitsistlikule iluideaalile: need olid antiikskulptuuri meenutavalt sihvakad ja graatsilised. Rahvuslikku kuuluvust markeerisid detailid ja iseloomulikud riideesemed. Need Katariina II soovil valminud kujukesed polnud mõeldud müügiks, vaid põhiliselt diplomaatilisteks kingitusteks Venemaad külastanud Euroopa valitsejatele ja teistele kõrgetele ametiisikutele. Mikkeli muuseumi näitusel on välja pandud sellest haruldasest sarjast pärit laplase kuju (EKM).

Rahvuste teema Vene portselanis jätkus ja arenes jõudsalt XIX ja ka XX sajandi vältel, olles nii tsaaririigi kui ka hiljem nõukogude režiimi ideoloogilises teenistuses. Impeeriumi rahvusi kujutavate sarjade suurest populaarsusest kõneleb kas või see, et XIX sajandil hakati neid tootma ka eratehastes, mis viitab, erinevalt esimeste sarjade elitaarsusest, juba massilisele tarbijale. Suurem osa Mikkeli muuseumi näitusel eksponeeritud kujudest on tehtud  Vene kuulsamas eraportselanimanufaktuuris, mille asutas inglane Francis Gardner 1766. aastal Moskva lähistel Verbilki külas. Gardneri portselanitehas tootis esemeid nii laia turu jaoks kui ka keiserliku õukonna tellimusel. 1760. – 1870. aastatel hakati siin valmistama uut sarja “Venemaa rahvad”, mis põhines nagu esimenegi etnograafilise uurimuse illustratsioonidel, 1862. aastal Peterburis ilmunud Theodor de Pauly raamatu “Description éthnographique des peuples de la Russie” gravüüridel. Arvukad ja väga täpsed kromolitograafia tehnikas valminud illustratsioonid loodi mitmete kunstnike joonistuste ja maalide järgi. Etnograafiliselt täpsed ja natuuritruud on ka nende järgi tehtud portselankujud, mida iseloomustab detailne rahvariiete kujutamine, elavad ja dünaamilised poosid ning iseloomulikud ja väljendusrikkad näojooned. Mikkeli muuseumis saab näha ligi 20 selle sarja kuju. Siia kuuluvad ka Mihkli küla eestlased, kes vaatavad kivistunud nägudega otse enda ette, meenutades fotograafia algusaegade kangestunud inimestega pilte. Seevastu Kaasani tatarlanna vaatab üsna koketselt kirju räti alt ja ka mustlaspaar istub sundimatus poosis. Huvitava grupi moodustavad põhjarahvad, kelle kujude postamentidele kirjutatud nimed panevad küsima, mis rahvad on õigupoolest need kujutatud samojeedid, nendaalid, jurakid või ostjakid?

Varasemas vene kirjanduses on jurakkideks nimetatud XIX sajandil neenetseid, samojeedideks rühma neenetsitega suguluses väikerahvaid ja ostjakkideka nimetati toona hante. Nendaalide päritolu on jäänud näituse tegijate jaoks siiski tundmatuks, võib-olla esindab see karunahka riietatud rõõmsameelne kuju mõnda tänapäevaks maailmakaardilt kadunud rahvusgruppi… Alaska kunagist kuulumist Venemaa koosseisu kinnitab kaks näitusel eksponeeritud kuju: tlingit (vene keeles kološ) ja aleuudi naine – Põhja-Ameerika indiaanlased. Tlingitid olid eriti tuntud sõjakuse tõttu, nende visa vastupanu Vene kolonisaatoritele ja karusnahaküttidele oli üks põhjusi, miks piirkonna juba XVIII sajandil koloniseerinud Venemaa müüs selle 1867. aastal Ameerika Ühendriikidele.

Portselankujude kollektsioneerimisest sai XIX sajandi teisel poolel moodne ja laialt levinud nähtus. Kujud Venemaa rahvaste sarjast kaunistasid peaaegu iga jõukama maja külalistetuba või buduaari. Nii moodustasid need märkimisväärse osa ka tuntud Narva kunstikogujate ja metseenide Lavretsovide portselanikollektsioonist, kust pärinevadki nii Narva muuseumi, Tallinna linnamuuseumi kui ka Eesti kunstimuuseumi kogudesse kuuluvad kujud. “Venemaa rahvaste” kujud on kaunid ja dekoratiivsed, nende kirevad riided, vaheldusrikkad poosid ning hingestatud näoilmed tõmbavad kohe endale vaataja pilgu. Siin puudub vaev ja häda, “rahvaste pere” on õnnelik ja pidulik, manifesteerides elegantselt Vene impeeriumi edukat vallutuspoliitikat, sisendades, et Venemaa koosseisu kuulumine toob rahvastele valgustust, õnne, jõukust jne. Kuid lisaks propagandistlikele impeeriumile lojaalsuse sisestamise eesmärkidele täidab see sari omal moel ka sallivuse edendaja rolli, kuna rahvaid on kujutatud huvi ja empaatiaga, austatud on nende eripära ja traditsioone, hoidutud on üleolevast suhtumisest või karikeerivast laadist. Iga kuju on ühest küljest rahvuse esindaja, kuid tegelikult on kujutatud konkreetset inimest, isiksust. Tasub vaadata kas või aleuudi naise peeni, lausa aristokraatlikke näojooni!

 

Lihtrahvas, vene portselani teine meelisteema

 

Teine võib-olla armastatumgi teema vene portselanis oli lihtrahvas – talupojad, kaupmehed ja käsitöölised. Esimene selles reas on keiserlikus portselanimanufaktuuris valminud Peterburi lihtrahvatüüpe kujutav sar
i, mis valmis 1780. aastatel ning oli mõeldud täiendusena “Venemaa rahvastele”, tutvustades Venemaa põhirahvust ehk siis venelasi endid. Selle sarja kujudest paistab eriti silma kaunis paljajalgne marjamüüja, kelle vormide ideaalsed proportsioonid ja rahulik graatsia on pärit pigem klassitsismi esteetikast kui XVIII sajandi lõpu tegelikkusest.

XIX sajandil hakati “portselanist rahvast” tootma ka mitmes eratehases. Portselan läks odavamaks ja oli kättesaadavam. Nüüd  võisid seda omandada peale kõrgseltskonnast pärit inimeste ka linnakodanikud, kaupmehed ja jõukamad talupojadki. Keiserliku Portselanimanufaktuuri järel valmistas kõige täiuslikumaid kujusid nii vormilt kui kvaliteedilt Gardneri tehas. Seal tehtud kujud olid sageli eeskujuks ka väiksemates eratehastes (Popovi, Miklaševski) valminud nukkudele. Eriti populaarsed olid XIX sajandi esimesel poolel nn “Võlulaterna” figuurid. Eeskujuks olid nendele illustratsioonid 1817. aastal ilmunud perioodilisest väljaandest “Võlulatern või Vaatepilt St. Peterburgi rändkaupmeeste, meistrite ja teiste lihtrahvast pärit töösturitega, kindla käega  kujutatud nende õigetes rüüdes ja omavahel juttu ajamas ameti ja seisuse kohaselt”. Kokku oli seal üle neljakümne gravüüri, mille autoriteks arvatakse kuulsat vene kunstnikku Aleksei Venetsianovit või tema õpilast Kapiton Zelentsovi. Tänavakaupmeeste hõiskeid ja muid rahvakirjanduslikke tekste sisaldavate illustreeritud trükiste traditsioon oli tuntud Euroopas juba keskajast, kõige kuulsamad neist ehk “Pariisi karjed” (“cris de Paris”). Venemaal prooviti samuti luua midagi selletaolist, kuid enamik katsetest nurjus, seevastu 1817. aasta “Võlulaternal” oli menu, seda trükiti suurtes tiraažides, tänaseks on see väljaanne bibliograafiline haruldus (Eestis võib sellest ettekujutuse saada vaid Tartu ülikooli raamatukogus asuva faksiimiletrüki abil). Sellest sarjast on näitusel mitmed tööd, näiteks “Naine puuviljakorviga”, “Pagaripoiss koogiga” (EKM) jt.

Talupojatemaatika muutus eriti aktuaalseks XIX sajandi teisel poolel seoses 1860. aastate reformidega ning üha tugevneva rahvusluse ideoloogiaga. Portselanis väljendus see rohkearvuliste lihtrahvast kujutavate kujude sarjade näol. Eriti huvitavad on Gardneri vabrikus 1880. aastatel valmistatud realistlikud Vene talupoegi kujutavad biskviitfiguurid (biskviit – glasuurimata portselan), mille aines ja kujutamisviis sarnaneb paljuski kriitilise realismi maalijate omaga. Nende kujude abil võib taastada suure osa tollase Vene maaelu tegelikkusest: vaadata on külvaja, viisutegija, poiss, kes paneb hobust kammitsasse, einestav rändur, võid kloppiv naine. Linnaasukate rea moodustavad kaupmehed: kala-, mõdu- ja puuviljamüüja, balalaikamängija ja karutantsitajad, kerjused, kingsepp ja juut vihmavarjuga. Helget elu poolt näitavad emaduse-isaduse rõõme kujutavad stseenid ja kujud laste elust. Näeme vana vene mängu “Babki” ehk sõraluudega kossimängu: paljajalgsed lapsed on “Lihavõttemotiivi” nime kandvas stseenis saapad – erilise pidulikkuse märk – jalga saanud. Ka elu pahem pool on nüüd portselani jõudnud: näeme joodikust perekonnaisa tassivat lapsega naist, vallaslapsega tütarlast ja altkäemaksuvõtjast vallakohtunikku.

Rahvatüüpide “portselani valamise” traditsioon jätkus ka nõukogude ajal, eriti ilmekad on 1920. aastate nn agitportselani valdkonda kuuluvad figuurid, kus traditsiooniliste eluviiside esindajate asemel astuvad ette uued inimtüübid: punapartisan ja naismilitsionäär. Hiljem jäid portselani pärusmaaks rahvused, traditsiooniliste elukutsete esindajad ja sportlased. Portselanist pisiplastika tootmine jätkub ka tänapäeva Venemaal, vanu traditsioone jätkavad eelkõige Lomonossovi-nimeline portselanitehas (endine keiserlik portselanimanufaktuur) ja kuulsa Gardneri vabriku mantlipärija Dmitrovski portselanitehas. Kaasaegsete kujutisi me nende sortimendist kahjuks ei leia (huvitav oleks näha portselanist häkkerit või vormelisõitjat!). Ajad on muutunud ja uut portselanist rahvast ilmselt ei sünni, kuid vana pakub meile lahkesti ka tänapäeval rohkelt silmarõõmu, elamusi ja teadmisi.