Jay Ruby on Ameerika mainekamaid visuaalkultuuri teoreetikuid, kes paari viimase aastakümne jooksul on keskendunud pildilise kommunikatsiooni etnograafilisele käsitlemisele Ameerika maaühiskonnas. Ta on saanud akadeemilise ettevalmistuse California ülikoolis ning kaitsnud seal ka 1969. aastal antropoloogias doktorikraadi. Ruby oli Ameerika visuaalse kommunikatsiooni antropoloogia ühingu asutajaliige, paljude rahvusvaheliste visuaalkultuuri ühingute nõukogu liige ning on praegu Ameerika visuaalse kommunikatsiooni keskuse president. Ta on pidanud loenguid Pennsylvania, Rutgersi, Princetoni ülikoolis jm. 1960. aastast on ta avaldanud palju teaduslikke artikleid ja raamatuid, kureerinud fotonäitusi, korraldanud visuaalantropoloogia konverentse. Praegu on Jay Ruby Philadelphia Temple’i ülikooli emeriitprofessor. Interneti kaudu on võimalik tellida tema raamatuid “Secure the Shadow. Death and Photography in America” (Cambridge, MIT Press, 1995) ja “The Photographic World of Francis Cooper: Not a Bad Shot” (University Park, Penn State Press, 1999), “Picturing Culture: Essays on Film and Anthropology” (University of Chicago Press 2000) jt.
Professor Jay Ruby, olete tuntud kui visuaal-antropoloog. Kuidas see valdkond oluliseks kujunes?
Võin ennekõike rääkida sellest, kuidas visuaalantropoloogia kujunes välja Ameerika Ühendriikides, sest seal juhtus see kõige varem. 1960. aastatel hakati seda mõistet kasutama etnograafiliste filmide puhul. 1970. alguses laienes visuaalantropoloogia nõnda, et selle kaudu hakati määratlema peaaegu kõiki visuaalkultuuri valdkondi: filmi, fotograafiat, televisiooni, moodi jne, teisisõnu kõike, mida võis näha ja pidada kultuuri tulemuseks. Lihtsustatult öeldes just see ongi olnud valdkonna keskne telg. Minu kitsamat uurimisteemade ringi, nimetatakse visuaalse kommunikatsiooni antropoloogiaks. See katab laia nähtuste ringi alates arhitektuuri uurimisest ja lõpetades inimeste riietumistavade käsitlemisega.
Visuaalide uurimisel kasutatakse ju mitut metoodikat. Võime rääkida visuaalsotsioloogiast või tõsta esile hübriidse visuaalkultuuri uuringute valdkonna. Milline on visuaal-antropoloogia asend metoodikamaastikul ja kuidas see teistest erineb?
Metoodikat polegi alati kerge eristada, sest esineb hulgaliselt kattumisi. Näiteks visuaalsotsioloogia ja -antropoloogia on kohati väga sarnased. Mõlemad toetuvad ju visuaalkultuuri tõlgendamisel etnograafilisele lähenemisele. Ja nii üks kui teine on huvitatud sellest, kuidas visioonimasinad jm produktid mõjutavad inimeste elu. Teine oluline lähenemisviis, mis domineerib Ameerika kultuuriuuringutes (cultural studies), on tekstuaalsuse printsiip, kui pilti võetakse tekstina ja vahetut, isiklikku sündmustes osalemist või küsimust, kuidas pilt on tehtud, ei peeta eriti oluliseks.
Küsin siis visuaalsotsioloogia ja -antropoloogia erisuste kohta.
Traditsiooniliselt käsitlevad Ameerika sotsioloogid etnograafilist valdkonda, tegelevad rohkem Ameerika-siseste teemadega ja antropoloogid üritavad hõlmata kogu planeeti. Kuid see pole ilmselt hea viis piiri tõmmata. Kahe lähedase distsipliini eristamiseks peaksime tegelikult naasma teoreetiliste allikate erinevuse juurde. Kummaline on pigem see, et metodoloogiliselt on need valdkonnad tõesti sarnased, sest mõlemad toetuvad etnograafiale.
Kas visuaalantropoloogia on ka visuaalkultuuri uuringute osa?
Mitte Ameerika Ühendriikides, kus visuaalkultuuri uuringud on kasvanud välja kultuuriuuringutest ja need omakorda kirjanduse uurimisest. Nõnda on visuaalkultuuri uuringud üsna kaugel visuaalantropoloogiast. Kuid distsipliinide kompleksil, mida tuntakse visuaalsete uuringutena, on põhjuslikke seoseid nii kunstiajaloo kui visuaalantropoloogiaga.
Kui rääkida visuaalantropoloogia objektist, kas selleks võiks olla midagi seesugust nagu “esimese kaamera jõudmine väikesesse külasse”?
Jaa, muidugi. Selles võib veenduda kas või Bourdieu’ töid lugedes. Ka ajakiri History of Photography huvitus varasematel aegadel rõhutatult meediumi kohalikest traditsioonidest.
Üks huvitavaid teemasid, mida olete käsitlenud, on kujutamise ja pildilise tegevusega seonduv eetika. Tavaliselt jäetakse see valdkond analüüsist lihtsalt kõrvale. Näiteks foto puhul kirjutatakse küll fotograafist või pildistamise protsessist jne, aga neist teemadest mitte. Küsin nagu algusekski, miks? Kust tuleb teie eriline huvi selle vastu?
Üksikud teadlased on siiski kirjutanud sellel teemal, enne kui jõudsin 1988. aastal oma raamatuni “Image Ethics”. Antropoloogias on tegelikult veelgi pikaajalisem traditsioon, mille kohaselt pööratakse tähelepanu ka sellele, et uurimine ei kahjustaks nende huvisid, keda uuritakse. Nõnda tulen minagi sootsiumist, kus niisugune traditsioon on juba oma sada aastat vana. Kummalisel kombel avastasin aga mingil hetkel, et näiteks fotograafias polegi seda teemat kuigipalju arutatud. Kuigi arvasin, et eetika aspekt peaks olema ühine küllalt paljudes valdkondades, leidsin oma üllatuseks, et see ei ole nõnda. Pisut hiljem selgus, et näiteks ajakirjanikul on justkui õigus avalikustada kõike, sest nende tegevuse sihiks arvati olevat tõde! Ja tõepoolest, kuidas võikski keegi haiget saada tõe ilmsikstulekul ehk siis keelduda fotografeerimisest, filmimisest jne? Õnneks on need asjad tugevasti muutunud ja loetletud valdkondades kohtab üha sagedamini dialoogi eetiliste küsimuste ümber. Hea näitena võib tuua Ameerikas välja antava auhinna ajakirjanikule, kes loobub pildistamisest/pildi avaldamisest selle nimel, et kannatajat aidata!
Kas pildilise dokumenteerimise “poolt/vastu” küsimuse ümber on tänapäeval palju konflikte?
Küsimusepüstitus on olnud ekspluateerimise maiguga. Need, kes dokumenteerivad, on tihti jõukast perekonnast, need, keda näidatakse, on aga sageli just vaesed inimesed. Ja nii käib visuaalkultuuris juba pikka aega kemplus selle üle, kes keda ekspluateerib jne. Kui antropoloogias on see nii-öelda vana teema, siis foto- ja kinodokumentalistid on alles hakanud selle üle tõsisemalt arutlema. Kui tõmbaksime siit kujuteldava jätkuliini kunsti valdkonda, kus pilt võib maksta kümneid ja sadu tuhandeid dollareid, siis võtab dokumenteerimise või kujutamise eetika selgemalt majandusliku kuju.
Eetika majandusliku aspekti kõrval on kindlasti muidki olulisi tahke?
Muidugi on. Neist kõige lihtsam on küsimus privaatsusest: mis see on ja kas saab kehtestada mingeidki reegleid, mis pildistamist-filmimist jne efektiivselt ka reguleeriksid? Kui kaugele eraellu üldse tohib keegi teine kutsumatult sekkuda? Kas kõige valikuta avalikustamine ikka toob kaasa ainult head? Eriti keeruliseks muutuvad need asjad siis, kui asi jõuab poliitilise dokumentalistika valdkonda, mille kohta tooksin hea rumala näite. Kui tavaliselt peaks nii-öelda “eetiline dokumentalist” filmitavatele avalikult seletama oma tegevuse kõiki sihte, siis mõelgem hetkeks, kas sellist printsiipi oleks saanud rakendada Adolf Hitlerist dokfilmi tehes? Paraku mitte, sest film jäänuks siis tegemata. Publik poleks sellist valetamist kindlasti ka pahaks pannud jne. Siit kerkibki esile küsimus: kas vaenlasele tohib hea/paljastava teose nimel valetada? Raske, tihti vastuseta probleem. Nagu seegi, kas vaenlane on ikka nõnda selgepiiriline kurikael nagu näiteks Michael Moore’i esimestest filmidest võib välja lugeda? Ja lõpetuseks, veelgi komplitseeritumaks osutub dokumenteerimise eetika siis, kui omavahel kohtuvad väga erinevate tavadega kultuurid, kus arusaamine kujutamisest ja selle sihtidest omavahel olemuslikult ei klapi.
Kas sellepärast ongi õigussüsteem üsna võimetu pildieetika printsiipe seadustama?
Arvestades asj
aolu, et selliste konfliktide üle saabki enamasti arutleda vaid iga üksikjuhtumit eraldi võttes, on Ameerikas hakatud praktiseerima vaid nn juhtumiseadust (case law), mis võib, aga ei pea arusaamatustesse selgust tooma. Minu arvates on oluline, et ei loodaks normatiivseid seadusi, mis jätaksid üksikjuhtumide peensused niikuinii arvesse võtamata ja võiksid kasu asemel kergesti hoopis kahju tuua. Väga põnevad on aga need juhud, kui näiteks filmija/ pildistaja tunneb, et ei tohiks salvestada, kuid pildistatavad hoopis nõuavad seda, mõistmata, millist kahju võib dokumenteerimine neile hiljem põhjustada!
Kas põhimõtteliselt oleks võimalik teatav kahjude loend selle kohta, mida ebaeetiline filmimine või pildistamine on inimestele kaasa toonud? Mulle meenub üldtuntud lugu, et (vähemalt legendi järgi) printsess Diana hukkus sisuliselt paparatsode eest põgenedes.
Ma siiski ei arva, et oleks lihtne tuua näiteid, kus on täiesti selge, et ainult kaamerarünnak on selliseid asju põhjustanud. Lihtsam on eritleda juhtumeid, kus dokumentalistika pole asja parandanud. Ameerikas on levinud illegaalse võõrtööjõu kasutamine: korjatakse pisku eest marju või tehakse muid töid, mida kohalikud teha ei taha. See on kestnud juba vähemalt 50 aastat ja konservatiivselt korralikke filme on tehtud lausa sadade kaupa. Et sellele vaatamata pole mitte midagi muutunud, siis tekib paratamatult küsimus, kas raha, mis neisse filmidesse investeeritud, poleks andnud parema tulemuse, kui see oleks antud vaestele illegaalidest mustatöölistele otse kätte. Nii arvan, et kuigi fotod ja filmid on küll nii-öelda poliitika võimsad tööriistad, pole maailma muutmine ometi nende võimuses.
Kas see on siis kõigest romantiline unistus?
Olen oma üliõpilastele, kes niisuguseid lootusi hellitavad, alati öelnud, kui tahate maailma muuta, ärge haarake kaamera, vaid püssi järele.
Diana üldtuntud ja banaalse juhtumi kõrval meenub mulle meie kultuurist eraluurajaks kutsutud Jüri Liim, kelle üles võetud kosmosesideaparaat kutsus esile seadme demonteerimise…
Ehk oleks õigem öelda, et pildid ei muuda maailma eriti tihti. Selles kontekstis on minu meelest kõige olulisem näide fotod, mis kujutasid Rodney Kingi peksmist politseinike poolt Los Angeleses. Üks mööduja oli haaranud mahakukkunud kaamera ja sündmused jäädvustanud. Jah, tõsi, neil päevil rääkisid fotodest vaata et kõik Ameerikas ja Los Angelese politsei pidi kohtusüüdistuse tõttu oma ridades läbi viima tõsised ümberkorraldused. Raske küsimus, kas ülesvõtted on suutelised midagi olemuslikult head tegema, aga jääb. Nii oli ka selle juhtumi laiapõhjaline jätk kohtuprotsess, kus võmmid küll arreteeriti, kuid neid ei mõistetud süüdi. Sellele järgnes pahameeletorm, mille käigus põletati maha umbes sada maja ja tehti hulgem materiaalset kahju, moraalsest rääkimata!
Aga ehk seisneb dokumentalistika mõju hoopis hirmus. Kui fotod ja filmid ei muudaks inimeste elus midagi, siis on raske seletada seda hirmu, millega paljud kaamerasse ja ülesvõtvasse tegevusse suhtuvad!
Sotsiaalteadlasena on mul siiski väga raske öelda et, just täpselt A kutsus esile B. Põhjuslikke faktoreid, mis midagi esile kutsuvad, on korraga väga palju. Kui ma küsiksin näiteks, et milline täpselt oli Eddie Adamsi last maha laskvast sõdurist tehtud foto mõju, jääksin täpse vastuse võlgu. Tean vaid, et seda fotot kasutas aktiivselt sõjavastane liikumine, kuid see on ka paraku kõik. Olen pigem nõus teie vaimuka väljendiga, et ülesvõtted “lubrikeerivad” võimalikke sotsiaalseid muutusi.
