Mihhail Tšehhovi nimelise Riia Vene teatri külalisetendused 8. – 10. I Tallinnas. Kavas „Tahkudega klaas“, „Tango Oskar Strokiga“, „Fro“ ja „Segased tunded“.

Leedu Vene Draamateatri (Vilnius) külalisetendused 13. – 16. I Tallinnas. Kavas „Zoika korter“, „Ivanovite jõulupuu“, „Jevgeni Onegin“ ja „Kuningas Lear“.

Eestikeelsele teatriavalikkusele peaaegu märkamatult andsid jaanuaris meie pealinnas külalisetendusi Riia ja Vilniuse vene teater. Mõlemad teatrid tõid kaasa neli lavastust, mis läksid enam-vähem täismajale, näidates, et Tallinnas jätkub publikut heatasemelise venekeelse teatri tarvis. (Meie Tallinna vene teater oli samal ajal vastugastrollidel.)

***

Mihhail Tšehhovi nimeline Riia Vene teater on positsioneerinud end selgelt direktoriteatrina. Karismaatiline Eduard Tsehhoval, selle teatri juht, on unikaalne isiksus kogu postsotsialistlikus teatriilmas, sest oma ametis püsib ta juba nõukogude ajast. Teatrimajandusliku eriharidusega Tsehhoval on juhtinud Riia vanalinnas asuva teatrihoone põhjalikku ümberehitust, kujundanud oma teatri mainet ja repertuaari, kutsunud külalislavastajaid nii lähedalt kui ka kaugelt ning vahetanud veerand sajandi jooksul kuus peanäitejuhti.

Viimane neist, Peterburiski nimekas Igor Konjajev töötas Riias viis aastat, õpetas välja kursuse noori näitlejaid ja läks möödunud kevadel kodulinna tagasi. Järgmise peanäitejuhina näeb Tsehhoval praegu Läti Rahvusteatris töötavat Elmārs Seņkovsit, Māra Ķimele õpilast ja vahepeal kuulsa poolaka Krystian Lupa juures stažeerinud 32aastast Läti teatri tõusvat tähte.

Tema 2011. aastal diplomitööna valminud väikese saali lavastust „Tahkudega klaas“ (igale nõukaaegsele joodikule teada granjonka) sai vaadata ka Tallinnas ning on tõsiselt kahju, et seda ei käinud vaatamas meie teatritudengid. Tegemist on viie noore näitleja grupitööna tehtud sketšide-etüüdide kompositsiooniga sellest, mis juhtub, kui hakata viina jooma. Midagi selleteemalist näeb sageli teatrikooli eksamitel. Riialased näitasid aga, mida annab nooruslikule vaimukusele ja hasardile täpse režissööripilgu lisamine. Lavastus oli särav, tempokas ning, mis peamine, mõtestatud ja detailideni läbi töötatud.

Seņkovs on nüüdseks teinud selles teatris ka kaks suurlavastust (Gorki „Suvitajad“ ning Blaumanise „Indra“) ning leidnud kollektiiviga hea kontakti. Läti lavastajad pole selles majas imeasi, ka kultuuriministeeriumi tellimus teatrile sisaldab nõuet, et 10% repertuaarist peab põhinema läti dramaturgial. Küllap läks selle kategooria alla ka omaloominguline „Tahkudega klaas“, ent suur rõõm oli näha, et noored näitlejad esinesid samasuguse hasardi ja meisterlikkusega ka suure saali peaosades.

Teatri visiitkaardina toodi kaasa Konjajevi lavastatud „Tango Oskar Strokiga“, muusikal Daugavpilsist pärit legendaarse tangokuninga Oskar Stroki (1892–1975) elust ja loomingust. Saanud küll rahvusvaheliselt tuntuks juba enne Teist maailmasõda, sarnaneb Stroki saatus Raimond Valgre omaga. Riiklik tunnustus sadade esinemiste eest rindemeestele ning siis loomingu keelustamine ja väljaheitmine heliloojate liidust 1948. aastal. Strok jäi küll ellu, kuid suutis ennast rehabiliteerida alles 1970. aastate algul tänu juhuslikule kohtumisele Nõukogude Liidu kultuuriministri Furtsevaga, kes oli töölisnoorena tema laule laulnud. Ka see stseen koos muu kireva elu, kauni muusika ja hoogsate tantsudega oli lavale toodud. Lavastuse edu aluseks on aga juba Londoniski oma loominguga laineid löönud (näidend „Leegionärid“) noore Riia dramaturgi Aleksei Štšerbaki tõepoolest väärt libreto ning peaosalise Jakob Rafalsoni hinge minev ja sädelev mängulaad, kus esituse usutavuses polnud vahet ei seitsmeaastase poisikese ega seitsmekümnese rauga puhul.

Hoopis teistsugust teatriesteetikat esindas Ruslan Kudašovi lavastatud Andrei Platonovi jutustus „Fro“. Teades Peterburi Suure Nukuteatri lavastaja, Kuldse Maski laureaadi Kudašovi eelmisi Tallinnas näidatud töid (Zamjatini „Meie“, 2009 ja Gogoli „Vii“, 2014) ning tundes Platonovi kuulsaid anti­utoopiaid, võis oodata teravat satiiri ja tumedat absurdi. Laval sai aga näha tõeliselt ilusat armastuslugu, kuidas noor töölisnaine JeFROsinja ootab oma „kommunismi või veel midagi muud ehitama“ sõitnud meest ning jõuabki ära oodata ja ühe öö õnnelik olla. Kudašov ja kunstnik Nikolai Slobodjanik olid võtnud lavastuse aluseks vene futurismist välja kasvanud agitpropliku stiili ning puhta sini-punase värvigamma, suutnud panna näitlejad plakatlikku esituslaadi uskuma ja oma tegevusest vaimustuma – ning see vaimustus kandus ka publikusse. Näha selles poeetilises loos Stalini poolt lurjuseks nimetatud kirjaniku iroonilist kõrvalpilku oli jäetud iga vaataja rikutuse hooleks.

Tsehhovali teatri repertuaarivaliku erilist rafineeritust näitas aga gastrollide avaetenduseks valitud Richard Baeri melodraama „Segased tunded“, peaosas Moskva Estraaditeatri kunstiline juht Gennadi Hazanov, kes oli äsja saanud 75. sünnipäevaks Putinilt ordeni „Teenete eest Isamaa ees“ kõrgeima järgu ning vastukingina pannud presidendile pähe keisrikrooni. Seda kaheinimeselavastust oli Hazanov Moskvas mänginud aastakümne jooksul koos Inna Tšurikovaga. Tsehhoval palus lavastaja Leonid Truškinil taastada see lugu Riia lavale, kus Hazanovi partneriks on teatri primadonna Galina Rossiiskaja. See on lugu ja esitus, mida vajaks iga teater ning mis läheb iga ilmaga ja igale publikule hurraaga peale.

***

Vastupidiselt Riiale on Vilniuse vene draamateater lavastajateater. Kaheksandat aastat juhib seda direktori-peanäitejuhina üks leedu rahvusvaheliselt tuntumaid režissööre ja teatripedagooge, 71aastane Jonas Vaitkus. Olukorras, kus teatrijuhi amet pole leedu lavastajate seas just populaarne (nii rahvusteater kui ka noorsooteater on juba aastaid ilma pealavastajata), on Vaitkuse kindlameelsus eriti hinnatav. Eesti teatrisõbrad tutvusid Vaitkuse loominguga esmakordselt 1979. aastal Kaunase draamateatri külalisetendustel. Hiljem on ta juhtinud ka Leedu Rahvusteatrit (1989–1995) ning juhendanud näitlejakursusi muusika- ja teatriakadeemias.

Vilniuse teater toob aastas välja kuus uuslavatust (teatrimajas korralikku väikest saali pole), millest peanäitejuhi teha langeb üks-kaks. Sellegipoolest tuldi Tallinna just Vaitkuse lavastustega, mille autorite valik räägib enda eest: Shakespeare, Puškin, Vvedenski. Klassikasse kuulus ka neljas kaasatoodud lavastus, Rolandas Atkočiūnase lavastatud Bulgakovi „Zoika korter“. Vaitkuse lavastajakäekiri pole aastakümnetega eriti muutunud: vaatepildi mastaapsus, jõulised kujundid, julged tõlgendused. Ka etteheidet, mis talle juba nooruses osaks sai – tema kujundimaailm on, võrreldes näiteks Nekrošiuse ja Tuminasega, tuletatud pigem peast kui hingest –, võiks korrata nüüdki.

Kolmest seekordsest lavastusest oli kõige võimsam ja ootamatum ehk Aleksandr Vvedenski „Ivanovite jõulupuu“. Daniil Harmsi kaasvõitleja Vvedenski (1904–1941) loomingut on hakatud avastama viimastel aastakümnetel. Eestis on seda teinud põhiliselt Kalev Kudu, kes tõi 2010. aastal „Ivanovite jõulupuu“ Tartu Üliõpilasteatris ka lavale. Selle 1938. aastal kirjutatud absurdidraama on Vaitkus lavastanud groteskse reekviemina, mis triivib stseeniti performance’i ja rokkooperi vahepeal. Lavastus on saanud Leedus suure tunnustuse osaliseks (aastaauhind lavastajale, kunstnikule, heliloojale ja peaosalisele), kuid ettevalmistuseta publikule jäi vaatepilt vähemalt esimeses vaatuses küllaltki arusaamatuks. See oli külalisetendustest ka ainus, kus täidetud oli vaid pool vaatesaali, omakorda pool lahkus vaheajal. Näitlejatest tõusis erilise sugestiivsuse ja plastilisusega esile auhinnatud Valentin Novopolski lapsehoidja rollis, järgmistel õhtutel sai teda näha Onegini ja Edmundina.

Vaitkuse „Jevgeni Onegin“ oli nähtud lavastustest vahest kõige hämmastavam, aga ka kõige väljamõeldum, sest millist teist sõna kasutada, kui Puškini teoses löövad kogu etenduse jooksul laulu ja tantsu ka Lenin ja Stalin koos Napoleoni ja Peeter I-ga. Lavastaja oli ilmselt saanud indu poeemis leiduvast viitest, et Onegini laual seisis Napoleoni büst, ning pidanud vajalikuks siis kõik türannid (kui Onegini alter ego’d) korraga lavale tuua.

Lavastuse motoks oli valitud stroof:

„Kes vaadelnud on inimesi

Ja võtnud vaevaks mõtelda,

see lõpuks oma ligimesi

peab hingepõhjas põlgama“

(Betti Alveri tõlge)

Kui Puškinil on need sõnad siiski Onegini maailmavaate irooniline kajastus, siis Vaitkus on rajanud neile kogu oma lavastuse, kus empaatiat polnud tunda ühegi tegelase suhtes. Teadlikult värdjalikuks on seejuures muudetud nimitegelane, kes Tatjana kuulsat kirja mõnitades suudleb samal ajal Stalinit ja kepib Napoleoniga. Olulisem roll kui sõnal on lavastuses koreograafial, sest peategelaste paarid on reas stseenides topeldatud balletiartistidega. Tuleb aga tunnistada, et kogu see kirevus ei taganud minu meelest terviklikku kunstilist veenvust.

Hoopiski vastupidiselt oli Vaitkus lähenenud „Kuningas Learile“. Täiesti tühjas mustas lavaruumis, kasutamata mingeidki rekvisiite, liikusid ühtlaselt valge trikooga näitlejad, luues tänu suurepärasele valgusrežiile mulje alasti kehadest. Shakespeare’i sõna oli tõepoolest vabastatud kõigest välisest: eeslaval olid protagonistid ning tagaplaanil siugudena väänlev koor, kust peategelased esile tõusid ja siis jälle sinna kadusid. Esteetiline mulje oli võimas nagu ka nimitegelase, Leedu Rahvusteatri näitleja Vytautas Anužise mäng. Anužis, kes meenutab oma füüsise ja ka mängulaadiga ehk Ruut Tarmot, suutis Learis ühendada türanliku hüsteeria ja lapseliku naiivsuse, nii et uskusin teda ja tundsin talle kaasa ka kõige vastandlikumates stseenides.

Külalisest peaosalise kõrval hakkas aga eriti silma ülejäänud trupi suhteline kahvatus, mida (eriti naisnäitlejate puhul) oli märgata ka teistes lavastustes. Kiir­kõnes ja halva diktsiooniga esitatud tekstist läks suur osa kaduma, mis sellise lavastuse puhul on andestamatu. Muidugi oli selles oma roll ka meie teatrisaali halval akustikal, kuid Anužise lausutud sõnad jõudsid pärale. Kui aga ei kosta (nagu tihti ka meie vene teatri etendustel), siis meenub paratamatult Panso mõttetera, et asi pole mitte valjuses, vaid mõtteselguses.

***

Jaanuarikuised gastrollid andsid ainet mõtisklusteks ja võrdlusteks kolme Balti riigi vene teatrite kohast oma kodumaa teatripildis.

Riias on umbes 320 000 venekeelset elanikku, direktori arvates moodustab potentsiaalne teatripublik (nagu mujalgi maailmas) sellest umbes 8% (25 000). Külastuste arvuks oli möödunud aastal 117 000. Tallinnas oleksid võrreldavad arvud 180 000, 15 000 ja 60 000, ent paraku külastati 2015. aastal Tallinna vene teatrit 40 000 korral. Vilniusega, kus venekeelne elanikkond moodustab vaid 7% rahvastikust, pole olukord võrreldav. Sealne teater annab lasteetendusi kahes keeles ning Vaitkuse lavastusi käivad loomulikult vaatamas ka leedu rahvusest teatrihuvilised.

Trupis on kõigis kolmes teatris 35–40 inimest. Riiklik toetus on riigikeeles töötavate teatritega võrdväärne, mis Riia puhul tähendab küll seda, et sealse vene teatri dotatsioon on Tallinna teatri omaga samas suurusjärgus.

Kohalike lavastajate töö (ja ka omamaine dramaturgia) on nii Leedus kui ka Lätis igapäevane. Meie vene teatris töötas eesti lavastaja (Ingo Normet) viimati kümme aastat tagasi ning tema loodud „Kuningal on külm“ oli ka viimane eesti autori uuslavastus selles teatris (praegu repertuaaris Tätte „Palju õnne argipäevaks“ kujutab endast Roman Baskini 2005. aasta lavastuse taastust).

Teatril läheb üldjuhul hästi siis, kui tal on nii sees- kui ka väljaspool nähtav peremees, kelle sõna maksab ja kes võtab vastutuse. Tõelise peremehena tervitas Eduard Tsehhoval fuajees külalisi ja saatis nad ära, aga vaatas ka ise kõiki etendusi ning see vastutustunne õhkus meile ka lavalt. Riia ja Vilniuse teatril on peremees olemas ning see määrabki nende väljapaistva koha ja autoriteedi sealses teatrielus. Meil seevastu on vahetunud kümne aastaga kuus direktorit, neli peanäitejuhti ja viis nõukogu esimeest, kusjuures mingi aja oli teater veel ka Aivar Mäe kohakaasluse alusel ainujuhtimise all.

Viimasel paaril aastal on ka eestikeelne ajakirjandus Tallinna vene teatris sündiva oma huviorbiidilt kaotanud. Kes on süüdi, on teada. Lõpetan artikli teise traditsioonilise vene küsimusega: mida teha?