Detsembri aluses tegin kunstiakadeemia sisearhitektuuri tudengitele ülesandeks tegutseda kahe päeva jooksul kümme tundi Tallinn linnaruumis kellegi teise nahas. Valikuvõimaluste hulgas oli kehastumine tänavamuusikuks, tänaval kerjamine, ratastoolis liikumine või burka kandmine. Kuna suurem osa eksperimendis osalenutest olid naised, siis on ka analüüs tehtud ühe soo vaatenurgast. Variatsioone lisab seegi, et peale eestlannade kuulusid meeskonda veel austraallanna, ukrainlanna, belglanna ning poolatar.
Eksperimendi mõte oli tajuda omal nahal, mis saab siis, kui füüsiliselt terve keskklassi valge naise privileegid on äkki kadunud, milline on argielu Tallinnas, ning analüüsida, kuidas väljenduvad Eestis valitsevad ühiskonna tõekspidamised avalikus ruumis.
Demoniseeritud teine
Need neli eestlannat, kes otsustasid kanda burkat, kulgesid Tallinnas üksinda ning paarikaupa mööda oma igapäevaseid radu, liikusid ringi vanalinnas, kesklinnas, Kadriorus, Kumus, sõitsid trammiga Kopli poolsaare lõppu ning jalutasid seal.
Meie eksperiment sattus kahele nädalale pärast Pariisi terrorirünnakuid, ajale, mil näiteks Londonis rünnati metroos ja tänaval hijab’i ning burkaga naisi. See teadmine koos Eestis valitseva islamofoobiliste meeleoludega tegi ka minu eksperimendi juhendajana ärevaks – kas olen pannud oma tudengid ohtlikku olukorda?
Eksperimendi käigus selgus, et burkaga naistele ei olnud kõige ohtlikum mitte avalik tänavaruum, vaid hoopis akadeemiline keskkond. Ainuke otsene verbaalne rünnak toimus Tallinna ülikooli tualetis, kus ülikooli turvanaine teatas vihaselt, et burkaga on Eestis käimine keelatud, nõudis tudengitelt isikut tõendavat dokumenti ning näokatte eemaldamist.
Tudengite sõnul kogesid nad selle eksperimendi jooksul palju tugevaid emotsioone, inimeste vihast põrnitsemist ning põlglikke pilke. Naised kartsid, et neid võidakse rünnata, ning eelistasid ringi liikuda pigem kahekesi kui üksinda. Hukkamõistvate pilkude all avalikus ruumis ja ühissõidukites tundsid kaks magistranti end halbade inimestena, kes oleksid justkui midagi kurja teinud. Kui avalikus ruumis viibimine ei oleks olnud eksperimendi osa, oleksid nad eelistanud jääda koduseinte vahele. Samuti ei soovinud nad pimedas üksinda ringi liikuda.
Siiski leidus inimeste seas ka sõbralikult suhtuvaid erandeid, peamiselt oli tegu kaubanduskeskuste ning restoranide teenindajatega. Siin võis aga määravaks saada see, et tudengid pöördusid inimeste poole inglise keeles ning neid võidi pidada tarbimisvõimelisteks turistideks.
Abivajajana tänaval
Austraaliast pärit magistrant otsustas Tallinna linnaruumi kogeda kerjuste vaatenurgast. Kuna ta ei soovinud eetilistel kaalutlustel kerjamist teeselda, istus ta lihtsalt kerjavate inimeste kõrval, kuulas nende lugusid ning palus möödujatel kerjajaid toetada. Teda üllatas kõige enam inimeste käitumise muutumine: ühtäkki ei vaadanud mööduvad talle enam otsa, pilgud keerati ära või vaadati põlglikult ülevalt alla. Mitmed kerjusedki olid tema ootamatust seltsist segaduses ja häiritud. Selgus, et enamik Tallinna kesklinna kerjuseid kõneleb vene keelt ning paljud neist on vanemad naised. Tänaval almust paluvad noored inimesed on pärit teistest Ida-Euroopa riikidest ning enamasti meessoost.
Tänavaruum on koht, kus paljastuvad varjatud sotsiaalmajanduslikud jõujooned, mis jooksevad tihtipeale mööda ühiskonnas valitsevaid etnilisi hierarhiaid. Melbourne’ist pärit tudeng, kes oli töötanud kodulinnas tihti vabatahtlikuna kodutute varjupaigas, imestas, kui küüniliselt suhtutakse Tallinnas inimestesse, kes on langenud ühiskonnaredelil nii madalale pulgale, et peavad tänaval almust paluma. Eestis piisab ju suurema osa inimeste puhul sellesse seisu jõudmiseks tugivõrgustiku puudumisel töötu abiraha lõppemisest.
Belgia ja Eesti tüdrukud võtsid oma igapäevase teekonna ette ratastoolis. Mõlema naise sõnul oli see kogemus ääretult frustreeriv, sest Tallinn ei ole kujundatud ratastoolis inimeste vajadusi silmas pidades. Kui tihtipeale ei takistagi sissepääsu hoonesse läved ja trepid ning olemas on isegi lift, siis võib juhtuda, et ratastooliga lifti ei mahu või on tualettruum kolmandal korrusel, kuid selle võti esimesel korrusel administraatori käes. Enamikku Tallinna kesklinna restoranidesse ja poodidesse ratastooliga ei pääse ning ka tänavatel liikumine on äärekivide tõttu erakordselt keeruline. Üldiselt ei pakkunud ratastoolis tudengitele keegi ka abi. Leidus siiski paar hoolivat inimest, kes lükkasid nad külmale ilmale vaatamata sihtpunkti, kui tüdrukud ise enam omal jõul edasi liikuda ei jõudnud.
Eksperimendi tulemused
Sellised linnasotsioloogilised eksperimendid paljastavad enamasti väga kiiresti ühiskonna varjatud mehhanismid, mis ei ühti tihtipeale avaliku retoorikaga ning on olemuselt mitmetahulised. Tänaval ilmneb ruttu, millised on ühiskonna sotsiaalmajanduslikult haavatavamad grupid, kuidas nad linnaruumi kasutavad ning kes on ühiskonnas häbimärgistatud etniliste või religioossete tunnuste põhjal.
Viimasel poolel aastal on meedia vallutanud diskussioon pagulaste välimuse ning nende religioossete sümbolite üle ning, nagu tavaks, käib avalik kohtumõistmine ikka naiste välimuse üle. Eestis toimuv olematute pagulaste klaperjaht on suurepärane suitsukate juhtimaks tähelepanu eemale tõelistelt probleemidelt, mis puudutavad Eesti enda sootsiumi. Koduseinte vahel lokkav vaimne ja füüsiline vägivald, naiste ja laste väärkohtlemine, vaesus, alkoholism ja sõltuvushaigused ei pälvi tähelepanu, kui on võimalik leida müütiline välisvaenlane.
Meie eksperiment näitas, et Eesti inimene on argiolukorras kaaskondsete probleemide suhtes leigelt ükskõikne. Emotsioone ega hoolimist välja ei näidata, avalik haavatavus tekitab pigem ebamugavustunnet ning kerget põlgust – miks ta oma eluga ise hakkama ei saa ja mind oma õnnetusse tahab kaasa tõmmata? Mul on endalgi raske! Suurem osa ühiskonnast on kaasa läinud islamivastaste meeleoludega ning naine, kes kannab kombekalt keha katvat riideeset, saab suurema põlguse osaks kui naine, kes kõnnib tänaval ühegi riideesemeta.
