Prostitutsioon on viimase 15 – 20 aastaga kogu maailmas jõudsalt kasvanud, teenides seksiärimeestele kõikjal suuri kasumeid. Kommunistliku Ida-Euroopa kokkuvarisemine andis seksiärile uue hoo, sest paljusid Venemaa, Ukraina, Moldova, Poola, Leedu, Läti, ka Eesti jt riikide tüdrukuid hakati vahendama rikaste Euroopa riikide bordellidesse. Kuigi prostitutsiooni peetakse nii amoraalseks kui ka ohtlikuks, suhtutakse sellesse siiski üsnagi sallivalt. Nii peab iga teine eesti elanik lõbumajasid vajalikuks, meestest on sellel seisukohal 64% ja naistest 47%.1 Salliv suhtumine põhineb kolmel tugevalt kinnistunud arusaamal.
Esiteks, prostitutsiooni pole võimalik vähendada ega likvideerida. Prostituudi elukutse on üks vanemaid. Selle elukutse esindajad on olemas olnud kõikides ühiskondades, järelikult ei kao prostituudid kuhugi, neid on vaja ja prostituudid on paratamatus ka tänases Eestis. Ühiskond on juba ette valmis selleks, et prostitutsiooni ei saa kuidagi piirata ega ka välja juurida. Tuleb sellega leppida ja ainus, mida saab teha, on püüda vähendada prostitutsiooniga kaasnevate hädade (suguhaigused, narkomaania, kuritegevus jm) levikut.
Teiseks, prostitutsioon aitab peresid koos hoida. Lõbumajadel ja prostituutidel on inimeste arvates täita oma kindel roll Eesti ühiskonnas. Nii hindab valdav osa Eesti elanikkonnast lõbumajades käimist kui perekonda tasakaalustavat ja mõistetavat tegevust, milleks leitakse olevat tõsiseltvõetavad argumendid nagu meeste kõrgendatud seksuaalvajadused ja tõre ning tõrjuv abikaasa. Kaudselt langeb vastutus selle eest, kas mees käib või ei käi lõbumajas, tema abikaasale, kes ei suuda mehe kõrgendatud seksuaalvajadusi rahuldada või on jahe ja tõrjuv.
Kolmandaks, prostitutsioon kui turumajanduse paratamatu kaasnähtus: ostetakse-müüakse kõike, sealhulgas ka intiimteenuseid. Eesti inimesed võtavad prostitutsiooniga seonduvat äri kui enesestmõistetavat turumajanduslikku vabadust. 2005. aasta uuringu järgi arvab 90% Eesti inimestest, et prostitutsiooni pealt teenivad paljud ettevõtted nagu turismifirmad, hotellid, taksojuhid jne. 82% inimestest on veendunud, et prostitutsioon toob Eestisse seksturiste.2 Inimeste üldistes arusaamades on seksiäri Eestis paljudele huvirühmadele aktiivne äritegevus ja kasumi mõttes oluline.
Samad arusaamad on iseloomulikud ka paljudes teistes riikides. Nende arusaamade muutmine kas või vähesel määral on ülimalt keeruline ja aega nõudev protsess. Positiivne kogemus on siin Rootsil, kus on viimasel 25 aastal tehtud elanikkonna seas tõsist selgitustööd ja selle tulemusena toetab 80% elanikkonnast seksiostu keelustamist. Teatavasti kehtib Rootsis 1999. aastast seksiostu keeld. Selle perioodi jooksul on üles kasvanud noorte meeste põlvkond, kes valdavalt ei poolda lõbumajades käimist. Rootsi on väheseid riike maailmas, kus prostitutsioon on tunnistatud naistevastaseks vägivallaks.
Ka Eesti inimeste hoiakuid on püütud viimastel aastatel mõjutada. Jahmatavalt mõjus avalikkusele 2003. aastal Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi uuringust selgunud info, et regulaarseid lõbumajade külastajaid on vaid 3% meeste seast. Ettekujutus prostituutide kesksest rollist perekondade kooshoidjana osutus sulaselgeks müüdiks, sest enamik mehi pole oma elu jooksul astunud kordagi üle lõbumaja läve.
Kuni praeguse hetkeni ei ole prostitutsioon Eestis otseselt keelatud. Karistatav on prostitutsiooniteenuse vahendamine, alaealiste prostitutsioonile õhutamine ja prostitutsiooni tarbeks ruumide rentimine. Prostitutsiooniäri Eestis elab iseseisvat ja sõltumatut elu, mida ei mõjuta kuigi palju praegused seadused, politseireidid, meediapaljastused jne.
Eestis on ca 3000 prostituuti, naist, kes müüvad oma keha. Seda on väikese riigi nagu Eesti kohta väga palju. Eesti ületab prostituutide suhtarvult Euroopa keskmise ligi kaks korda, seejuures madala tasemega riikide, nagu Rootsi näitaja, 7 korda, Soome ja Norrat oma 3 korda.
Kuidas prostituudiks saadakse?
Prostituutide olukorda on Eestis seni vähe uuritud. Eesti Avatud Ühiskonna Instituut küsitles 408 siinset prostituuti.3 Valmistusime uuringuks üle poole aasta, otsisime kontakte inimestega, kes tunnevad seksiäri lähemalt: kupeldajad, bordellide omanikud, endised ja praegused prostituudid, aga ka politseinikud, psühholoogid ja sotsiaaltöötajad, kes puutuvad prostituutidega kokku. Prostituute leida polnud suur probleem, nad vastasid meelsasti ja avameelselt ligi tunnise intervjuu käigus.
Eestis on üsnagi levinud arusaam, et prostitutsiooni puhul on tegemist vabatahtliku tegevusega just nii omale elatist teenida. Pärast uuringu valmimist on minult küsitud, kuidas siis lood on, kas on tegemist vabatahtliku valikuga või tegutsevad prostituudid sunni ja ähvarduste survel. Täiesti üheselt on sellele küsimusele vastata raske. Otsest sundi prostituutide värbamisel esineb, aga suhteliselt harva. Küll aga on mitmeid kaudseid tegureid, mis noori tüdrukuid prostitutsiooni lükkavad: pooleli jäänud haridus, elukutse puudumine, suutmatus end tööturul müüa, vägivald lapsepõlves, varane seksuaalelu ja vägistamised, sõltuvus alkoholist ja narkootikumidest jm. Tüdrukuid, kes ei leia omale kohta normaalses tööelus ja kelle isiksus on vägivalla tagajärjel hävitatud, on kerge seksiärisse värvata.
Kõikidest tüdrukutest, kellel on karm minevik, ei saa siiski prostituuti. Ka satub seksiärisse vähesel määral selliseid naisi, kes on üles kasvanud normaalsetes tingimustes ja kelle lapsepõlves puudus vägivald.
Ühine enamikule prostituutidest on nende riskilembesus ja see, et nad otsivad võimalust saavutada seksiäris rohkemat, kui lubavad nende haridustase ja tööalane ettevalmistus. Sageli on tegemist naiivsete ja romantiliselt meelestatud noorte inimestega, kes ei suuda oma vähese sotsiaalse kogemuse tõttu ette näha, mida seksiäri endast tegelikult kujutab ja kuivõrd raske on sellest välja tulla.
Prostituudi portree
Prostituudid on noored naised. 85% on kuni 30aastased. Vanemaid kui 35- aastat on vaid 6%. Oma keha müümisega alustatakse varakult, pool kuni 18aastaselt, ¾ kuni 21–aastaselt. Kaua selles valdkonnas töötada ei suudeta, keskmiselt peetakse vastu 4-5 aastat. 6 aastat ja kauem on töötanud iga viies. 70% on venelased, kellest 2/3l puudub Eesti kodakondsus, eestlasi on vaid 30 %. ¾ prostituutidest elab Tallinnas või Ida-Virumaal, iga kümnes Tartus või Pärnus, iga viies elab väiksemates linnades ja maal. 2/3 on vaid alg- või põhiharidus. Iga neljas on lõpetanud keskkooli. Elukutse on vaid igal neljandal, kes on lõpetanud kas kutse- või keskeriharidust andva kooli. Pool elab pereelu, 47% on (vaba)abielus või omab kindlat partnerit, 53% on üksikud. Igal kolmandal on lapsed. Põhiliselt omatakse ühte last. Peamine kanal klientide hankimisel on vahendaja või bordell (37%). Iga kolmas otsib kliente ööklubidest, baaridest, restoranidest, iga neljas Interneti teel. Ajalehtede, ajakirjade abi kasutab iga kümnes. Prostituutidel on keeruline oma staatust määratleda. Vaid igal neljandal neist on ametlik (legaalne töökoht). Igal kolmandal on kindel sponsor (sponsorid). Iga viies õpib (õpilane), iga kuues on koduperenaine. 37% liigitab end töötute või tööotsijate hulka.
Prostitutsiooni hind
Raha ja võimalus töötada välismaal on ol
ulised motiivid seksiäri alustamisel. Keskmiselt teenivad prostituudid ca 11 000 Eesti krooni kuus, mida on napi hariduse ja kindla elukutseta noorel naisel legaalsel tööturul üsnagi võimatu saavutada. Hind teenitud raha eest on aga suur, sest prostituutidel on kaks suurt probleemi. Esimene neist on vägivaldsed kliendid. Küsisime uuringus, millised omadused peavad olema naisel, kes hakkab intiimteenust pakkuma? Esikohal on prostituutide hinnangul oskus toime tulla raskete (vägivaldsete) klientidega. Vägivald kuulub ühe paratamatu osana prostituudi elu juurde. 59% on pidanud kannatama klientide psühholoogilise, 29% füüsilise ja 25% seksuaalse vägivalla all. Vägivaldsete klientidega hakkamasaamine on määrav, sellest sõltub, kas ja kui kaua üldse suudetakse seksiäris vastu pidada.
Teine tõsine probleem on kehv tervislik seisund. Peaaegu kõikidel prostituutidel on tervisega suuri probleeme. 90% on kurnatud psüühika, nad kannatavad stressi ja pideva pinge all, poolel on enesetapumõtted, iga neljas on end tahtlikult vigastanud. Iga viies (testi sooritanu) on HIV-nakkuse kandja, 25%-l on suguhaigused.Tegutsemine prostituudina jätab naise psüühikale, tihti ka füüsilisele tervisele jälje kogu eluks.
Kuidas edasi?
Edaspidi tuleks mõelda kahe asja peale. Esiteks, kuidas muuta Eesti inimeste seniseid kivistunud arusaamasid prostitutsioonist kui igavikulisest nähtusest, mille vähendamiseks ja likvideerimiseks pole midagi võimalik ette võtta. Eeskujuks võiks võtta Rootsi mudeli, sest rootslased on suutnud üles kasvatada uue põlvkonna, kes ei usu müütidesse prostitutsiooni kasulikkusest ja tervendavast mõjust ja peab kogu nähtust naistevastaseks vägivallaks. Rootsis on praegu madalaim prostituutide arv Euroopas.
Teiseks tuleb tõsiselt mõelda selle peale, kuidas aidata endistel ja praegustel prostituutidel tulla tagasi tavaellu ja leida oma koht tööturul. Uuring näitas, et enamikul prostituutidest on raske omal käel seda teha. Neil on vaja õppimisvõimalusi ja elukutse omandada, tervise (sh HIV/AIDSi, narkomaania ja alkoholismi) ravi, spetsiaalseid rehabiliteerimiskeskusi, psühholoogilisi konsultatsioone jne. Prostitutsioon kõrvaldab elanikkonnast tähtsa sektori – potentsiaalsed emad – või sandistab nad nii füüsiliselt kui psühholoogiliselt. Lisaks suunab prostitutsioon tuhanded naised seaduslikust majandusest varimajanduse kõige pimedamaisse urgastesse. Prostitutsioon tähendab tohutut inimkapitali raiskamist, mille varal võiks kriitiliselt madala iibega Eestis järgmist põlvkonda üles kasvatada.
1 Uuringus intervjueeriti 1013 inimest vanuses 15 – 74. Küsitletutest oli naisi 544 ja mehi 464. Uuringu valim koostati juhumeetodil ning see vastab rahvastiku mudelile, tulemus peegeldab Eestile iseloomulikke seoseid ja trende.
2 Sama uuring
3 Uuring tehti EQUALi projekti raames eesmärgiga selgitada, kuidas tuua prostituute legaalsele tööturule. Uuringu rahastas Euroopa Sotsiaalfond.
