OMAtsirkuse „Kingitus“, lavastaja Kaja Kann. Laval Kristin Made, Kädi Metsoja, Kaur Kivilo, Johanna Terasmees, Heidi Kann, Maarja Tomingas, Stig Paju ja Kaja Kann ning OMAtsirkuse noored. Esietendus 18. XII 2015 Tallinnas Kopli 25 OMAsaalis.
OMAtsirkuse jõulude eel esietendunud lavastust „Kingitus“ kannab sobivalt pühademeeleolu. Enne akrobaadist jõuluvana ja trikitavate päkapikkude tulekut pakuti publikule veidi sissejuhatavat närvikõdi. Vaba atmosfääriga etenduse algusminutitel kasutati oskuslikult ära saalisviibijate kerget hajevilolekut. Mõnel vaatajal võis koguni tekkida küsimus, kas redelil kõõluv härra oli akrobaat või oma ülesannetega hiljaks jäänud valgustehnik. Nii oli etenduse alguspoolel mäng reaalsuse ja trikitamise vahepeal õhkõrn ning kindlasti meeltmööda neile, kes on harjunud imetlema klassikalisest tsirkusest teada sätendavais kostüümides lae all lendlevaid akrobaate.
OMAtsirkuse lavastuses on rõhk siiski mujal: tonaalsus muutub kiirelt, köietrikid ja piruetirohke šokiteraapia asenduvad professionaalsete, kuid publikut ehk mitte nii hullutavate hüppe- ja tõstetrikkidega. Omavahel seotakse oskuslikult akrobaatika ja nüüdistantsu võtteid, leidub isegi akrojooga elemente. Mängu on võetud siiski ka üherattalised jalgrattad ja kurikatrikid, mis mõjuvad uue tsirkuse etendusel nostalgilise põikena klassikalisse tsirkusetraditsiooni.
Mõned üle võetud elemendid ongi enam-vähem kõik, mis ühendab OMAtsirkuse lavastust traditsioonilise tsirkusega. Seda pole ka vaja. Skeptikuile võib „Kingitus“ mõjuda siiski nii-öelda tõelise tsirkuse varju või sissejuhatusena, sest (vaatamata uue tsirkuse suuremale osakaalule etenduskunstide väljal) paljude arusaam tsirkusest pole vabanenud klassikalise kontseptsiooni köidikuist, justkui võrdukski tsirkuseetendus vaid žongleerivate karude, punaninadest klounide ja värvilise telgiga. Metsloomade kasutamisse tsirkustes suhtutakse küll üha kriitilisemalt, mis aga ei tähenda, et suvel turuplatsidele ja väljakutele püsti pandud rändtsirkused poleks jätkuvalt populaarsed.
Uus tsirkus on siiski olemuselt teistsugune – ja seda mitte ainult esinemiskava, vaid ka mentaliteedi poolest. Enamasti juhindutakse tõdemusest, et ühegi elusolendi sunniviisilist ekspluateerimist ei saa pöörata meelelahutuseks. Tsirkus ei vaja loomi ega klišeenalju. Palju mõjusam on entusiastlike tegijate mõtete-ideede esitamine akrobaatiliste trikkide ja nüüdistantsu kaudu. Lugu ongi uue tsirkuse kontseptsiooni põhituum. Klassikalise numbrietendusega võrreldes on uus tsirkus pigem teatri, performance’i-kunsti ja tantsu segu. Kõigele sellele lisaks võib aga näha ka köie-ja tasakaalutrikke, akrobaatikat ja esinejaid, kelles on ehk isegi kübeke klouni, kuigi mitte harjumuspärasel kujul.
Just nii esindab uut tsirkust ka „Kingitus“, kus leiab aset tõeline kollektiivne pulbitsemine. Émilie Durkheimi mõistega mängiv lavastus integreerib prantsuse sotsioloogi mõtted XXI sajandi tsirkusereaalsusse. Kui Durkheim räägib kollektiivides domineerivatest tõekspidamistest ja normidest, inimeste joondumisest ühe või teise ideekogumi järgi, siis OMAtsirkus on sidunud selle seekord jõulude ja kingituse kontseptsiooniga. Teksti puudumine korvatakse mitteverbaalsete komponentidega: sõnade asemel on töövahendiks esinejate ilmed, poosid, žestid.
Lavakujunduslikest elementidest troonib kesksena kingipakk: suuremõõtmelise puitraami ja värvilise riidega loodud lavadekoratsioon, mis on visuaalselt nii kaunis, et võiks sobida kunstinäitusele. Ometi võib lavalolijate tegevust interpreteerida vastandumisena jõuluaegsele kingikultusele. Ilmselgelt on kingituste vahetamine sotsiaalselt siduv, ent vähendab ühtlasi justkui tõelise koosolemise kohustust. Kummatigi on see komme aegamisi ähmastanud ka arusaama jõuludest, rääkimata veelgi ammusemast talvise pööripäeva pühitsemise traditsioonist. Tänapäeva kommertsjõuludega harjunuil puudub jõuludega seotud mittemateriaalse jagamisrõõmu kogemus, mistõttu domineerib kingituste kaudu suhtlemine. Kindlasti on neidki, kellele inimeste lähedus, hoolimine ja armastus on suuremad kui osturõõm, see aga ei tähenda, et ületarbimine ja reklaamihullus poleks osa jõuludest või üldse igapäevaelust. Paraku ongi see kujunenud üheks tänapäevase kollektiivse pulbitsemise vormiks, kusjuures ei pulbitseta mitte jõulukommete saatel, vaid ülerahvastatud kaubamajades kingitusi otsides.
Vastukaaluks tarbijalikkusele püüab OMAtsirkus oma lavastusega kommertsjõulude virvarrist välja tulla ning pakkuda inimestele teistsugust kollektiivse pulbitsemise vormi. Jõuluvana ja päkapikud astuvad küll üles, punane kuub uhkelt lehvimas, kuid nende ülesanne on teha trikitades ja ringi hüpates rõõmu. Lavastuse pealkirjale vaatamata pole kuuse all ootav kingikott see, millele rõhutakse. Tegevus käib küll laval uhkeldava kingituse ümber (ja sees), ent mitte selle nimel. Pjedestaalil on inimene ise: selles lavastuses esinejad, kelle lihtsus ja vahetus etendust läbivalt ilmestavad. Pole kammitsevat hierarhiat ega inimeste vahel barjääre, laval kohtuvad eri põlvkonnad ja võimalus osaleda on antud kõigile, ka väga noortele tsirkusetegijatele.
Laval üles astujate oskused ja ülesanded on küll erisugused, kuid just terviku potentsiaalist sündinud mitmekesine ja läbipõimunud sünergia paneb etenduse ja esitajad elama. Vaatajale tahetakse meelde tuletada, et ka tsirkuseetendus või ükskõik milline elamus võib olla kingitus. Olulised on inimesed oma mõtete, ideede ja olemusega. Nii rõhutaksegi kollektiivse pulbitsemise ja rõõmu jagamise olulisusele ning publikule antakse helgetes nootides etendus, mis nii mõneski mõttes võib mõjuda ideaalse ühiskonna peegelpildina. „Kingituse“ üllas idee on inimeste maailmavaate pööramine suurema tolerantsuse ja koostegutsemise suunas. Ehkki reaalsuses pole ideaalide saavutamine lihtne, on maailma tumenevas sündmuste keerises turgutav kogeda, et vähemalt uue tsirkuse tegijad on leidnud keele, milleks on puhas rõõm ja positiivsus.