Oktoobri lõpus juhtus Berliinis midagi, mida seal enam ammu nähtud polnud, ja – hämmastav küll – seda ei pandud eriti tähele: sellest ei kirjutatud lehtedes, ei räägitud raadios, ei tehtud erisaateid televisiooni kultuuriprogrammi. Nimelt, Richard Straussi „Alpisümfooniat“ mängiti Berliinis ühe ja sama nädala jooksul kolm korda.

Meie kõik, kes me oleme muusikaajalugu õppinud välismaal ja kellele Richard Strauss vajub kuhugi kahe mandri, romantismi ja modernismi vahele, ei oska seda samuti hinnata. Meile, mis seal ikka salata, on Berliin üks erakordselt kireva kunstieluga linn ja see, et eri orkestrid mängivad Richard Straussi sama teost kolm korda ühel nädalal, ei eruta küll õieti mitte kedagi.

Kuid siiski-siiski. Richard Strauss, see teatrite omaaegne suurhiiglane, kelle käest võeti iga uus partituur vastu käesuudlusega nagu paavstilt, on olnud varjusurmas – mingis kummalises raskesti täheldatavas varjusurmas viiskümmend aastat, kui mitte rohkem. Kui ooperid välja arvata, siis mängitakse tema loomingut vähe. Teda ei käsitleta, ei Saksa muusikaakadeemiates ega mujal – ja võiks arvata, et tegemist on ühe unustusehõlma vajunud kunagise superstaariga, kui ei kohtuks vargsi ja nähtamatult kogu aeg maa all suitseva Straussi-imetlusega. Näiteks rääkis mulle üks nüüdseks väga kuulus helilooja, kuidas ta uurib salaja õhtuti Straussi partituure. Temast poleks ma midagi sellist oodanud.

Sõjajärgsel Saksamaal oli Strauss kõike muud kui ametlikult lugupeetud. Kõikjal valitses Theodor Adorno vaim ja vajadus progressiooni järele ning Richard Strauss oma Goebbelsi-käepigistustega oli kergelt kahtlane. Kuid asi sellega ei jäänud. Tema kohale jäänud tühjus tuli millegagi täita ning kiiresti leiti teine helilooja, kelle muusikast sinnamaani palju ei teatud. See oli Gustav Mahler.

Nii möödus viiskümmend aastat Gustav Mahleri loorberitamise tähe all ja Richard Strauss oli nähtamatu. Ma usun, et kõik meie, kes oleme selle ajastu lapsed, mäletame veel, kuidas Mahleri sümfooniad 1980ndatel Soome televisiooni vahendusel meieni jõudsid ja lõid arusaama Mahleri üleolekust.

Saksa muusikateaduses leiab mitmeid kildkondi kuni sinnamaani, et mõni prominentne muusikateadlane heidab Straussile ette, et ta ei teinud enesetappu. Olnud pikka aega Saksamaa esihelilooja ja surunud Goebbelsi kätt, oleks ta seda pidanud tegema. Strauss aga, see rahulik ja pisut unine probleemideta meesterahvas, surus kätt ja komponeeris edasi. Tema tegeliku hoiaku kohta – natside poolt või vastu – ei ole midagi vettpidavat teada.

Niisiis, kõik kontserdilavad täitusid Mahleri ja mitte Straussi teostega. Seni oli Mahler olnud vaid üks dirigent, kellest teati, et ta ka komponeerib. Oli teada, et tal oli olnud riukalik iseloom ja pöörane naine, kes samuti intrigeerida oskas. Heliloojana ta arvesse ei tulnud. Nüüd oli olukord pöördunud ja sinna sobis Mahler palju paremini, kuna Marshalli plaani õhustikus määratleti ka sakslaste enesepuhastumine ja häbi. Strauss pidi leppima sellega, et tema muusika kõlab ooperimajades, sealgi vaid mõni tema tosinast ooperist. Mahlerilt polnud ooperit võtta. See, et Strauss sai üüratu giikkonna seas ülikuulsaks tänu sellele, et Stanley Kubrick kasutas tema muusikat oma „Kosmose­odüsseia“ („Space Odyssey“) alguses, oli väike lohutus.

Nüüd, mil miljonid pagulased tunglevad üle Saksamaa piiride, nagu oleks piim üle keema hakanud, on juhtunud see, mida Berliin pole ammu näinud: „Alpisümfooniat“ mängitakse ühe nädala sees kolm korda. Kolm korda haihtus udu mäetippude ümbert, tõusis võimas päike keset vaskpillirühma ja Antikristus õnnistas surevat maad – kolm korda ühe nädala jooksul, uskumatu.

***

Samal ajal käis Poolas agar valimiskampaania, peeti nõu, katkuti karvu, lubati 500 zlotti ja muid summasid iga lapse eest. Pärast seda, kui Donald Tusk paljastas oma plaanid jätta Poola kus see ja teine ning kasutada oma võimu Brüsselis, õigustades seda väga ilusate sõnadega – nii ilusatega, et hakka või nutma –, ei pidurdanud tekkinud vaakumis enam miski Õiguse ja Õigluse ehk Prawo i Sprawiedliwośći (PiS) võidukäiku. Sel suurel terviklikul kiriku ja isamaaga seotud rahval ei olnud enam vaja midagi muud, kui sedasama 500 zlotti, olgu riigi ja sõnavabadusega kuidas on. Nii kirik kui ka valitsus on maalinud juba pikka aega meediaseintele tohutuid tonte: paganlikust Euroopast, väärtuste allakäigust, Poola äärmisest ohustatusest.

Novembris esietendus Varssavi Suures teatris Stanisław Moniuszko ooper „Õudne mõis“ („Straszny dwór“) David Pountney lavastuses. Seal sai näha midagi sellist, mida Saksamaal ei või uneski näha. Kogu lava oli valge ja punane (Saksamaa värvidega ei tohiks Saksamaa teatris üldse niisama lihtsalt välja tulla!), Poola oli hädaohus, kuid tuli olukorrast välja tänu tublidele inimestele (Saksamaa peab aga ise endaga hakkama saama). Tantsiti rahvatantse ja lehvitati Poola lippe niisuguse innuga, et isegi PiSi demonstratsioon, mis oli korraldatud samal päeval umbes samas kvartalis, jäi selle kõrval teisejärguliseks. Lõpetati apoteoosiga Poolale, kusjuures vastupidiselt Wagneri apoteoosidele, millest lavastajad katsuvad igasugu võtteid kasutades distantseeruda, ei katsutudki seda peita, vaid vajutati gaas veel kolmekordselt põhja. Teatri kõrval, igavese tule ääres, valvasid lumehelveste vahel sõdurid – kõige varasem lahing, mida see tuli meenutab, jääb esimesse aastatuhandesse pärast Kristust. PiS võitis valimised ning asus esimese asjana sarjama oma naaberriike ja lammutama pressi sõnavabadust.

Poolas ei ole asjalood samuti, nagu muidu samas seisus Ungaris: poolakad on rahutu rahvas, isegi olukorras, kus teised rahvad võiksid oma häda keskele kas või magama jääda. Või õigemini, Poolas on alati olnud olemas vähemus, kes on ärkvel ja pidevalt valmis mässama. See on iseloomustanud ka Poola kultuurielu, kus on alati oldud julged, sajandist sajandisse. Praeguses olukorras lämmatab aga just kirik seda mässumeelt, sest kõikjal on maad võtnud hirm: hirm tuleviku ees, asjade käestlibisemise ees, selle ees, et oleme juba ammu märkamatult ületanud selle piiri, kui oleks võinud veel asja parandada.

Ja nii ägab kultuurirahvas valitsuse ja oma suure rahva all, pigem norus ja vigastatud, kui julgelt küsimusi esitav. „Ma ei taha sellest mitte kui midagi teada,“ kirjutas mulle sõbratar, kes töötab ühes Varssavi gümnaasiumis, „see on nii õudne. Ma sulen silmad ja keskendun vaid oma perekonnale.“ Kui isamaad ei saa armastada, sest on raske teda ära tunda, jääb üle armastada oma lapsi ehk loota tulevikule – see on midagi väga õhulist, kuid siiski käegakatsutavat.

Selline reaktsioon on üldinimlik: kui maailm on muutunud liiga mõistetamatuks ja küsimused liiga globaalseks ning inimesel on tunne, et tema tegevusest ja tahtmistest ei sõltu mitte midagi, siis klammerdub ta endasse, tõmbub kokku, nagu üks kampsun liiga kuumas vees või valust kerra nagu poegiv loom. Nii klammerdub endasse ka terve rahvus, katsudes kramplikult kinni hoida sellest, mida ta väärtuslikuks peab. Millestki, mida ta endale sadu aastaid on korrutanud – olgugi see üksnes unistus. Unistus, mida pole kunagi sellisel kujul olemas olnud. Nagu pole olnud ka puhast, puutumatut, veretut Poolat ega ühtegi läbinisti õnnelikku perekonda õnnelike lastega – nii õnnelikku, nagu seda võib näha Vahitorni lehekülgedel.

***

Kui muutused kulgevad piisavalt aeglaselt, siis ei pane me neid tähele, nagu me ei pane tähele oma kaaslaste muutumist. Euroopa modernses ajaloos toimusid pidevad muutused samamoodi, nii et ühel hommikul ärgates avastasid kultuurkonnad, et elavad riigis, millest neil polnud siiamaani aimugi. Üheksakümnendad möödusid läänes külmast sõjast vabanemise eufooria tähe all. Idas katsuti kuidagi end jalule saada, võimalikult ruttu ja ükskõik mis hinnaga. Olukorra tabasid ruttu ära kartellid, kes end kiiresti riikide etteotsa sättisid. Haridus oli langenud ühiskonnas juba nii marginaalsesse seisu, et rahval oli, nagu sada aastat varemgi, suhteliselt ükskõik, mis valitsuses tehakse, peaasi et miski nende illusioone ei purustaks. Sajandivahetuse paiku muutus riikide peenstruktuuris juba väga palju, ilma et neid muudatusi oleks tähele pandud, sest näiliselt kulges elu peatumatult ja muutumatult edasi. Väärtuste muutumist ei saanud samuti märgata, sest need teisenesid aeglaselt ja tilk tilga haaval.

Alles siis, kui Euroopa oli jäänud juba nõrgaks, nii nõrgaks, et ta oli enda alalhoiu nimel kõik ära müünud ja oma jõu niivõrd minetanud, et ei suutnud enam vastu seista ei rahvusvahelisele terrorismile ega enese pingetele; kui kokkuhoiu tulemusel olid nõrgestatud politseijõud, armee ja tehtud elamiskõlbmatuks keskklass, senine ühiskonna gravitatsioonijõud, alles siis sai nähtavaks, mis meiega oli juhtunud – meid polnud enam peaaegu olemaski. Olid vaid ettekujutus iseendast, romantiline sajandivanune kujutlus rahvusriikidest, nagu üks ilus stseen ooperist. Riigid selles lavastuses olid aga liiga hajali, et sellesse korda tuua. Uus poliitikute põlvkond, kes oli juba palju kesisema haridusega kui eelmised, pole aga ka iseloomult sugugi parem, vaid korruptsioonialdis, emotsionaalne ja hooplev. Parim sellekohane näide on Euroopa poliitikute käitumine Ukraina kriisi ajal, mil nad meenutasid pigem kõrtsis kuraasitavaid tegelasi mõnest Sienkiewiczi romaanist kui professionaalseid diplomaate.

Isegi Donald Tuski Brüsselisse minekust polnud abi. Selle asemel et end tugevaks teha, pidi Euroopa Liit katsuma päästa end halvimast – kokkukukkumisest. See ilus riikide summa, mis tuleks maailmalaval välja käia arvestatava jõuna, meenutas selles olukorras pigem vanadekodu väljasõitu loodusesse, kus igaüks oma ratastoolis eri suunas laiali kihutab ning õed, väsinud ja tüdinud, vanakesi tagasi kokku karjatada katsuvad, kuulates samal ajal nende sõimu ja vaimukusi. Kultuurikildkond tajus muidugi, et käes on võimaluste tund, ning täitis kogu Euroopa pressi fantastilise tekstilaviiniga, mis pungil eneseupitamist ning lillelist enesega rahulolu – üks esseist teise järel sai oma sulgi saputada.

Internatsionalismi selle ümber oli vähe ja vaid konverentsi tasemel. Pealkirju ja loosungeid kõlas nii ühes kui ka teises Euroopa otsas – kõik maitsekas ning korrektne. Kahjuks oli sel vähe ühist tõelisusega: Euroopa riigid ei soovi tegelikult teha üksteisega koostööd. Riigid ei soovi seda, kuna rahvad ei soovi. Ja rahvad ei soovi seda, kuna nad on enese arvates rivaalid, kellel pole midagi ühist: ei ühiseid eesmärke, ei ühist geopoliitilist tegelikkust. Kõik võistlevad omavahel, saamata aru, kus või kes on selle võistluse välja kuulutanud või kas ongi kogu elu kokku vaid üks suur Eurovisioni lauluvõistlus.

***

Soome langes üheksakümnendate alguses musta kriisi, mille ajendas peamiselt Nõukogude Liidu kadumine tema idapiiril. Selleski irvitab ajalooline paradoks: kogu Soome identiteedi üks põhitala – olla vaba Venemaast, ükskõik, kes seal ka võimul oleks, polnud vastanud mingilgi määral tõele juba viiskümmend aastat.

See kriis tõi Soomes kaasa midagi väga elutervet: kogu riik mobiliseerus enda päästmise nimel ja seda mitte ainult, nagu arvata võiks, majandust edendades. Soomlased asusid päästma omaenda kultuuri, omaenda kirjandust, muusikaelu ja filmi. Tulemused olid varsti ja kaugele näha, sest nende nimel tegutses terve rahvas mitmeid aastaid.

On vanu riike ja on noori riike. Soome, siiski küllalt noore riigina, langes omaenda lõksu ja jäi iseendaga väga ruttu rahule. Esimesed vaevumärgatavad märgid selle kohta, et kultuuri jõuline plahvatus on ainult ajutine, ilmnesid juba 1990ndatel. Pealegi piisas progressiooni kiirenduse inertsist päris pikaks ajaks, oma kümmekonnaks aastaks. Alles 2004. või 2005. aasta paiku hakkas näha olema, et midagi on riigis muutunud. Ja muutuse eesotsas tõusis väga enesekindlalt võimukaardile partei, mille nimi on Perussuomalaiset ehk Tõelised Soomlased.

Tõeliste Soomlaste vastu oli esialgu kogu kultuurkond, kogu intelligents. Ka see hakkas tasapisi muutuma, sest esiteks oli intelligents kukkunud ohtudest halvimasse, eneseimetlusse, ja teiseks näitas kasvavalt oma irvnägu ka seesama hariduse üleüldine langus: inimesed hakkasid mõtlema, et Tõelistel Soomlastel ongi õigus. Täpselt samamoodi, nagu natsionaalsotsialistidel õnnestus Saksamaal purustada rahva ligi paari­saja-aastane sügav muusikaarmastus mõne aastaga, sai Tõelised Soomlased hakkama sellega, et paiskas oma maa tagasi endassesulgunud ja hirmul riikide hulka.

Purustanud tegeliku kultuurielu, jäeti järele vaid üks – rahvusvaheline nähtavus. Viimane on vist üks vähestest, mis leiab Soome kultuurielus isegi veel Sipilä valitsuse ajal (see tähendab, just praegu) mingilgi määral riiklikku tuge. Kõik muu kultuurielu – ja ma ei liialda siinjuures – on lõppenud. Lõpetatud, sest see ei too raha sisse. Lõpetatud, sest sel pole mingit mõtet. Nii leiab riik ise.

Jällegi omanäoline oksüümoron: riiklik kultuurielu riigis, mis on suletud ja mis hoolitseb ainult selle eest, et mingi välismaine oht teda ei kurnaks ega tühjaks pigistaks, toimib veel ainult rahvusvahelise nähtavuse nimel. Vahendid selleks on küllalt väikesed ja meenutavad paari aastakümne taguste ressurssidega võrreldes tühja ämbrit: Music Finlandi meeleheitel nägu, kirjandusseltsi klammerdumine kahe-kolme kirjaniku ümber jms. Unustatud on kogu see elu, mis peaks olema ühe riigi kultuuri alus: vaba, vahe vool, paremaid kirjanikke, keskpärasemaid kirjanikke, häid heliloojaid, halbu filme, peaasi on see, et ühiskond elab ja areneb hirmu ja surveta ning inimesed saavad end teostada võimalikult sedamoodi, nagu nad on loodud.

***

Seda Euroopa Liitu, mis polegi päris liit, vaid on alalhoidlike riikide paanikas kogumik (üks omanäoline ARPK), kus on uputud rahvusriikide omavahelisse võitlusesse, mida varjatakse internatsionalismi valenäo ja tormilise diskussiooniga, valitseb variseadusena riikide ideoloogia – ja mitte tema seadused.

Väikestel rahvusriikidel on oma ideoloogia, suurtel riikidel oma – ja ka seekord paradoksina sugugi mitte enam majanduslik. Just nagu oleksid riigid otsustanud, et iga riiki juhib tema enda arusaam iseendast, see, millisena tahetakse end maailmale näidata. Enese­esitlemisega, kui see ei põhine tõel, ausal pildil ja arusaamisel iseendast, käib kaasas ksenofoobia, vihapidamine kõige võõra ja teistsuguse vastu. On ju iga mõtlev olend, olgu kui korrumpeerunud tahes, võimeline tunnetama tõe ja vale halastamatut dihhotoomiat ja lõppkokkuvõttes on tõel komme ikkagi elama jääda ja valel langeda. Niikaua aga, kui valitseb vale, sünnitab see juurde ainult foobiaid ja hirme – üks hullem kui teine.

Vastumeelsus teiste riikide ja teiste rahvuste vastu on Euroopas tavaline asi ja võtab üha rohkem maad. Kui siiani tehti veel katset seda varjata, siis uue põlvkonna poliitikud ei hooli enam varjamisestki. Samal ajal kui Poola pistis endale ELi miljardid taskusse, ei reageerinud Poola uus valitsus mitte kuidagi sellele, kui ühe maineka Poola ajakirja kaanele maaliti Saksamaa poliitikud koos haakristidega …

Sakslastele poleks midagi sellist lubatud. Kas oleks võimalik, et sakslased joonistaksid Spiegeli kaanele Poola valitsuse Varssavi ülestõusu ellujäänud varjudena? Kogu rahvusvaheline üldsus tungiks siis ju Saksa valitsusele käsipidi kallale – jäetagu mainitud vabadused ikka teistele, mitte sakslastele. Poolakate ägedus on siiski mõistetav ja traditsiooniline: sellist jultumust ei lubaks endale väiksemad riigid, ei rootslased ega soomlased.

Väikeste riikide ideoloogia on teistsugune kui suurtel ja Poola on seal vahepeal – ei väike ega piisavalt suur. Väikesed riigid tõmbuvad kerra nagu siilid ning porisevad, katkestades sidemed maailmaga; suured võitlevad võimujaotuse pärast. Vigu teevad nii ühed kui ka teised: suured ei kavatsegi väikestega liituda ega väikesed aru saada maailma tegelikust olukorrast, jäetagu nad ainult rahule. Väikesed on hädas omamoodi, suured omamoodi: suured teevad end vastastikku nõrgaks, väikesed jäetakse mängust kõrvale ja keevad omaenese kesises leemes. Üksteise nõrgestamise protsess on totaalne ja peaaegu ehmatav: kas tõesti on Euroopa riikidel nii kange häda näha, et kogu maailma võtab üle Hiina – või India või Iraan?

Aga just selline on praegune poliitika: äärmine lokaalsus on ühendatud veendumusega, et pingutada tasub ainult järgmiste valimisteni. Suuremaid tegusid ei ole mõistlik teha, sest miks ikka teiste tööd ära teha ja miks ikka ette rutata, pealegi saab nii oma tulu kätte palju kiiremini ja pingutamatagi. Selle ideoloogia all, mida kaunistavad rahvuslikud elemendid (poolakate lossid, soomlaste Suomi-neito ning eestlaste rukkililled), voogab laisalt rahvas oma igapäevaaskeldustes. Peaasi et miski enam halvemaks ei läheks.

Kuid, aegamisi, piisavalt aeglaselt, et seda mitte märgata, on kõik Euroopas tasakesi sulgunud ja alla käinud: kultuurielu on marginaalne nähtus, haridussüsteem on lämmatatud ning rahvusriigid püsivad niikaua, kuni neid ennast pole puudutanud piisavalt sügav kriis. Kultuur, mis kumab läbi selle paksu udu nagu hommikune päike, katsub iseend säilitada nii kaua, kuni talle veel natukenegi raha antakse. Tungib sümbolite, rahvuskujundite ning sentimentaalse nostalgia kaudu ning parempoolse populismi, lubaduste ja vägevate sõnade abil – mille muu kui sõnade najal on rahvuspopulistlikud liikumised end ülal hoidnud?

***

Nii podisebki Euroopa sõnades, rohkem sõnades, kui tegudes. Mujalt maailmast ei teeni see aplausi ja kui seda on, siis ainult heameelest – üks koht, kus toimuvaga kindlasti rahul ollakse, on Kreml. Täpselt samamoodi nagu seitsmekümne aasta eest veab Kreml kogu oma läänepiiri taga lasuvat vaenlaste maad oma lõa otsas, ilma et lääs sellest eriti aru saaks või oma järeldusi teha oskaks.

Ometigi valitseb läänes hirm nii inimeste, institutsioonide kui ka rahvaste seas – hirm kaotada rohkem, kui on juba kaotatud. Ja nagu iga suurte silmadega hirm, teeb ka praegune hirm Euroopa teovõimetuks, jättes järele tühermaa, millest haaravad enda valdusse liikumised, kellele vaid vaimutühjus annab võimaluse tegutseda. Süüdistada pole eriti kedagi. Lääs on ise end alla kiskunud, õigemini lasknud seda teha kõikidel nendel liikumistel, kes on taibanud ära kasutada poliitilised valeotsused ja nende tõttu kannatanud inimesed. Meenutagem kas või natsionaalsotsialiste.

Tõeline oht on jäänud kahe silma vahele, sest sellest pole haaranud kinni ei kultuurkond ega muu intelligents, nimelt oht, et inimesed ise enam ei mõista, mida nad on valesti teinud. Nii nagu arutavad „Tõe ja õiguse“ IV osas Indrek ja Karin, et kas siis sellist riiki me tahtsime, justnagu seisaksid nad kusagil riigist kõrgemal. Riik on ikka omaenda kodanike nägu, ka siis, kui see nägu on inetu.

Praeguses uusrahvusluse tõusulaines koos oma ajalooliste kangelaste, vanade ooperite, nimede, viikingite, sarvpeade ja julge natsionalismiga, milles Euroopa rahvad justkui võidu jooksevad, on midagi väga teisiti võrdluses sellega, kuidas tekkisid need riigid ja rahvusriigi idee. Rahvusriigid sündisid valdavalt pärast sõda, lagunenud impeeriumide kohale. Praeguses olukorras on aga sõda alles ootejärjekorras ja meie seljataga enneolematult pikk rahuaeg. Sada aastat tagasi valitses usk tulevikku ja ülesehitusse, praegu on vastupidi. Tollal oli tegemist lootusega, praegu aga hirmuga.

Hirmuga tuleviku ees on raske elada, nii nagu lootuses on kerge elada. Mõlemad on aga ühtmoodi abstraktse olemise vormid, mis on rajatud olematutele faktidele. Need on tegelikult sama medali kaks poolt ja üks on teise puudumine – hirm olgu siis lootuse puudumine – ja medali pööramine on võimalik ainult väga suure vaimujõuga. Selleks on vaja ka usku endasse ja see võib tulla vaid kogemusest. Kogemusega on aga lood halvasti, sest kui palju siis on võimalik saada häid kogemusi olukorras, kus peaaegu kõik on teel allamäge. Nii toidab see nõiaring iseennast ja kui riigid sellest välja rabeleda ei taha, nagu tegid seda soomlased üheksakümnendatel, siis ei saa keegi seda nende eest teha.

Kui poliitikud midagi otsustavad ja sellele tuleb taha ühiskonna tahe, siis tavaliselt nii ka läheb. Probleemid algavad, kui poliitika on vale või ei otsustata mitte kui midagi või otsustatakse ainult väliselt või kui rahvas ei tahagi midagi. Tahtmist aga on võimatu peale suruda, selle puudumise vastu ei aita isegi haridus. Tahtmine, see müstiline, tabamatu olend, võib sündida ainult mingite väga imeliste ajendite kokkusattumisel ning sügavas usus tulevikku, sest usuta tulevikku on ju võimatu arvata, et tahtmisel oleks mingigi mõte.

Minu arust see ongi praeguse lääne ühiskonna valupunkt: inimestel pole enam ei usku tulevikku ega enda osasse selles, nad ei suuda end meedias üles leida ega näha, et nende tegevusel oleks kõige vähematki mõju. Enesealalhoiuinstinkt sunnib keskenduma minimaalsele ja loobuma kõigest muust, laskma end ära kasutada nendel, kes oskavad sellises olukorras tegutseda teadlikult ja osavalt.

Seniks jääb Euroopa aga oma valimistulemustega ootama ja vaatama, mida toovad endaga kaasa uued pagulaste- ja terrorismilained. Kultuurielu seisab selle uue maailma ees sama nõutult nagu poliitilinegi, oskamata või teadmata, mida sellega peale hakata. Just nagu oleski see Straussi „Alpisümfoonia“ Antikristus – teose tööpealkiri oli nimelt kuni viimase hetkeni „Antikristus“ –, kes mägede tippudel üle Euroopa vaatab ning ööpimedusse langevat maad oma viimase käeviipega tervitab.