Gümnaasiumis õpetatav kunstiajalugu on eelkõige humanitaaraine, mis on väga tugevalt integreeritud ajaloo, kirjanduse, filosoofia, religiooniõpetusega ega erine neist põhiliselt metoodilise lähenemisviisi poolest. Ka selle tunni raames valminud iseseisvad tööd (essee, referaat, analüüs, arvamus) on eelkõige humanitaarteadusliku algega tekstid, mitte sõltumatud teosed, millena võib vaadata VI klassi klaasimaali. Kunstiajalugu on n-ö tipuaine, mis seob suure osa teistes tundides õpitust hoopis uude konteksti ja on õpetaja vilumuse küsimus, kuidas ta seda eelist suudab ära kasutada mürsikule huvitavate ja meeldejäävate seoste loomiseks. Siin on ka võti teoreetilise loovuse arendamiseks, mis praktikas nõuab õpetajalt teadmisi sotsioloogiast popkultuurini, äärmist tolerantsust ja aega. Kardan, et õppekava roosade lubaduste ja tegelikkuse lõhe on üüratu just teooriaaine ja praktilise tunni spetsiifilise eristumatuse tõttu.