Kuraator Leo Lapin ja tema uued
elusorganismid, triipkoodid.
Meile on avanenud uus evolutsioonietapp, milles info on väljunud aminohappelisest hällist ja hakanud elama oma iseseisvat elu. /—/ Seda uut eluvormi nimetatakse tehnobiaks, mis toetub küll inimesele, ent me ei kontrolli enam seda protsessi, vaid oleme ainult uue terviku üks osa. /—/ Praegune sümbiootiline arengufaas on väga ebastabiilne, riskantne sissetungivale tehnobiale ja ohtlik peremees-organismile – inimkonnale. /—/ Seepärast võiks uues ökosüsteemis vaadata inimeste, loomade ja taimede kombel ka köögikombaine, autosid, arvuteid, elektrisüsteeme, matemaatilisi mudeleid, kunste ja kultuuri, usundeid ja poliitikat jne. Männimets ja automootor on selles koosluses võrdväärsed! Kõik need on eluvormid!
Leo Lapin
Ülevaatenäitustel on isegi meie õhukese kultuurikihi juures sajandipikkune, aastanäitustel ligi 80aastane traditsioon. Ei saa salata, et ülevaatenäitused, olgu aasta-, kevad- või sügisnäituse formaadis, on alati Eesti kunstipublikule ning ka kunstnikele meeldinud. Kui üks kolleeg mu käest küsis, kas aastanäitusel saab teada (kas või aimu), mis siis eesti kunstis toimub, milline on meie kunstipilt (-seis) 2006. aasta kevadel, kehitasin nõutult õlgu: kogu aasta jooksul loodud kunst ei mahu ei Tallinna Kunstihoonesse ega ka mõnda veel suuremasse näitusepaika ära. Kunstihoone väiksuse üle kurtsid kunstnikud juba 1930ndate lõpul, 1950ndate juurdeehitus jäi kitsaks 1960ndail. Kuid tööde (ning ka kunstnike) hulk on ainult üks ülevaatenäituste edukuse tegur, veelgi olulisem on, et hoiakud, väljendusvahendid, meediumid, kunstnike enda positsioneerimine kunstimaailmas on sageli nii ühitamatud, et küsimuse all on eelkõige ühise näitusekoha vaimne mahutavus. Kunstnike liidu juhtkond ja volikogu võivad seista või pea peal, aga eesti kunstnikke ühe mütsi alla saada, kunsti kui tervikut esitada pole enam võimalik. Ja ilmselt pole see ka vajalik.
Aga et siiski publiku ja ka (paljude) kunstnike soovile vastu tulla, on juba kümme viimast aastat kasutatud kompromissi, kureeritud ülevaatenäituse formaati. Taas ühendamatu ühendamine: aastanäituse formaat eeldab võimalikult paljude kunstnike esinemist, kuraatoriprojekt oma idee võimalikult atraktiivset ja filigraanset elluviimist. (Kümne aasta kogemus on näidanud, et mida lõdvem (hõlmavam) on kuraatori kontseptsioon, seda menukam on väljapanek: kunstnikud saavad oma asja ajada, vaatajad meenutada kauneid möödunud aegu. Just nii nagu omaaegsetel teemanäitustel “Ehitame kommunismi” või “Inimene ja tehas” polnud eriti tegemist ei kommunismi ega ka tehasega.)
Leo Lapin on modernist. Ta on tulihingeline ideoloog, kunstnik-teoreetik, XXI sajandi futurist. Tema “Tehnobia” on 28 kunstniku kuraatoriprojekt, mis ei kaotaks küll mitte midagi aastanäituse määratluseta, ainult vabaneks liigsest kompromissikoormast.
Täna kell 17 avatakse Tallinna Kunstihoones kunstnike liidu aastanäitus “Tehnobia”, avamisel astuvad üles tegevuskunstifestivali “Diverse. Universe” kunstnikud, kell 21 läheb kõik sujuvalt üle kunstnike liidu peoks.
Pühapäeval kell 14 kohtuvad kuraator ja kunstnikud publikuga, jätkub “Diverse. Universe”.
