Michel Vovelle (koostaja). Valgustusaja inimene. Tõlkinud Margus Ott, Auli Ott ja Heigo Sooman. Avita, 2006. 464 lk.

Euroopa ajalugu liigendavad perioodimõisted on pärit enamasti XIX sajandist. Tänapäeval valmistavad suured nimesildid, nagu antiik, keskaeg, renessanss, valgustus jne, ajaloolastele pigem peavalu ja ebamugavust. Need tunduvad vägivaldse üldistamise, anakronistlike eelarvamuste või usutavuse minetanud eesmärgipärase ajaloofilosoofia viljana. Isegi kui need on kasulikud minevikusündmuste segadiku korrastamiseks, kuuluvad nimetused ise kõige täiega ajalukku ning kätkevad mitmeid kriitikavabalt ülevõetud või usutavuse minetanud eelarvamusi. Seetõttu kasutatakse neid nüüd sageli jutumärkides või mitmuse vormis: “renessansid”, “valgustused” jne. Samas ei saa aga ilma nendeta ajaloost üldse mõttekalt kõnelda, sest kui järjekindla nominalistina üldistused täielikult hüljata, jääb ajaloost järele lihtsalt üks neetud sündmus teise järel.

Kui keskaja inimesel polnud aimugi, et ta elab keskajal, ning isegi paljud romantikud ei teadnud, et nad on romantikud, siis valgustusajal ehk siis Prantsuse revolutsiooni eelsel XVIII sajandil leidus neidki, kes aimasid, et nad elavadki just valgustusajal. Näiteks prantsuse entsüklopedistid, aga ka Immanuel Kant ja tema kolleegid Preisimaal. Valgustuse üle käinud vaidlustest pärineb Kanti kokkuvõtlik essee “Vastus küsimusele: Mis on valgustus?” (eestikeelses tõlkes on küll pealkirja esimeseks sõnaks sattunud ekstravagantne “kostmine”).

Kanti määratluse järgi on valgustus inimese pääsemine omasüülisest alaealisusest. Meie loomuomane argus ja laiskus töötavat sellele küll vastu, kuid vabadustungile on ette nähtud peale jääda ning levida üle inimkonna. Kant oli veendunud valguse võidus, sest Friedrich Suur oli andnud oma alamatele avaliku arutlemise vabaduse, mida polevat enam võimalik tagasi pudelisse toppida. Paar aastakümmet hiljem, 1807. aastal, pärast seda, kui valgustatud mõistus oli leiutanud ja edukalt rakendanud giljotiini, pidas Hegel valgustust juba ületatuks. Valgustus polnud kaugeltki nii mõistlik, nagu ta end arvas olevat, vaid lihtsalt üks sõjakam eelarvamus teiste seas. Sealtpeale ongi valgustuse filosoofilises mõtestamises olnud kord Kant peal ja Hegel all ning teinekord vastupidi.

Kaua aega lähtusid valgustuse käsitlused filosoofilistest abstraktsioonidest ja sageli piirdusidki nendega. Ernst Cassirer kaitses “Valgustuse filosoofias” (1932) valgustust romantilise hukkamõistu eest ning näitas, kuidas valgustajad olid edukalt loobunud XVII sajandi jäigast mehhanitsismist ja intellektualismist sünteetilisema või orgaanilisema mõtteviisi kasuks. Seevastu Max Horkheimer ja Theodor Adorno küsisid “Valgustuse dialektikas”  (1944), miks inimkond on vajumas uutmoodi barbaarsusse, ning leidsid vastuse valgustuse ennasthävitavuses: valgustus oli juhtinud kaasaegse Euroopa hullunud subjektivismi ja looduse vägistamiseni.

Pehmema iseloomustuse andis 1956. aastal Isaiah Berlin antoloogias “Valgustusajastu”, rõhutades, et valgustus oli viimane ajastu, mil mõtlejad uskusid, et tõde on üks sidus teadmiste hulk, mis annab lahenduse kõigile praktilistele ja teoreetilistele probleemidele. Muidugi pidi selline taotlus luhtuma ning nüüd tuleb õppida elama pluralistlikult. Järgmistel kümnendeil andsid paljude seas oma filosoofilise panuse valgustuse ründamisse veel näiteks Lyotard, Alasdair MacIntyre ja John Gray. Jürgen Habermas avaldas aga 1980ndate keskel raamatu “Modernsuse filosoofiline diskursus”, mis kutsus üles tagasi pöörduma Kanti valgustusideaalide juurde. 

Mainitud autorid olid filosoofid, kes rahuldusid juba tuttavate üldistuste kordamisega ning klassikaliste tekstide tsiteerimisega, ilma et oleksid ise nina arhiividesse pistnud või püüdnud kahtluse alla seada XVIII sajandi tekstikaanonit kui filosoofilist järelkonstruktsiooni. Siiski leidus ka mõtteloolasi, kes tegid käed arhiivitolmuseks, nagu prantslane Paul Hazard või saksa pagulane Peter Gay, kes avaldas kaheköitelise tõlgenduse “Valgustus” (1967, 1970), kus eristas kolme valgustajate põlvkonda ning rõhutas eriti valgustajate uuspaganlust ning väärtusi nagu ilmalikkus, humaansus, kosmopolitism, vabadus selle mitmesugustes vormides.

Kuid valgustuse ajaloolisse uurimisse tuli murrang alles 1970ndate lõpul, kui hakkasid ilmuma Robert Darntoni, Daniel Roche’i, Roger Chartier’, Margaret Jacobi jt uurimused. Enam polnud ajastu peategelasteks Voltaire, Diderot ja nende patroonid, vaid vihased provintsimässajad, kirjatsurad, kahtlased õõnestajad, ateistid, vabamüürlased ja vabariiklased. Margaret Jacob ja Jonathan Israel on toonud käibele mõiste “radikaalne valgustus”, millega tähistada juba XVII sajandi lõpul tekkinud, Spinozast inspireeritud kirikutevastast maailmaparandajate võrgustikku, mis oli tegev esmajoones Hollandis ja protestantlikus Põhja-Euroopas. Hiljuti on Spinozast lähtunud radikaalse valgustuse kõrvale seatud Pierre Bayle’ist lähtunud skeptiline valgustus, mis seletas ühiskonda inimese enesearmastuse kaudu ja avaldas nõnda mõju Šoti valgustusele ja majandusteaduse tekkele. James Buchan ja Arthur Herman on kaitsnud koguni seisukohta, nagu tekkinuks tõeline valgustus justkui iseenesest hoopis Šotimaal.

Eestiski on viimasel ajal valgustusalase kirjasõna väljaandmine hoo sisse saanud. Aastatuhande lõpul ilmus selleteemaline Vikerkaare erinumber, enne seda Rousseau’ traktaat “Ühiskondlikust lepingust”. Tõlgitud on Diderot’ romaane ja Adam Smithi monumentaalne “Riikide rikkus”. Ilmunud on Robert Darntoni ja Roger Chartier’ ajalooraamatud ja Juri Lotmani vestlused. 2004. aastal ilmus üks paremaid eesti ajaloouurimusi Indrek Jürjo “Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel”. Ja 2001. aasta Akadeemias trükiti taas O. W. Masingu essee “Ühe põhjendamatu ja ebaõige väite ümberlükkamine”, mis viib meid otsejoones Prantsuse valgustajate intriigidesse.

Avita kirjastuse, itaalia keelest tõlgitud väga sümpaatne sari inimtüüpidest läbi ajastute on nüüd samuti jõudnud valgustusaega. Ka selle koguteose üheteistkümnes artiklis domineerib sotsiaalajalooline vaatenurk ideeajaloolise lähenemise üle. Suuri sõnu, vägevaid üldistusi või moralistlikke õppetunde kogumiku autorid enamasti väldivad. Vaatluse alla pole võetud niivõrd kõigile tuntud tähtsaid valgustajaid (nt Spinoza ja Pierra Bayle’i nime registrist ei leiagi). Seevastu on esile tõstetud marginaalsemaid kujusid, kes on kuidagi siiski ajastule iseloomulikud.

Vaatenurk on häbenematult Prantsuse-keskne, kuigi peaaegu igas essees tuuakse paralleele ka mujalt Euroopast. Iga artikkel toob esile huvitavaid pingeid ajastu sees, aga võimaldab ka kõrvutusi tänapäevaga. Aadliku käsitlus analüüsib teist seisust koondanud ja murendanud jõude, näidates, kuidas valgustuslik looduslugu andis intellektuaalsed vahendid teatava aadlirassismi tekkeks. Võib-olla kõige kitsam ja väheütlevam on peatükk “Preester”, mis rõhutab küll vaimuliku kasvanud riiklik-ühiskondlikku rolli otsekui riigi käepikendusena. Kuid just siin oleks oodanud ideeloolisemat lähenemist: ülevaadet teoloogilistest kontseptsioonidest ning ka kõrvalepõikeid protestantlike vaimulike tegevusse.

Teadlase käsitlus kirjeldab huvitavat konflikti XVIII sajandi lõpul, kus newtonlik teadus leidis endale äkki jõulise vastase nn rahvaliku teaduse ehk mesmerismi, füsiognoomia, frenoloogia jms “distsipliinide” näol. Niihästi kirjameest, teadlast kui ametnikku puudutavad peatükid sunnivad peale võrdlusi tänapäevaga. Õukonnast lähtuv ja riigikeskne kultuuri haldamise süsteem, kus suur osa vaimuinimesi elab riigi sinekuuridest, teised teevad vaimutööd muude ametite kõrval, kolmandad saavad riigilt kingitusi, neljandad püüavad oma tööd turul müüa, ning selle kõigega kaasnev asutuste komplekt (akadeemiad, stipendiumid, aunimetused, riigite
atrid, muuseumid, laboratooriumid, observatooriumid), on osutunud tänini elujõuliseks.

Kui meie kultuuripoliitikud paistavad olevat hiljuti avastanud, et nüüdse Eesti kultuuripilt kannab sotsialismi jälgi, siis avaram ajalooline pilk märkaks, et need jäljed viivad tagasi otse Päikesekuningani (nagu Jaak Kangilaski on ka osutanud). Leidis ju Prantsuse mudel matkimist kõikjal Mandri-Euroopas, eriti Tsaari-Venemaal, aga ka Esimese maailmasõja järel tekkinud rahvusriikides ning Teise maailmasõja järel ka mitmel pool Kolmandas Maailmas. Seegi annab kinnitust triviaalsele väitele, et valgustuse pärand kuulub siiani meie eluviisi juurde, kui tahes palju jutumärke me valgustuse sõna ümber ka ei laoks.