Ent seda pikka, ligi kolmetunnist filmi jälginud vaataja pidi tahes-tahtmata tõdema, et tolle linateose kangelased pole siiski mingid monstrumid, vaid täiesti tavalised inimesed oma murede ja rõõmude, laste ja vanematega ning kahtluste ja kõhklustega. Megastaarid ja „tavalised inimesed”? Otse loomulikult – vaid naiivitarid võiksid arvata, et Metallica liikmed näiteks bändi proove üksteise ees staaritsemiseks raiskavad. Seal tehakse ränka tööd, otsitakse ja katsetatakse. Staaritsemine jääb väljapoole, see on maiuspalaks publikule ja meediale. Ent kõnealune film on vaade sissepoole.
Neile lugejaile, kes pole just heavy metal’i fännid, peab märkima, et meil Eestiski esinenud Metallica on metal’i-real olnud ülimalt edukas kooslus: stuudio- ja kontsertalbumeid (DVDd kaasa arvatud) üle kolmekümne, plaatide läbimüük maailmas kokku üle 100 miljoni, püsivalt staadionitäied publikut (lauluväljakul oli aastal 2006 Metallica kuulajaid ca 60 000), mitmed prestiižikad plaadistusauhinnad, lisaks meedia raugematu tähelepanu. Ent niisuguse supermenu taga pole ainuüksi fortuuna naeratus, ja sellest film räägibki.
Ekraaniloo keskmes on Metallica aastal 2003 ja see oli bändile mitmes mõttes üsnagi problemaatiline aeg. Esiteks oli bändist lahkunud senine bassimees Jason Newsted. Teiseks süvenesid ansambli liidri, laulja-kitarristi James Hewitti alkoholiprobleemid juba selle määrani, et ta pidi töövõime taastamiseks haiglasse võõrutusravile minema. Ning kolmandaks peamine: Metallical oli siis parasjagu käsil uue plaadi „St. Anger” tegemine. Lugude kokkupanemine ja salvestamine olukorras, kus bassimeest pole (nii mõnigi kord võis kaadris basskitarril assisteerimas näha produtsent Bob Rocki) ja laulja alkoholiravil. Kaamera jälgib sellise olukorra arenguid prooviruumis, stuudios ja haiglaski dokumentalisti kiretusega – ei mingit kaadritagust teksti, vaid puhtakujuline reportaaž stiilis „olukorrast riigis”. Rääkijaiks oma probleemidest peamiselt Metallica muusikud ise.
Siiski tuleb dokfilmis mängu veel üks persoon, kelleks on ansambli palgatud psühholoogiline nõustaja ning kes kommenteerib situatsioone ja võimalikke lahendeid pigem kõrvaltvaataja positsioonilt. Seda kuni hetkeni filmi lõpus, kus Metallica liikmed kahtlustavad, et too nõustaja kuidagi omal kombel manipuleerib nendega, ning talle koht üles öeldakse.
Vaatajal on kindlasti huvitav jälgida, millisteks kujunevad bändisisesed n-ö psühholoogilised jõujooned. Veidi hüsteerilisel James Hewittil on autokraatlikke ambitsioone: ta tahab, et proov lõpeks täpselt kell neli, et ta saaks oma lastega sööma minna. Ja on suisa nördinud, kui teised ilma temata proovi jätkata tahavad. Ilmselt tunneb ta end mingil määral (kuigi põhjendamatult) kõrvaletõrjutuna. Hewitti „vastasmängijaks” on sõltumatu vaimulaadiga trummar Lars Ulrich, kes mingile diktaadile alluda ei kavatsegi ning kes bändisisest keerulist olukorda ka kõige kainemalt hinnata oskab. Ning teisel kitarristil Kirk Hammettil ei jäägi muud üle, kui kahe eelnimetatu vahel diplomaatiliselt laveerida. Neid konfliktsituatsioone nähes võib vaatajal kohati jääda mulje, et tegu on koguni mingi „varjatud kaamera” saatega.
Filmi üks atraktiivsemaid momente on kahtlemata episood, kus Metallica kuulutab uue bassimehe leidmiseks välja konkursi. Soovijaid on mõistagi palju (nende seas ka üks tüdruk-rokkar) ning eelvoorud meenutavad pisut meie „Superstaari” saadet. Lõpuks tuleb paaril kadalipust läbikäinul esineda koos Metallicaga väiksearvulise publiku ees mingis klubis. Nii leidiski Metallica omale virtuoosse basskitarristi Bob Trujillo, kes meenutab välimuselt natuke omaaegsetes Saksa DV filmides indiaanipealikke mänginud Gojko Mitićit. Trujillole kirjutatakse kohe avansiks välja tšekk miljonile dollarile, nii et happy end!
Tegelikult pole „Metallica – omamoodi koletis” mitte niivõrd muusikadokumentaal, kuivõrd lihtsalt dokumentaalfilm eelnimetatud heavy-sauruste igapäevasest elust. Umbes nagu „Pildikesi Paunverest”, kus selgub, et koletised polegi üldse koletised.