Jim Ashilevit võib nimetada multi­talendiks. Hinnatud lavastaja, näitleja ja dramaturg on samamoodi tunnustust pälvinud kirjanikuna. Ashilevi sulest on ilmunud mitu näidendit ja romaan „Ma olen elus olemise tunne“, mida paljud peavad eesti Y-kirjanduse tähtteoseks. Teine romaan „Kehade mets“ pälvis tänavu Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel 3. koha.

„Kehade mets“ on suuresti nullindatel kasvamise raamat, ehkki teose algus ja lõpp ulatuvad üle selle kümnendiserva. Kas „Kehade metsa“ kirjutamine tähistas sulle katset praegu või peagi kolmekümneseks saavate noorte elukogemust üldistada? Tekkis kiusatus su teost kujunemisromaaniks nimetada, mis ehk viitaks teatavale meie aja loole, aga võib-olla läheks see su taotlustega hoopis vastuollu?

Jim Ashilevi: Mu taotlus … Raske öelda, mis oli mu taotlus. See nagu eeldaks mingit strateegilisemat või missioonitundlikumat mõtlemist. „Kehade metsa“, nagu ka kõigi varasemate teoste puhul järgnesin mingile pimedale tungile see lugu kirja panna. Lugu paberist (ekraanist) välja kaevata, kui toetuda Stephen Kingi kirjeldusele kirjutamisest kui arheoloogi-, mitte leiutajatööst. Ma sukeldusin tundmatusse, sõnastamata aladele, teadmata, kuhu ja kuidas ma välja jõuan. Mind huvitas raamatu jutustaja taju. Ma sain tema tajude kaudu rääkida asjadest, millest on teisiti võimatu rääkida, sest need on need inimese sisemised pimealad, kus keel saab otsa. Seejuures on jutustaja ja tema kaaslaste seikluslik vaim ka piisavalt kelmikas ja häbitu, tänu millele säilib loos humoorikus. Vaat see oli küll üks taotlus: mitte vajuda morbiidsuse mugavasse sohu.

Vestluses Urmas Vadiga oled maininud, et kirjanduse puhul huvitab sind kontakt tekstis sisalduva häälega.1 Kas sa täpsustaksid, palun, seda mõtet?

Mul on mingi värk kirjadega. Pöördun ikka ja jälle kirjaformaadi juurde tagasi. Oma debüütnäidendi „Nagu poisid vihma käes“ kohta ütlesin kunagi 11 aastat tagasi, et see oli minu esimene armastuskiri teatrile. Ka „Kehade metsa“ võib lugeda kui jutustaja kirja kuuele tüdrukule. Ühtlasi võtsin aasta eest pähe hakata kirjutama kirjavormis mõtisklusi kirjanduse ja teatri teemadel.² Mis see romaanikunst ja kirjandus muud on, kui ühe inimese püüd väga kompleksselt ja mitmekihiliselt teisele inimesele end selgeks või nähtavaks teha. Ehk siis kiri, väljasirutatud käsi. Lugedes oma lemmikautoreid ma tõepoolest tunnen, et mul on kaaslane, ja see on kõik, millest hoolin. Et ta pääseks mulle ligi ja oleks mulle kaaslaseks, see hääl, see inimene. See ei tähenda lummusesse kadumist, vaid reaalset suhet, mis sisaldab endas avastusi, vaidlusi, igavust, nalja, hõõrumist, harjumist ja kõike-kõike liigagi tuttavat.

Teose motoks on tsitaat PJ Harvey laulust „This Is Love“. Ka sinu esimene proosaraamat „Ma olen elus olemise tunne“ algab viitega laulule. Kas neid tsitaate võib pidada sinu elutunnetuslikeks žestideks või oled motot valides lähtunud pigem teosest, selle maailmast ja tegelastest?

Need kaks tsitaati said valitud teostest lähtuvalt. Mõlemad laulutsitaadid võtavad juhtumisi teose väga täpselt ja kontsentreeritult kokku. Inimesed, kel pole aega või kannatlikkust raamatut lugema hakata, saavad juba nende üksikute ridade abil aimu, millega on tegu. Kui „Ma olen elus olemise tunde“ puhul ei saa öelda, et oleksin kirjutamise ajal ülemäära palju NINi kuulanud, siis PJ Harvey albumi „Stories from the City, Stories from the Sea“ kuulamine käis „Kehade metsa“ kirjutamise rituaali juurde. See album on nagu otsiv süda, mis seikluslikust vaimust kantuna rändab mööda maad ja merd, et kodu leida. Seesama kartmatu hoog aitas mul nii kergetel kui raskematel päevadel otsingut jätkata.

„Kehade metsa“ peategelane jõuab murdeikka „täpselt sel hetkel, kui meile anti mobiiltelefonid, internet ja piiramatu kogus pornograafiat“ (lk 70). Oled varasemas intervjuus öelnud, et sa „ei ürita väita, et internetiporno on hävitanud terve põlvkonna võime olla teiste inimestega loomulikult lähedane“.3 On sinu meelest siiski tegemist tabuteemaga, millest räägitakse vähe, kuid mis sellest hoolimata mõjutab inimeste hoiakuid ja ootusi?

Kultuuriruumis, kus sarju, nagu „Seks ja linn“, ja romaane, nagu „Viiskümmend halli varjundit“, vaadatakse ja loetakse andunult, tundub imelik väita, et seks ja pornograafia on tabuteemad. Ka „Jää ja tule laulu“ romaanid ja nende põhjal tehtud „Troonide mängu“ seriaal, kus seksiga kokku ei hoita ja mille üks keskne draama tuleneb õe-venna intsestist, paelub fänne igast vanuserühmast.

Teisest küljest on seksuaalsus suur häbi allikas, sest selle juures on aspekte, mis jäävadki arusaamatuks ja võivad pöörata inimese iseenda vastu. Ja häbi teatavasti armastab üle kõige maailmas vaikust. Kui üksildus ja äralõigatus inimlähedusest on inimese eelnevalt juba liiga õrnaks teinud, siis võib porno ajada vett veel sogasemaks. „Kehade metsa“ jutustaja ütleb ühes kohas: „Klaasitagused mehed olid minu nimel valanud meretäie spermat, enne kui ma päriselt tüdrukut suudelnudki olin.“⁴ Porno tõepoolest mõjutab inimeste hoiakuid ja ootuseid, aga viga pole pornos, vaid meis endis ja meie võimetuses jõuda selleni, mida me päriselt vajame.

Kõigest hoolimata tuleb öelda, et nende pornostseenide orkestreerimine oli üks lõbusamaid asju selle raamatu kirjutamise juures.

Peategelase pärisvajadused on seotud läheduse ja lähisuhetega. Kõige segasema energiaga tegelane „Kehade metsas” on aga hoopis peategelase isa, kes kehastab ühtpidi patriarhaalset karistajat, teistpidi mõjub muul ajal aga ise samuti beeta-mehena, ning igal juhul jääb mulje, et peategelase suhe temaga on suhteliselt jahe. Kas võib öelda, et peategelast vaevava eraldatusetunde juured viivad kuhugi selle perekondliku jaheduse juurde?

Tegelikult mitte. See on küsimus, mida pidin ka ise endalt küsima, püüdes jutustaja psüühika- ja hingeelu-kellavärki lahti muukida ja aru saada, kuidas teda, jutustajat, kirjutada. Jõudsin paratamatule järeldusele, et pole olemas üht sündmust või asjaolu, mis meie iseäralikkusele määrava pitseri vajutab. Ma oleksin tahtnud jutustaja isa peale näpuga näidata, aga loo arenedes sai selgeks, et neid aspekte, millele näpuga näidata, on nii palju, et näppe jääb väheks. Teadlasedki püüavad aina jälile saada, mis määrab inimese võimed ja saatuse. On need geenid, keskkond, haridus … mis? Jutustajal on kahtlemata tunne, et tema isa varjab tema eest inimläheduse võtit ja talle jääb arusaamatuks, kuidas isasugune sissepoole elav tüüp suudab kinnisusest hoolimata jagada end oma naisega. Et kuidas ja millal see avanemine toimub? Teisalt juurdleb jutustaja selle üle iga inimese puhul, keda ta oma pikas kirjas vaadelda võtab. Ta püüab teisest inimesest nagu aknast sisse vaadata, et pihta saada, kuidas see elamine siis käib.

Kui mõelda peategelase sõbranna Amanda ehk Mandariini peale ning kooseluseadust viimase aasta jooksul ümbritsenud arvamusavaldustele, siis kuidas sulle tundub – kas tõrjuv hoiak samasooliste paaride suhtes võib põlvkonnavahetusega hääbuda või pole homofoobial põlvkondlike erinevustega suuremat pistmist?

Ma usun, et see hääbub, jah, aga mitte ühe põlvkonnavahetusega. Iga põlvkond on oma aja vili, selles mõttes võib väärtuspõhiseid eraldusjooni põlvkondade vahelt otsida küll, aga need piirid ei jookse kunagi nii selgelt, nagu me tahaksime. Ja selles mõttes pole asi põlvkondades kui mingites fikseeritud omadustega inimrühmades, vaid ajavaimus, mis raamistab inimese vaatenurka, seda, mida me lubame endale pidada kõlbeliseks ja loomulikuks ning mida mitte. Homofoobid on juba ammu kaotanud, aga seesama hirm, mis kütab üles homofoobiat, leiab pärast meie aja võitlusi veel küllaldaselt teisigi avaldumisvorme, sest selle juured on sügaval – sealsamas pimeduses, kus saab selgeks, et me ei saa oma tungidest ja vajadustest sittagi aru ja see ajab meid paanikasse. Homofoobid ei karda mitte homosid, vaid kaost, mille tormisilm neid sügaval sisimas terve elu jõllitab. See silm jõllitab meid kõiki. Sauroni silm.

1 Vestlus toimus 10. novembril 2015 Tartu Kirjanduse Majas Värske Õhtu üritusel.

2 Nende lugemiseks tuleb registreeruda lehel tinyletter.com/jim_ash.

3 Kaarel Kressa, Jim Ashilevi: beetamees pole tüüpkuju, see teebki ta põnevaks. – Eesti Päevaleht 23. X 2015.

4 Tsitaat on leheküljelt 73. – Toim.