Kolmapäeval, 16. detsembril kell 18 avab BRITTA BENNO (1984) Hobusepea galeriis isiknäituse „Rööprähkleja“.
Britta Benno on üks silmapaistvamaid Eesti noorte kunstnike hulgas, kes järjekindlalt joonistuse ja graafika vallas tegutseb. Benno otsib enda sõnul võimalusi, kuidas nüüdisajas neid meediume „elama panna”, kasutades videoinstallatsioonides füüsilise joonistuse ja projitseeritud animatsiooni koosmõju, jäädes praktikas sama ajal truuks ka traditsioonilistele trükitehnikatele. Teema, millega Benno juba mitmenda näituse raames tegeleb, on perekond ning kunstnikuna emaks või emana kunstnikuks olemine.
Käesoleva näituse pealkirjaks saanud sõnaühendi leidis Britta Benno veebilehest “Pere ja laps.ee“. “Rööprähkleja” tundus Bennole oma kolekõlalisuses täpse määratlusena tema enda elust: “Lisaks kahekümne kolmele rollile kodus, oman ameteid ka kunstiväljal. Neid kahte maailma ning rolle ühendades mängin antud näituseprojektis emaduse ja kodu korrashoiu märkidega kunstiformaadis,” selgitab ta.
Kaalukaima osa „Rööprähkleja” näitusest moodustavad ofordid ja akvatintad, mis on loodud fotolavastuste põhjal. Viimased on Benno kavandanud muuhulgas Raphaeli, Filippo Lippi, Elisabetta Sirani jt. kunstnike Madonnat lastega kujutavatele reprodele toetudes. Koduses keskkonnas, ehtsa segaduse keskel loodud lavastustes kasutab kunstnik modellidena iseennast ja lapsi ning fotograafiks abikaasat. Mis aga uhke ja tugeva ilmega ema ümber toimub, peaks hoopis ahastust tekitama. See elu on päris: lapsed nutavad, taustal köögis on pesemata nõude virnad, pliidi kohal kuivavad segamini läinud sokid ja pesumasin upub riietehunniku alla. Vaatamata sellele on Benno oma graafilistel lehtedel nagu emalik madonna, põrnitsedes näkku uudishimuliku vaataja südametunnistusele.
Teine keskne kujund “Rööprähklejas” on narts või lapp, mis esineb pliiatsijoonistustel, videoteoses ja objektidena. “Kui koledatesse asjadesse süvened, muutuvad nad ilusaks – ilusamakski kui lilled,” ütleb Benno. See lihtne kujund ei tähenda ainult koduseid maailmu, koristamist ja pesemist, vaid on ühtlasi ka üks graafiku vajalikke töövahendeid. Seega kuuluvad sarnased lapid kunstniku väärtusliku isikliku aja juurde tema ateljees ja omavad seal juba sootuks teistsugust tähendust.
Tasakaalu otsimine töö ja pereelu vahel kulmineerub kunstniku sõnul rõõmu ja ängi töödepaariga: „Joonistusele projitseeritud animatsioon tähistab helget kohta – rööprähkleja unistuste puhkehetke mere kaldal. Linoollõiketehnikas autoportree aga sümboliseerib seda kõige tumedamat nurka minu hinges, kui mõnikord ei tea enam rollide vahel laveerides, kes ma rööprähkleja, lõppude lõpuks olen.”
Laura Põld
Britta Benno on Tallinnas tegutsev graafik ja joonistuskunstnik. Ta on omandanud magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna graafika erialal aastal 2011. Näitustel esineb alates 2005. aastast. Kunstiakadeemias on tema tööpraktika jätkunud juba mitmed aastad trükitehnikate ja joonistuskursuste läbiviijana. Lisaks akadeemiale on Britta Benno juba mõnda aega olnud ka kunstiõpetaja Vanalinna Hariduskolleegiumi Kunstikoolis.
Kunstnikuna on ta osalenud mitmetes kunstirühmitustes, kureerinud grupinäituseid ja kunsti-üritusi ning asutanud iseseisva graafikastuudio Grafodroom, kus nii stuudio püsiliikmed kui ka külaliskunstnikud saavad vabas õhkkonnas töötada traditsiooniliste trükitehnikatega. Britta Benno on Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Vabagraafikute Ühenduse liige. Tema viimane isiknäitus „Võitlus tuuleveskitega“ toimus 2013. aastal Draakoni galeriis.
Näitus jääb avatuks 11. jaanuarini 2016.