erakogu
Kuidas iseloomustad Narva muusikaelu – kas kontserdisaal(id) on täis või publikut napib?
Anatoli Štšura, Narva Linna Sümfooniaorkestri dirigent: Vaevalt et Narva muusikaelu on nii mitmekesine kui Tallinnas või isegi Jõhvis, kus sügisel avati uus kontserdimaja. Kujutleme, et mõni inimene on esimest korda Narvas ja tahab külastada mõnd klassikalise muusika kontserti. Linna peal jalutades ei näe ta ühtki kontserdiafišši, kuna kuu aega tagasi koristati ära kõik kuulutusetulbad. Ainsaks infoallikaks on jäänud kohalikud linnalehed, kaabeltelevisioon ja hommikused uudised kohaliku Raadio 4 stuudiost. Nii et neid väheseidki regulaarseid muusikasündmusi, nende seas Narva Linna Sümfooniaorkestri ja Pille Lille Muusikute Toetusfondi kontserdid kolmes muusikakoolis, visuaalses reklaamis ei näe.
Samas pean hea meelega tõdema, et Narvas on kõigele vaatamata kuulajaid, kes käivad süvamuusikakontsertidel. Mulle kui NLSO dirigendile teeb vaid rõõmu, et ka meie orkestri 13. hooajal publikut jätkub ning saalid pole kunagi tühjad.
Kuidas tegutseb Narva Linna Sümfooniaorkester? Kes finantseerib, kui tihe on esinemisgraafik?
NLSO on Narva linnaorkester ning seda rahastatakse linna eelarvest, kultuuriministeerium ja mitmesugused fondid toetavad meid samuti. Niisugune finantseerimine võimaldab meil iga kuu tulla publiku ette uue programmiga ning esineda ühe-kahe, mõnikord ka kolme kontserdiga kuus.
Milliseid projekte tõstaksid NLSO tegemistes praegu esile?
Räägin nüüdse hooaja tegemistest. Kaheksa aastat tagasi tegime Puškini “Tuisust” lavalise stseeni, kus kasutasime Sviridovi muusikat; salvestasime selle ka CD-le. Tänavu tõestas see projekt oma elujõulisust: suure eduga kõlas see meie orkestri ja Eduard Tomani esituses Peterburis Narva kultuuripäevade raames. NLSO kammerkoosseis esines mullu oktoobris rahvusvahelisel festivalil “Muusikalised jalutuskäigud” Novgorodis sealse filharmoonia kutsel.
Jätkame edukalt ja suure naudinguga ka loomingulist koostööd rock-ansambliga Led R, mis algas mullu augustis. Iseenesest pole sümfooniaorkestri ja klassikalise rock’i, täpsemalt legendaarse Led Zeppelini muusika ühendamine mõistagi uus, kuid – nagu meie koosesinemised ansambliga Led R on näidanud – inspireerib nii meid kui meie kuulajaid.
Ehk kõige tähendusrikkam projekt on NLSO-le aga eelseisev XII rahvusvaheline Jevgeni Mravinski nimeline festival. Selle avavad 30. mail Geneva keskuses pianist Peeter Laul Peterburist ja festivali orkester. Kõnealune muusikapidustus kestab Narvas, Narva-Jõesuus, Sillamäel ja Tallinnas 9. juunini kuue kava ja kümne kontserdiga. Festivali läbib ka Dmitri Šostakovitši 100. sünniaastapäev – juhatas ju Mravinski omal ajal Šostakovitši 15 sümfoonia esiettekandest koguni viit, mis on tänini legendaarsed esitused. Sellele festivalile tulevad interpreedid nii Venemaalt, Soomest kui Saksamaalt.
Millisena näeksid NLSO arenguperspektiivi ning milliseid kitsaskohti tuleb selleks ületada?
Kõige suurem probleem, mis takistab meie kollektiivil professionaalselt areneda ning kontserdielus aktiivselt osaleda, on orkestrantide puudus, mille põhjuseks on omakorda vähene finantseerimine. Meie orkestris pole kahjuks ühtki pillimeest, kellele oleks see põhitöökoht. Seetõttu ei saa me endale lubada ka regulaarset proovigraafikut. Tõtt-öelda sarnaneb NLSO eksisteerimisviis pigem mõne projektorkestri omaga. Ainus väljapääs sellisest olukorrast kõlab banaalselt: möödapääsmatu oleks orkestri suurem rahastamine nii Narva linna kui kultuuriministeeriumi poolt.
On sul mõni Narva muusikaeluga seonduv probleem, mis on sulle kui muusikule eriliselt hinge läinud?
Muidugi on, ja see teeb mulle kõige suuremat hingevalu! Narva linnas, kus on omad kultuuritraditsioonid, kus rohkem kui 12 aastat tegutseb aktiivselt oma sümfooniaorkester, kus toimub rahvusvaheline Chopini-nimeline pianistide konkurss ning kus on ka heal tasemel koorid – pole kontserdisaali! See hoone, kus näiteks meie tegutseme, on tüüpiline nõukogude aja kultuurimaja. Mõnikord peame selles üsna kesise akustikaga saalis harjutama, kui seal on sooja vaid 14-15 kraadi. Sellistes tingimustes külmetavad kontsertidel kõik, nii meie kui kuulajad. Ning seegi hoone (kontserdikohana Narva parim) pole mitte Narva linnavalitsuse, vaid eraomand.
Veel hiljaaegu oli too ehitis (tollase nimega kultuurimaja Energeetik) Narva kultuurielu keskus: seal toimusid nii sümfoonilise, koori- kui kammermuusika kontserdid. Nüüdseks on Geneva keskusest saanud aga pelgupaik teisejärgulistele vene popartistidele, kelle afiššidest kirendavad kõikvõimalikud Narva kaubanduskeskused. Nii et NLSO-l tuleb praegu hakkama saada lausa ekstreemtingimustes.
Kokkuvõttes tahan öelda: minu isiklik suurim soov oleks, et NLSO saaks tegutsemiseks riikliku staatuse ja et Narva linna ehitataks lõpuks oma, heatasemeline kontserdisaal.