ERSO hooaja lõppkontserdi solistina oli välja kuulutatud legendaarne vene viiulikunstnik Viktor Tretjakov (1946), kes pidi esitama Šostakovitši Viiulikontserdi nr 2. Ootamatult haigestunud solisti asendas temast 42 aastat noorem, ka meil hästi tuntud Sergei Dogadin (1988) Peterburist. Oluline on teada, et Serjoža Dogadini (11) orkestridebüüt toimus seitse aastat tagasi Eestis Mendelssohni Viiulikontserdiga koos Eesti-Soome SOga. Nii et noormehe, pigem poisi avastaja au peaks kuuluma Anu Talile.
Kavamuutus, s.t Šostakovitš versus Samuel Barber oli muidugi kerge pettumus, kuigi sama selge paratamatus – teades, kui hilja tuli Tretjakovi äraütlemine. Dogadini rahvusvaheline karjäär on toimumas-teostumas ja start on vägagi muljetavaldav. Rohketest konkursivõitudest on võimsaim kindlasti viimane ja see tuli Moskvast III Paganini-nimeliselt konkursilt (2005), mille preemiaks 25 000 dollarit. Ei tea, kas see on oluline või mitte, aga just sellel aastal oli esmakordselt nimetatud konkursi žüriis Viktor Tretjakov.
ERSO alustas hooaja lõppkontserti Lepo Sumera teosega “Musica profana” keelpillidele. Väga täpselt on seda järjest sagedamini mängitavat helitööd iseloomustanud Merike Vaitmaa: “Teoses on barokiajastu heliloojate keelpillikontserte meenutavat kõlasära ja liikumisenergiat.” Peab veel teadma, et esmaettekandele tõi selle Tallinna Barokkorkester teose tellija Aivo Välja juhatusel. Olen “Musica profana’t” kuulnud korduvalt nii kammerorkestri kui suure keelpilliorkestri esituses ja pean ütlema, et tegemist oleks nagu kahe erineva teosega. Vaitmaa iseloomustus on absoluutselt täpne kammerorkestri puhul.
Suure orkestri kuulamisel tekivad täiesti teised assotsiatsioonid ning seda eelkõige seoses massiivse kõlaintensiivsuse tekke ja peenvirtuositeedi kaoga põneva teksti esituses. Ma ei arva, et midagi on valesti, aga hinge jääb kerge rahulolematus, kui barokse sära asemel jääb domineerima raudraske massiivsus. Viimast ei tohi tõlgendada etteheitena esitusele, sest ERSO 60 keelpillimängijat teenivad küllalt ebamugava virtuoosteksti laitmatu esitusega pigem kiitva hinnangu.
Vähemalt sobiv kavakontrast järgnenud Samuel Barberi (1910 – 1981) Viiulikontserdiga op. 14 Sergei Dogadini esituses oli see nüüd küll. Barber on meil tuntud autor, kuid seda üksikute teostega. 1966. aastal oli Estonia teatri laval tema ballett “Medea” ja mulle meenuvad eelkõige Keelpillikvartett ülipopulaarse Adagio’ga, Tšellosonaat, Klaverisonaat, Tšellokontsert ja seesama Viiulikontsert, kuid autoril on loomenimistus 128 teost, millega tasuks tegeleda.
18aastane Sergei Dogadin on tänaseks teinud tohutu arenguhüppe ning ülivõrdes tekstid tema nimega seoses on täiesti adekvaatsed. Barberi Viiulikontsert on soliidne teos omas žanris, aga mitte liiga tänuväärne interpreedile. Dogadin suutis ennast maksma panna igast aspektist vaadatuna ja kui finaali Presto in moto perpetuo tulevärk ei peaks Paganini-konkursi võitjalt üllatust pakkuma, siis sedavõrd sügavalt süvenenud Andante näitab neid kvaliteete, mida igal virtuoosil alati käepärast võtta ei ole. Võiks vist lõpetada selle jutu nii, et kaotasime Tretjakovi Šostakovitšiga, aga võitsime Dogadini Barberiga.
Päris ERSO hetk tuli kontserdi teises pooles Tšaikovski Sümfooniaga nr 4 f-moll. Olen kogenud, et hea kontserdi arvustajal on teatav eelis hariliku kuulajaga võrreldes: kui kuulaja saab kontserdist naudingu vaid ühe korra, siis arvustajal on see võimalus kaks korda. Esimest korda siis, kui ta kontserdisaalis unustab oma ülesande, ja teist korda, kui ta kirjutades leiab, et ei olegi millegi kallal norida. Tšaikovski Neljanda esitus Nikolai Aleksejevi ja ERSO ettekandes asetas hooaja lõppu mitte punkti, vaid soliidse suurusega hüüumärgi.
Kontserdi eel kultuuriminister Raivo Palmaru poolt peadirigent Nikolai Aleksejevile üle antud kõrge EV autasu Valgetähe orden on tõesti välja teenitud, aga kuulajatele lohutuseks ei märgi see maestro lepingu lõppemist ERSOga.
