6–9. oktoobrini toimus Eesti Teaduste Akadeemias Euroopa teadusuuringute nõukogu (European Research Council, ERC) plenaaristung koos konverentsiga, et arutada seni alaesindatud riikide osalemist nõukogu programmides.
Euroopa Komisjon lõi teadusuuringute nõukogu 2007. aastal täitmaks tühimikku tipptasemel teaduse rahastamisel. Varem rahastas Euroopa Komisjon oma teadus- ja arendustegevuse raamprogrammide kaudu eelkõige mitme riigi teadlastest koosnevate konsortsiumide teadusprojekte, mis olid rakendusliku suunitlusega ja kitsamate eesmärkide täitmiseks. Oli saanud selgeks, et Euroopa teadus- ja arendustegevuses on tekkimas mahajäämus ning konkurentsis muu maailma teadusriikidega kaotatakse järjepanu parimaid teadlasi. Teadusuuringute nõukogu loodigi tühimiku täiteks ning praeguseks on see kujunenud tipptasemel lipulaevaks, üheks kõige prestiižsemaks teadust rahastavaks organisatsiooniks. Grante mahuga keskmiselt 1,5–2,5 miljonit eurot viieks aastaks antakse välja üksikteadlastele. Uurimisvaldkondade osas piirangud puuduvad. Need võivad olla nii rakendus- kui ka alusteaduslikud, humanitaar- või reaalvaldkondadest. Ainsateks kriteeriumideks on teadlase senise uurimistöö tase (CV) ja projekti teaduslik tase. Konkurents on väga tihe, mida näitab see, et taotluste edukuse määr on 10% juures. Kuna teadlased värsketest Euroopa Liidu liikmesmaadest, kaasa arvatud Eesti teadlased, on seni esinenud ERC grantide konkurssidel tagasihoidlikult, oligi Tallinnas toimunud konverentsi üks keskseid teemasid, kuidas suurendada uute liikmesriikide teadlaste edukust.
Seoses konverentsiga on kohane analüüsida ka seda, kuhu on Eesti teadus teel ja kuidas Euroopa teadusruum mõjutab meie teaduspoliitikat.
Kuidas jõutakse tipptasemele?
Kõrvaltvaatajal on raske hoomata, mida nõuab teaduses tipptasemele jõudmine. Teaduses ei ole kavalaid võtteid kiireks läbilöömiseks. Kogu maailmas töötatakse täiest jõust, aga nagu kadunud akadeemik Boris Tamm ühel Õpilaste Teadusliku Ühingu aastakonverentsil 1980ndate keskpaigas ütles: selleks et kuhugi jõuda, tuleb teha enam, kui teevad konkurendid. Nii töötavadki teadlased hilisööni ja öö läbi, ilma nädalavahetuse ja suvepuhkuseta. Ja niimoodi kümme-kakskümmend aastat järjest, enne kui jõutakse teaduse eesliinile, kus tehakse läbimurre ja avastatakse uusi suundi, mida järgijate armeed edasi arendavad. Ilma eesliinil olemata kaob tehtu konkureerivate ideede merre. Lootus, et muinasjutuline Mendeli seaduste avastamise lugu kordub, on enesepett. ERC paleus on eesliiniteaduse rahastamine. Kuidas rohkem Eesti teadlasi sinnamaani jõuaks?
Kõige paremini motiveerivad teadlast sisemine huvi ja tahe saada uusi teadmisi ja neid rakendada. Huvi võib paljuski kompenseerida teaduskorralduse puudujääke, aga mitte lõputult. Eriti avatud maailmas, kus vähegi kaelakandvale teadlasele avanevad uksed vasakul ja paremal. Kui mitte Eestis, siis mujal. Kui mitte teaduses, siis väljaspool. Hoidmaks alustavaid teadlasi rajal, on tarvilikud vaid paar väga lihtsat asja. Nagu ma käesoleva aasta Sirbis juba olen kirjutanud*, on alustavale teadlasele kõigepealt vaja selget sihti, karjäärimudelit, mis määrab kindlaks eeldused ja tingimused teaduses edenemiseks ja seal püsimiseks. Peale töökate toetamise ja teaduses hoidmise peab karjäärimudel kehtestama ka selge reeglistiku teadusest väljumiseks, selleks et ära hoida akadeemilise mõttevärskuse kadumist, akadeemilist lodevust, keskpärasust ja amatöörluse diktaati.
Selge karjäärimudel on päevakorras kogu Euroopas. Euroopa Liidu teadus- arendustegevuse ja innovatsiooni strateegia aastateks 2014–2020 („Europe 2020“) üks eesmärke ongi ühine Euroopa teadusruum (European Research Area, ERA), mille osaks on ühtlustatud karjäärimudel. Kui seni on teadlaste vaba liikumist ELis takistanud riikide karjäärimudelite erinevused, siis Euroopa teadusruumis peaks poliitiline tahe karjäärimudelid konsolideerima.
Selleks et teadlane saaks pühenduda teadustööle, tuleb karjääriperspektiivi toetada täiendavate võimalustega. Kuna teadlaseks küpsetakse kaua, on vaja luua pikaajaline kuvand, perspektiiv teadustegevuse võimalikkusest nüüd ja tulevikus. Tulevikukindlust ei suuda ükski teadussüsteem täielikult pakkuda, kuid pikaajaline strateegia ning reeglite olemasolu loob eeldused stabiilseks arenguks ning annab tulevikuks teatud kindlustunde. Stabiilne rahastus ja tulevikuperspektiiv on üks osa teadlase väärtustamisest. Tuulelipuna suunda muutvad reeglid ja hüplemine ühelt projektilt teisele viivad aga kergesti läbipõlemise ja kustumiseni.
Rahastamise projektipõhisus
Eesti teadus paistab Euroopas silma oma erakordse projektipõhisusega. Oma olemuselt on täiendav konkurentsipõhine projektide kaudu finantseerimine kindlasti progressiivne, kuna see peaks välja rohima keskpärasuse. Kui see on ainus võimalus teadlase tegevuse finantseerimiseks, siis muutub raskeks või võimatuks pikaajaliste eesmärkide seadmine, rääkimata sellest, et projektidega kaasaskäiv bürokraatia hakkab teadustegevust takistama või isegi asendab tegeliku teadustöö.
Oma teadustegevusele tagasi vaadates arvutasin just, et alates doktoritöö kaitsmisest 1996. aastal olen olnud juhi või Eesti-poolse juhtpartneri rollis enam kui 50 rahvusvahelises ja riigisiseses projektis. Välja arvatud lühike periood dotsendina Tartu ülikoolis on mu enda ja mu uurimisrühma kaastööliste palk alati sõltunud projekti(de) saamisest või mittesaamisest. Minu põlvkonnakaaslased on täielikus projektipõhisuses karastunud, aga kas alternatiivseid võimalusi täis maailmas on võimalik projektist projekti hüpates kasvatada uue põlvkonna teadlasi? Pealegi on viimase teadusreformi tagajärjel riigisiseste individuaalsete teadusgrantide arv vähenenud ligi kümme korda. See tähendab, et „projektitama“ pääsemise lävi on muutunud alustavale teadlasele erakordselt kõrgeks.
Eriti suur probleem on see, et projektide arv ja maht on väga tugevasti seotud konkreetse eelarveaastaga. Aastatel, mil projektide lõppemise tõttu vabaneb hulgaliselt rahalisi vahendeid, rahastatakse ka keskpäraseid projekte, aga faasist-väljas-aastail on konkurents üliterav. Täieliku projektipõhisuse puhul on paratamatud ka kokkulepped ja skeemitamine konkurentsi vähendamiseks. Viimasel teaduse tippkeskuste konkursil, kus kogu teadus jagati kuue valdkonna vahel, leppisid mõne valdkonna teadlased kokku, et esitame antud valdkonnas ühe taotluse, mis hõlmab kõiki.
Kuidas me põhjendame noortele, et teaduses on ainus ellujäämisviis skeemitamine?
Euroopa vs. Eesti strateegia
Pikaajalise kuvandi loob riigi järjekindel teaduspoliitika. Euroopa Liidu uue teadusstrateegia 2014–2020 („Europe 2020“) strateegilisi eesmärke on tõsta 2020. aastaks keskmine teadus- ja arendustegevuse investeerimise määr kolme protsendini. Sellest riigi investeeringud tõuseksid 2015. aastaks ühe protsendini ja jääksid sellele tasemele ning erainvesteeringud kasvaksid kahe protsendini aastaks 2020. See strateegia johtub viimase majanduskriisi analüüsist, mis näitab, et liikmesriikide edukus majanduskriisist väljumisel oli korreleeritud liikmesriikide teadusinvesteeringute määraga sisemajanduse kogutoodangust (SKT). Arvestuslikult loob strateegia elluviimine 3,7 miljonit uut töökohta ja suurendab ELi sisemajanduse kogutoodangut 800 miljardi euro võrra.
„Europe 2020“ raames vastu võetud Euroopa Liidu teadus-arendustegevuse ja innovatsiooni raamprogramm aastateks 2014–2020 („Horizon 2020“) mahuga ligi 80 miljardit eurot on seega kõigi aegade kõige ambitsioonikam teadus- ja arendustegevuse programm. „Horizon 2020“ tugineb kolmele sambale: tipptasemel teadus, tööstuse juhtroll innovatsioonis ja ühiskonna vajadused. Programmi üldeesmärk on seista vastu majanduskriisidele, investeerides tuleviku töökohtadesse ja majanduskasvu.
Eesti teaduse arengustrateegia on kokku võetud dokumendis „Teadmistepõhine Eesti 2014–2020“, mis on vastu võetud riigikogus 22. jaanuaril 2014. See strateegia tugineb suuresti raamkavale „Europe 2020“. Eesmärgid teadusse investeerimise määra osas langevad kokku, samal ajal kui TA osas on eesmärgid kohandatud Eesti vajadustega: Eesti teaduse kõrge tase ja mitmekesisus, TA toimimine ühiskonna ja majanduse huvides, majandusstruktuuri muutmine teadmistemahukamaks, Eesti teaduse rahvusvahelistumine.
See on hea strateegia ning selle rakendamine annaks teadlasele selge pikaajalise perspektiivi. Paraku jääb täitmata 2015. aasta eesmärk viia riigi teadusinvesteeringud ühe protsendini SKTst. Suure tõenäosusega jääb täitmata ka eesmärk jõuda 2020. aastaks koos erasektori panusega kolme protsendini SKTst.
Tegelikult teeb riigi panustamine teadusse metsikut vähikäiku. Eurostati ja Eesti Teadusagentuuri viimaste andmete järgi on Eesti teadusse investeerimine vähenenud alates oma tipust 2011. aastal ligi 40% võrra aastaks 2014 (1,43% SKTst). ELi võrdluses on tegemist suurima langusega Rumeenia kõrval. Riigikogus oleva 2016. aasta eelarve projekti järgi on plaanitakse languseks veel ligi 7%. Mäletan hästi püksirihma pingutamist majanduskriisi ajal aastatel 2000 ja 2008, kuid ka neil aastail ei vähenenud teadusse investeerimine SKT lõikes. Oli raske, aga elasime üle.
Praegu on suurim küsimus: miks ja kellele me teeme strateegiaid, mis jäävad täitmata? Oleme strateegia koostamiseks kulutanud inimeste aega ja riigieelarve vahendeid. Tõepoolest, esimesed tööversioonid olid ehk liiga optimistlikud. Haridus- ja teadusministeeriumi teaduspoliitika komisjoni liikmena soovitasin mitmel korral, et ei ole mõtet teha üleliia optimistlikku strateegiat. Nüüdne vastuvõetud strateegia on aga Eestile kindlasti jõukohane ning on kummastav, et riigikogu uus koosseis ei austa eelmise tööd ega teadlaskonnale antud lubadusi. Ameerika mägede moodi üles-alla teaduse rahastamise viis ei ole see, mis võimaldaks teadlasel ühiskonda teenida.
* Vt Ülo Niinemets. Teadlase karjäärimudel. Milleks, kellele ja kuidas? Sirp, 19. VI 2015. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/teadlase-karjaarimudel-milleks-kellele-ja-kuidas