Nii et Õnnepalu luuleraamat on küllalt mahukas ja koostisosade poolest kirju. Sellised autori enda koostatud ja tema loominguparemikku esitlevad kogumikud meenutavad peigmehe-ootel pruudi veimevakka, kuhu enda tehtud kõiksorti paremad ja ilusamad asjad kokku on pandud. Ja nii nagu mehelemineja tüdruku varandusekogu on ühe eluetapi mingisugune kokkuvõte, nii on Õnnepalu kokku pandud luulevakk sedasama tema lüürilise mina eluloos. Senisele joone allatõmbamist näib kinnitavat luuletaja isegi: kui esikkogus “Jõeäärne maja” seatud kujundirada järgides kogumiku luulelabürindi lõppu jõuame, leiame sealt eest värsid: Siis kui kell saab neli, lahkun sellest majast (lk 304 – R. T. esiletõst). Traditsiooniline ja ikka ilus, et lõpp algusega kokku saab.
Mälestusteta ajast
Mida see luulevakk siis sisaldab? Mida majas elatud hetked on toonud, tähendanud ja viinud? Kuigi autor laseb oma luuletajast alter ego’l kogumiku lõpu-luuletuses öelda, et majas veedetud ajast rääkida on õigupoolest vähe (samas), osutub see kibe kokkuvõte vaid tagantjärele tarkuseks; tegelikult on sellest ajast ja olemisest ikka erakordselt palju luulekeeles räägitud. Juba oma teises luulekogus “Ithaka” on 26-aastane luuletaja kogenud meenutusi mälestusteta ajast ja mälestusteta maast (lk 66, 69), mis kasvavad Emil Tode nime all kirjutatud “Mõõdus” juba üsna lõpliku tõdemuseni: Ma tean, et midagi ei jää / ei minust ega sinust ega minu mõttest meist (lk 155). Nii et mis mõtet siis kõike mäletadagi!
Kaduvikutunnetus kumab läbi kogu Õnnepalu luule, küll kord taandudes, varju pugedes, aga ühes aja kulgemisega ennast järjest sagedamini ja jõulisemalt luulelooja värsilõimesse kududes (mind pole ja midagi pole olnud; lk 31 ja 33). Sellega kaasneb autori luule-mina üha süvenev unustada-tahtmine. Kui juba esimeses luulekogus fikseeritakse maakoha armetuse taustale ka omaenese kurbus, üksindus, armetu elu ja hingetühjus, siis ei jää teises kogus tõepoolest üle muud kui igatseda mälestusteta elu järele ning unistada suurde mittemidagimäletavasse / pimedasse unne (lk 81) jäämisest; kolmandas eelistada ööd päevale, lasta päikesel rännata pimedates sügavikes, kus varitseb surm ja olematus, ning jõuda sealt edasi soovini üleüldse kõik unustada ja kogu ümbritsevat tühjana tajuda: saaks pea tühjaks elaks tühja peaga edasi küll siis / oleks hea; Tühi taevas, tühi postkast, tühi kruusatee. / Tühi kõik! (lk 132, 137).
Vastukaaluks kogu sellele armetusele majas ja majaelanikus keerutab neis meeleoludes siiski ringi muutusetooja tuul, toites põgenemismõtteid ning Lüüriku tahet oma üksiolekust välja murda. Kuni luuletajal jagub veel tähelepanu teiste inimeste jaoks, igatseb ta vahel kumavaid aknaid vaadates soojuse ja läheduse järele, unistab kellegi pehmetest kätest; hingedeajal kuuleb, kuidas kuskil keegi nagu hüüaks teda (“Jõeäärne maja”). Üha enam tekib luulesse rahutust ja igatsust (“Ithaka”), mis – võideldes aina pealetungiva masendusega – võtab siiski jonnakalt üha konkreetsemaid ja konstruktiivsemaid vorme: nii nagu õitseb rohi (lk 70), nagu tuul viib ära möödunud suve nukruse, nii kasvab ka vajadus ära- ja teelemineku järele ning pead tõstab absoluudi-ihalus. Luulesse ilmuvad sõnad palve, tee, jumal, taevas, kirik, rist, valgus. Peagi võibki kesta hetk terve igaviku, sest poeet on üles leidnud allika ning tajub, et ta hing on lootusest tehtud (lk 116).
Me oleksime õiged…
Edasi tegelebki Õnnepalu Lüürik oma hingega ja seda toitva aine – armastusega. Vaid harva ja vargsi poeb enne Emil Todet mõni Sina või armsam Õnnepalu luuletustesse. Alles “Mõõdus” hakkab looja hingeaines tõeliselt kobrutama, nii ahastuses sinuta-olemises kui joobes ja süümes sinuga-olemises. Ja seda heitlemist on palju: ligitõmmet, kutset, armsama tulemist ja minemist, pagendamist ja taasloomist, teiste süüdistamist mitte-mõistmises, suhtele õigustuse otsimist jne. Jah, kui vaid, kui vaid me oleksime õiged…(lk 156). Kui vaid!
Aga seni on Tode omasooihar armastaja oma hüpertrofeerunud süütundega ja õigustuse otsimisega justkui nurkaaetud hiir, valmis äraarvamata käitumiseks. Värsid on meeleheitlikud ning kannavad intensiivsemat tunnet kui heteroarmastuses tavaks: Kogu käsualune maailm puhkeb ja joob vihma, taeva seemet, / nii nagu minu hing, minu vaim ja minu liha / ihkavad juua sind (lk 171). Ent süüdistamine ega õigustamine ei aita ega too ristirahva silmis eksinuile hingerahu, pigem annavad kirjutajale pidet ütlemised, et Liha on kõik, et me oleme orjad ja et meie üle valitseb loomalik/kiskjalik Isand, Nimetu, Näotu (lk 180 – 184). Vahest see ongi nii.
Ometi tunnetab lugeja, et nendel väidetel ei ole täit tunnetuslikku katet taga, nii et nende kohta oleks raske öelda “tõdemused”.
Ja tõepoolest, kui väljendada ennast kujundisüsteemis, kus Õnnepalu/Tode liigub ja ennast määratleb, siis üksindusest ei pääse. Juba kogumiku avaluuletuses “Täna pean ma videvikutundi” tunneb luuletaja end üksi ja hüljatuna. Ei aita raamatud – ei lugemine, tõlkimine ega kirjutamine. See oleks nagu Mallarmé kuulsate värsside ümberütlemine: La chair est triste, hélas! et j’ai lu tours les livres (Oh mu keha on nii kurb! Ja raamatud kõik loetud; Aleksander Kurtna tõlge). Kui “Ithakas” kujutatakse endale ette, et Olen üksinda, olen vaba (lk 64), siis autori pea kogu ülejäänud värsilooming tegeleb nii või teisiti, vähemal või suuremal määral küsimusega, mida sellise vabadusega peale hakata. “Sel maal” motos (Pierre Jean Jouvelt) on fikseeritud, et üksiolekus me jääme armastusest ilma. Ometi ekspluateerib mees oma luules lakkamatu järjekindlusega just oma üksiolemise-teemat. Mida muud peale valu saabki siis olla, kui kogu aeg ainult iseenda ja oma üksindusega tegeletaksegi ning siis postuleeritakse veel: mina, mina ja veel kord mina (lk 138).
Selline sihiteadlik enesepiitsutamine pakub rahuldust vaid ajutiselt; lahendust see endaga kaasa ei too. Ning kui iseennast on juba küllalt pekstud ja piinatud, tuleb tahtmine peksta ja piinata ka teisi, hävitada koos endaga ka kõik muu enda ümber! Ning et mitte vähemalt selles hävitustöös üksi olla, leitakse liitlasi, majakaid ajaloost (Leonardo da Vincist ja Michelangelost kuni Delacroix’ ja Weberini), kelle loomingust tõstetakse esile ja võimendatakse olulisimaks blasfeemiad – ning need kaebed, ekstaasid ja karjatused on ühele Eestimaa Poeedile siis kui jumalik oopiumisuits (lk 192-193). Peab ikka üks vägev jumal selle looja tagataskus olema, et endale ilma karistuse-kartuseta sellist teotamist lubada. Aga karistus ongi juba käes ning selleks on värsimeistri armastusest ilmajätmine: raamatu eelviimases luuletuses tunnistab ta: ma pole kunagi kedagi armastanud / ega keegi mind.
Rollimängur
Aga Õnnepalu Luuletaja ei elagi enam meile tuntud olemisvormis, ta elab juba olematuses. See on olemasoleva üks imelik olemisviis, mis on mõtlemise vegetatiivne elu; tüürita ängistus, tüdimus tüdimusest (Pessoa tõlked, lk 282, 285). Ehki Pessoa on (küll Õnnepalu enda tõlkes) seda olemisviisi selgemalt ja tabavamalt kirjeldanud, on tõlkija endagi varasalvest selle kohta küllaldaselt ütlemist leida. Juba esikkogus hakkab Õnnepalu luuleloo mina olematuse poole liikuma, fikseerides, et mind pole; midagi pole olnud (lk 31, 33), jõudes kolmandas kogus “Sel maal” totaalse tühjuse, vabadusetuse, ajatuse ja surematuse tunnetamiseni: Surma pole olematus / liibub tihedasti meie ümber (lk 106-107). Seesama olematus on autori meelest ka kogu teaduse, luule ja kunsti objektiks. Äkki ongi, aga nagu tajub luuletaja isegi, ei muuda see asja tõesemaks, kui me talle teise nime paneme. Kui tõde on olemas, siis on see igamehe end
a silmades ja sees ning kogu Õnnepalu luule nõuab üsna kategooriliselt sellise vaateviisi tunnustamist, Emil Tode nime all kirjutatu aga lausa kisendab, hüüab appi selle järele… Näib küll vastuoluline, aga siiski loodab olematuse apologeet, et ehk ükskord siiski see olematus puruneb ning selle tagant laotab meie ette ennast midagi arusaadavamat, ühetähenduslikumat – pimedus või suur valgus.
Raamatusse pandud Baudelaire’i ja Pessoa tõlgete ning Anton Nigovi nime all esitatud luuleüksuste kohta niipalju, et nii nagu oma nime ja Emil Tode nimega märgistatud luulekogudes ja -tsüklites näitab Õnnepalu oma erinevaid paleusi (“Jõeäärne maja” – looduslüürik, argirealismist äraihaleja; “Ithaka” – filosoof, teelemineja ja jumalaotsija; “Sel maal” – olematuse looja; “Lendaval puul” – egoist ja oma hinges rändaja; “Mõõt” – omasooihar palverändur; “Kirjutatud aadressil…” – saatusele alistuja ja kokkuvõtete tegija), nii väljendab ta ka läbi Baudelaire’i ja Pessoa luule oma erisugustest eetilis-esteetilistest vaatenurkadest koosnevaid poeetilisi paleusi.
Anton Nigovi nime all esineb Õnnepalu karmi ühiskonnakriitikuna, lisades oma senistele luulerollidele veel ühe, näidates selles osas end paljutõotava ja ümberkehastumisvõimelise näitlejana oma teatris. Teatris, mille nimetab oma luules eluks.