1912. aastal oli Narvas esinduslik eesti kunsti näitus, väljas üle 200 töö, osalesid Peet Aren, vennad Burmanid, Jansen.

Narvast algas ka meie esimese avangardisti Ado Vabbe kunstnikutee: kunstikoguja Glafiira Lavretsova rahalise abi (ja ilmselt ka vaimse toetuseta) poleks ta ilmselt Müncheni jõudnud, poleks õigel ajal Kandinski abstraktseid töid näinud, poleks 1914. aastal “Parafraase” loonud. Meie avangardistlik kunst oleks kas just loomata jäänud, aga igal juhul veel hilisemaks jäänud. Ja just Narva-Jõesuus tulid noored vihased mehed Aleksander Tassa, Anton Starkopf, Vabbe juba 1914. aastal välja Pallase ühingu kui avatud kultuurikoosluse loomise ideega ja töötasid välja selle detailse toimimisviisi, mis siis, et reaalsuseks sai see alles 1918. aastal.

1920ndatel ja 30ndatel võib aga rääkida juba Narva järjepidevast eesti kunstielust: oma kunstiühingu, oma aastanäituste kui ka väljastpoolt siia toodud väljapanekutega. Narvas esinemine oli auasi. Narva teatrid, koolid pakkusid kunstnikele tööd, ühistegevus toetust. Narva oli Eesti ainuke väikelinn, kus toimis oma, hästi korraldatud, järjepidev kunstielu, kuigi sealsed eestvedajad Eduard Velbri, Aleksander Normak, Voldemar Peil, Ardo Sivadi ei kuulunud just meie tollase kunsti raskekahurväe sekka.