Loen Jürgen Ligi artikleid ikka huviga. Mitte et ma tema seisukohtadele alati aplodeeriksin, kuid selgelt on jälgitavad põhimõtted, millele arvamus tugineb. Ja nii on ka võimalik vajadusel vaielda ning paremat lahendust otsida. Enamik reformierakondlastest ajab paraku palju ebamäärasemat juttu. Näib nii, et Jürgen Ligi kuulub Reformierakonna vana, liberalismist kui põhimõttest lähtuva kaardiväe hulka.

Praegune Reformierakond on aga keskendunud võimul olemisele ning uus juhtide põlvkond kuulub poliit-tehnoloogide hulka. Rahvale kõneldakse ennekõike seda, mis toob arvamusküsitluste alusel valimistel hääli. Kas ise ka räägitut usutakse, jääb enamasti saladuseks. Sellist hoiakut tajub publik varem või hiljem ja tagajärjeks on umbusk poliitikute ja poliitika suhtes.

Nii polnudki üllatav, kui Reformierakonna esimees ja peaminister Andrus Ansip pärast üldkogu 29. aprillil kõva ja selge häälega teatas vastuseisust võõrtööliste Eestisse lubamisele. Selline avaldus meeldib paljudele, paraku ei võta see arvesse meie rahvastiku olukorda ja soovi ka tulevikus kenasti elada.

Negatiivse iibe ja riigi rahvaarvu vähenemise kõrval pöörame üpris vähe tähelepanu rahva vananemisele, mis aga toob kaasa rasked majandusprobleemid. Sündimuse vähenemine tähendab töötajate, maksumaksjate arvu vähenemist. Kasvav hulk eakaid aga vajab rohkem pensioni ja järjest kulukamat arstiabi. Need probleemid kajastuvad juba praegu riigieelarves: pensionikassa tuleb toime üksnes tänu riigieelarvest antavale lisatoetusele, haigekassa vajaks sadu miljoneid lisaraha. Meie sotsiaalmaks on aga suhteliselt kõrge ja tõsta pole seda kuhugi, pigem tuleks rääkida alandamisest.

Võõrtööliste kasutamine pole Eestis populaarne idee. Teatud piirini oleme avatud ja külalislahke rahvas, kuid üsna ruttu koorub pealispinna alt välja võõrastepelgus ja enesesse­­-suletus. Tänapäeval ütleks Tõnisson: “Aga mis need murjanid tulevad siis meie õuele…” Praktikas ei saa me rääkida suurest tungist tulla Eestisse elama ja tööle. Kodumaalt põgenevad afgaanid ja kurdid pole tüüpilised uusimmigrandid, ja nendegi sihtkohaks on pigem rikkamad ja soojemad Euroopa maad.

Tööjõuprobleemi teeb pingelisemaks inimeste vaba liikumine Euroopas. Õigust inimeste isiklikule valikule ei saa kuidagi keelata, aga see ei tee olematuks lahkujatest jäävaid tühikuid. Lisaks on meil üsna naiiv-primitiivne ettekujutus rikaste riikide tööturupoliitikast. Kirjaoskamatuid inimesi sinna tõesti ei oodata, kuid hea haridusega noorel pole raske töökohta leida. Näiteks USA Rohelise Kaardi loterii on üks moodus haritud noorte toomiseks Ühendriikidesse. Me võime ju loobuda välismaalastest, kuid sel juhul kaotame konkurentsivõimes.

Kes üldse oleks nõus tulema Eestisse tööle? Ei kliima ega elatustase tekita väga suurt soovijate järjekorda. Siiski ei peaks me leppima kõigiga, kes sooviksid Eestis elada ja töötada. Üks võimalus oleks järgida jänkide eeskuju. Kõigepealt tuleb endale selgeks teha soovitavate inimeste hariduslik taust. Kokkulepe, et kõik doktoriõppesse saabujad on teretulnud, paistab juba sündinud olevat. Siit võiks astuda veel sammukese edasi ja tervitada ka kõiki bakalaureusi ja magistreid.

Arvestada tuleb ka võõrtööliste kodumaad ja kultuuritausta. Viimase poolsajandi jooksul oleme vastu võtnud hulgaliselt inimesi Venemaalt. Seega, sealt pole rohkem inimesi vaja, nagu ka teisi venekeelseid. Ka teiste maade puhul tuleb jälgida, et ühe riigi osakaal ei oleks liiga suur. Poleks probleemi saada Eestisse 100 000 hiinlast, aga siis ajaksime Saatanat välja Peltsebuliga. Ka peaks vältima Chinatown’ide teket, ent seda on hõlpsam öelda kui teha.

Viimane, kuid ehk tähtsaim punkt on võõrtööliste kultuuriline kohanemine Eestiga. Räägime siin kõrvuti demokraatliku ühiskonna väärtushinnangutest ning eesti keele ja kultuuri tundmisest. On täiesti võimatu lubada riiki elama inimesi, kes eitavad meile olulisi väärtusi.

Venekeelseid oleme vabaduse ajal eesti ühiskonda edukalt integreerinud. Loomulikult, ootused on ju ikka kõrgemad. Olnuks tore venelased integreerida paari kuu või  aastaga, aga see on vähemalt 20 aasta projekt. Senised kogemused aga annavad julgust mõelda, et suudame ka teisi immigrante meie ühiskonda kaasa tõmmata. Enne õppides, mis läks ikkagi viltu Prantsusmaal ja Hollandis. Aga see oleks tõeline väljakutse meie sotsiaalteadlastele, kes pääseksid vaeste raske elu kohta nutulaulude kirjutamisest. Kõik see eeldab aga poliitikutelt julgust vaadata näkku tõelistele probleemidele, mille mõju ulatub kaugemale ühest valimisperioodist. Kindlasti on “poliitiliselt tark” mitte puudutada inimestele ebameeldivaid teemasid, ent probleemi ignoreerimine ei tee seda olematuks. Riigi eelarvestrateegia aastateks 2006 – 2009 märgib küll rahvastiku vananemisega seotud probleeme, kuid ka seal on keeldutud võõrtööjõu võimalust arutamast.