16. V 2006
Kui kirjanik Aarne Rubeni vanaisa kunagi Narvas konstaablina töötas, luusis sääl ringi hirmus olend, sarimõrvar, keda kutsuti Põrmu Kutiks. Rubeni vanaisa oli korralik kordnik ja noppis kõrilõikaja, arvatavasti oli ühe hää politseiniku töö tollal tulusam kui täna ealeski. Ja me ei tohi unustada, et too vanaisa rähkles ühes kaunimas Eesti linnas, ühes multikultuursemas Eesti linnas, mis samas oli ilmselgelt justnimelt linn. Ja eelkõige Eesti linn.
Mõelge, kui poeetiline on Jaanilinna nimi! Mõte sellestki, et üle Naroova jõe kumavad Jaanilinna tuled, on põrguilus. Kuigi tõtt-öelda pole vaade päevasel ajal just kiita. Narva elanikud mõtlevad bastioniservalt kaedes vahest rõõmuga – jumal tänatud, et me oleme siinpool kallast. Veel on poliitiline ja kultuuriline lojaalsus tähtsam keelelisest. Praegune Narva on vene(keelne) linn.
Kui ta ikka on linn. Iseenesest statistiliselt suuruselt kolmas Eestis, ent tegelikult jääb tunne, et kui Eestis üldse kolm linna mõõtu asulat on, siis passiks kolmandaks pigem Pärnu. Narva linna ju pole: sääl viibides me seda ei näe. Pigem meenub Rooma – sada aastat pääle vandaalide sissetungi. Noh, Colosseum on ju tallel. Eks sama Narvaski, intellektuaalse eksleja innukas pilk leiab mõnegi märgi minevikulisest hiilgusest. Kas või riigi suurima katedraali, Kreenholmi manufaktuuri rajatud imekauni, 5000 luteri usku inimest mahutama mõeldud imperaator Aleksander II nimelise kiriku, mis vajaks taastamisel tugevat abikätt. Muide, see on väga oluline hoone: eks just siin kõlanud Anvelti ja Pöögelmanni kõned ning kuulutatud välja üks absurdsemaid moodustisi Eesti ajaloos – Eestimaa Töörahva Kommuun. Võrdväärset konkurentsi pakub vahest vaid Eesti NSV.
Eks ta ole. Narva linna meil praegu ei ole. On üks veidi narmendav piirijõeasula, milles laiuvad mõned tillukesed linna meenutavad või kultuuri kandvad oaasid, mis on ära lõigatud isegi sellest, mis mujal riigis sünnib.
Teoreetiliselt on meil Eesti linn, kus üle kolmandiku kodanikest maksab oma makse vabariigi kassasse. Tegelikult aga tuleks enesepettus lõpetada, linnast siin rääkida ei saa. Nüüd tuleb huvitav osa. Eesti Vabariik ei ole Narva ega kogu tolle regiooni puhul ilmutanud poliitilist tahet, ligemale 13 aastat pole pea midagi tehtud. Oi, muidugi, kui me küsime, tuleks loetelu päris pirakas, aga see kõik on elementaarne kosmeetika. Tallinnale oleks justkui kasulik mitte märgata, et koolnud vanaeide mukkimine ei tekita samale kohale ilusat ja rõõmsameelset tantsivat piigat (meenutagem siinkohal vananevat Vildet ja toda Narva-Jõesuu kaunist noorepoolset juuditarist proviisorit, kellega ta sääl lähemalt sõbrunes). Praegu on meil Narva asemel pisut linnajäänuseid, mille sekka tungib jõlearhitektuurne ning kõle betoonkõrb, mille kõik elanikud ehk ei taju end (ega käitu siis ka) täievääriliste vabariigi kodanikena. Euroopa ja NATO piiril ei saa kunagi olema toda imelist kindluslinna, mis Narva oli, kuni Eestis ei ilmuta end poliitiline tahe ega kosta karmi ja selget lihaks saanud sõna: saagu linn! Tõtt-öelda võidaksid ja rõõmustaksid sest kõik: eestlased, eurooplased, aga eelkõige narvakad, piirilinlased, kel võiks sel puhul mingis utopistlikus innus tekkida isegi tahtmine osata maakeelt. Saagu Narva! See on me sõnum, sest miski muu sel südakevadel vaevalt et meid nõnda raputaks, kui võimalik mõte Narva linnast ja ta bastionest vabariigi piirijõel, otse Jaanilinna imeilusal vastaskaldal.