Miks mina end Tartusse vedasin? No ei ole ju neid võimalusi väga palju, et teiste teatriala üliõpilastega kokku saada. Eks me muidugi oleme kohtunud, Viljandi kolledži meistriklassides, nägupidi ikka teame üksteist. Aga näiteks teatriteaduse tudengeid, teatrikunstnikke samuti ikka ei teadnud küll. Ses mõttes tore, et Katri Aaslav-Tepandi ja Luule Epner meid Tartusse kokku ajasid. Vaevalt ma muidu korraga nii paljude teatritudengitega kokku oleksin saanud. Muidugi, esinejad olid ka kihvtid. Ja tore, et nad meie pärast ikka Tartusse tulid. Tegelikult oli programm isegi liiga tihe, mõnda inimest, näiteks Toomperet või Teppartit või Laine Mägit (noh neid oli veel) tahtnuks isegi pikemalt kuulata. Ja ühiselt asja arutada. Me isegi tõstsime selle küsimuse seminari lõpul üles: tegelikult võinuks iga päeva lõpetada tudengite omavahelised mõttetalgud, kus võinuksime asjad omavahel läbi arutada. Kahju, et sellele mõttele nii hilja tulime. Tõnu Tepandi pareeris vastu: aga kes teid keelas seda teha! Nojah, meie viga. Eks see olekski olnud see koostöö, mida ühiselt teha.
Seminari teema oli seekord “Koostöö ja konkurents teatrikunstis”. Vat seda koostööd seekord oligi nagu vähe. Üldse, kui mõelda Viljandi ja Tallinna koolile, kus näitlejaid õpetatakse, siis ega nende koolide vahel suurt koostööd küll ei ole. Konkurentsi aga küll ja veel! Olgem ausad, eks Tallinna Panso kooli peetakse justkui paremaks ja Viljandi oma justkui teisejärguliseks. Ma tegelikult ei tea, miks Komissarov teeb Viljandis ikka kõva tööd. Ma tahtnuks, et see teema oleks seminaril lahti räägitud. Et mis see siis on, kas me oleme konkurendid või mitte? Aga ei! Koma rääkis üldse väga lühidalt ja Normet jäi ka viisakalt üldsõnaliseks. Tiit Palu küll mainis, et mis konkurentsist kahe kooli vahel rääkida saab, Eesti on ju nii väike ja meid eestlasi vähe, mis meil ikka üksteisega konkureerida.
Aga tegelikult on elu karm konkurentsivõitlus, ja mitte ainult teatrikoolis. Kogu Eesti elu on seda konkurentsivõitlust täis. Seda surutakse inimestele peale iga kandi pealt, igalt poolt kuuleb aina: kuidas olla parim, parimatest parim, kõige parem…! No mis nende reaalitisõude ja telemängude eesmärk siis on? Ikka sisendada inimestele seda võitlusmomenti: teha kellelegi ära, olla kellestki parem, ilusam, noh, vahel ka targem jne. Vahel tundub, et elu on kui üks suur õnneloos, milles sind vägisi osalema tiritakse. Osta seda ja teist, siis võid võita raha, auto, muusikakeskuse, reisi soojale maale. Nagu muid väärtusi elus enam poleks.
Seepärast olid need kolm päeva Tartus nagu üks väike vaimuoaas, kus räägiti asjast – teatrist sellisena, nagu ta on. Vähemalt teisiti, kui teeb seda meedia. Ma usun, sellepärast meid nii palju audikatesse kokku tuligi, hoolimata tapvalt mõnusast kevadilmast, et me tahtsime viibida selles oaasis. Eemal konkurentsivõitluse ja võistlemise kärast.
12. mail