Autoriõigust on Sirbis käsitletud ohtralt ja üpris mitme nurga alt. See on ka loomulik: autoriõigused katavad kogu kultuuri ja teadust ning suurt osa majandusest, siin kohtuvad suured summad, vastandlikud huvid ning keerukad tehnilised nüansid. Siiski on seni kõrvale jäänud aspekt, mis puudutab nüüdsel kõige jagamise kultuuri ajastul peaaegu igaüht – panoraamivabadus1 ehk õigus teha kujutisi avalikus kohas seisvatest kunstiteostest ning neid oma äranägemist mööda pruukida, otsimata iga kord autorit või ta pärijat ning palumata neilt luba. Küllap üllatab paljusid tõik, et Eestis niisugust vabadust ei ole. Mõistmaks, millised on selle vabadusetuse tagajärjed ja mida saab ette võtta, tuleb alustada kaugemalt.
Võitlus Euroopa pärast
Praeguses 2001. aastal vastu võetud Euroopa autoriõiguse direktiivis ehk nn infoühiskonna direktiivis on nimetatud hulk autoriõiguse erandeid, mille rakendamine on iga liikmesriigi pädevuses. Erandeid ongi rakendatud valikuliselt või osaliselt. 2014. aastal ametisse asunud Euroopa komisjon on ühe oma olulisema tegevusvaldkonnana määratlenud digitaalse ühisturu tõhustamise ning sh Euroopa autoriõiguse uuendamise. Euroopa komisjoni president Jean-Claude Juncker pidas digitaalse ühisturu loomist oma 9. septembril Euroopa Liidu olukorrast peetud kõnes piisavalt oluliseks, et käsitleda seda põgenikekriisi, ELi finantspoliitika, kliimamuutuse jt põletavate probleemide kõrval. Digiühisturu eest seisab hea meie endine peaminister Andrus Ansip.
Mäletatavasti oli sel suvel Euroopa parlamendis hääletamisel autoriõiguse aruanne, mille koostas parlamendi ainus Piraadipartei saadik Julia Reda. Tema ettepanek oli liberaliseerida kõik, mis võimalik, sh lühendada autoriõiguse kestust (kahekümne aasta võrra praeguselt, mis on 70 aastat autori surmast). Vastukaaluks senistele seadusaktidele, mis on suunatud eelkõige intellektuaalse omandi õiguste valdajate materiaalsete huvide kaitsele, oli Reda raportis selgelt esil nõue tasakaalustada need avaliku huviga.
Teiste oluliste teemade seas toodi ettekande algversioonis ära vajadus kehtestada kogu ELis panoraamivabadus: õigus püsivalt avalikus ruumis paiknevaist rajatistest ja kunstiteostest tehtud fotosid ja videoid vabalt kasutada ja levitada. Julia Reda sõnutsi on panoraamivabadus „seadustatud tunnistus, et avalik ruum on tõepoolest ühine hüve“. 2 Panoraamivabadus laotub üle Euroopa tõelise lapitekina: Inglismaal on 1911. aastast kehtinud õigus „teha või avaldada maale, joonistusi, gravüüre või fotosid skulptuuridest või kunstiteostest, kui need on püsivalt paigaldatud avalikku kohta või ehitisse, teha või avaldada maale, joonistusi, gravüüre või fotosid (mis ei ole arhitektuurijooniste või plaanide laadi) igast arhitektuurilisest kunstiteosest“,3 Prantsusmaal, Belgias, Itaalias ja Islandil puudub aga panoraamivabadus seni täielikult. Vahepeale mahub hulk variatsioone, mis mõnes riigis lubatud või keelatud. Näiteks Austrias ei hõlma panoraamivabadus eraparke, Saksamaal on aga vabad sellised kujutised, mille fotograaf on teinud avalikus ruumis paiknedes, s.t kujutatava hoone vastas asuva eramaja rõdult tehtud pilt ei ole vabakasutuseks kõlbulik. Soomes ja Taanis nagu ka Venemaal kehtib panoraamivabadus ainult hoonete, kuid mitte avaliku ruumi kunstiteoste kohta. Eesti, Läti ja Leedu autoriõiguse seaduse järgi on avalikus ruumis asuvate hoonete ja kunstiteoste kujutiste kasutamine lubatud ainult mitteärilisel otstarbel, seega meil panoraamivabadus sisuliselt puudub. Seda teemat käsitleme allpool põhjalikumalt.
16. juunil hääletas Euroopa parlamendi õiguskomisjon Julia Reda aruande kavandisse nõude, et avaliku ruumi „fotode, videomaterjali või muude kujutiste äriliseks kasutuseks peab alati enne hankima kasutusloa autorilt või autori esindajalt“, mis on algmõttega täpselt vastupidine taotlus. Muudatusettepaneku tegi Prantsusmaa saadik, liberaalide fraktsiooni ALDE kuuluv Jean-Marie Cavada, kes kommenteeris seda algatust oma blogis nõnda: „Võitlus, mida tänaseks juhib pr Reda, teeseldes vaba ligipääsu kaitsmist avalikus omandis teostele nende kasutajate huvides, käib tegelikult eelkõige selle nimel, et Ameerika monopolidel nagu Facebook või ka Wikimedia pääseksid loojatele autoriõiguse eest tasu maksmisest.“ Oma analüüsis pani poliitik ühte patta ärilisel eesmärgil loodud võrgustiku ning vabatahtlike tööna kõigile tasuta infot vahendava entsüklopeedia, mille tööd korraldab sihtasutus.
Cavada ettepaneku läbiminek tähendanuks panoraamivabaduse likvideerimist neiski riikides, kus see juba kehtib. Seejärel võtsid panoraamivabaduse kaitseks sõna mitme riigi ühiskondlikud organisatsioonid ja loomeinimeste ühendused, esimeste hulgas kuninglik Briti arhitektide instituut ehk nimelt need, kelle autoriõigusi panoraamivabadus justkui kahjustada võiks. Fotograaf Nico Trinkhaus algatas petitsioonikeskkonnas Change.org pöördumise panoraamivabaduse kaitseks, mis kogus ligi pool miljonit allkirja 9. juuliks, mil Euroopa parlamendis Reda aruannet hääletama hakati. Cavada võttis oma parandusettepaneku tagasi ning panoraamivabaduse osas jäi kehtima status quo. Reda aruandel ei ole otsest seadustavat jõudu, kuid see on mõjukas soovituste pakett koostatavale uue intellektuaalse omandi ja autoriõiguste regulatsioonile. Protsess on käimas ning panoraamivabaduse ideed ei ole maha maetud, selle kohta tehakse Euroopa parlamendis jätkuvalt järelepärimisi.
Belgias tegid liberaalid Frank Wilrycx ja Patricia Ceysens augustis ettepaneku muuta autoriõiguse seadust ja kehtestada panoraamivabadus. Belgia ja Prantsusmaa praeguste seaduste järgi pole arhitektide või nende pärijate loata võimalik vabalt kasutada isegi mitte Brüsselis ja Strasbourg’is asuvate ELi institutsioonide hoonete fotosid, rääkimata kuulsast Brüsseli Atomiumist, mille musta värviga kaetud siluett on kujunenud panoraamivabaduse puudumise sümboliks.
Mis on pildil valesti?
Lapitekilaadne seadusruum põhjustab mitmesuguseid ootamatuid probleeme. Isik või ettevõte liikmesriigist, kus kehtib panoraamivabadus, võidakse kohtu alla anda liikmesriigis, kus panoraamivabadust ei ole – juhul kui hageja leiab, et tema huvid on just seal kahjustada saanud, ja otsib abi sealselt õiguskaitsesüsteemilt. Üks hiljutine juhtum puudutas kahte maad, kus on küll panoraamivabadus, ent küsimus oli nüanssides. Fotograaf leidis võimaluse pildistada kuulsat Hundertwasseri maja Viinis vastasmajast, mitte tänavalt. See on Austrias igati legaalne tegevus. Hundertwasseri maja fond vaidlustas õiguse tehtud pilte müüa, kuna Saksamaa seaduse kohaselt võib avalikus ruumis asuvaid objekte pildistada ainult avalikus ruumis viibides, kasutamata redeleid, droone jm abivahendeid. Saksa kohus otsustaski, et Saksamaal neid pilte müüa ei tohi, kuigi Austrias sellist piirangut ei ole.
Saksa fotograaf Harf Zimmermann koostas tänavakunsti esitleva fotoraamatu. Raamatusse sattus Varssavis üles võetud kollaažtehnikas grafiti, mille autor on poola kunstnik Yola (Jola Kudela). Kunstnik otsustas oma teose kujutamise eest hüvitist nõuda, kuid fotograafiga, kes lähtus nii Saksamaal kui ka Poolas kehtivast panoraamivabadusest, kokkuleppele ei saanud. Küll aga õnnestus tal saavutada, et Prantsusmaal, kus panoraamivabadust pole, ei tohi raamatut müüa. Lõpuks otsustas kirjastus Prantsusmaal müüdavatest eksemplaridest problemaatilise lehe kõrvaldada. Keda selline olukord õnnelikuks teeb, jääb lugeja otsustada.
Nagu öeldud, on Eestis ja teistel Baltimaadel avalikus ruumis asuvatest autorikaitsealustest objektidest tehtud pilte lubatud eriloata kasutada üksnes mitteärilisel otstarbel. See piirang on mitmeti problemaatiline. Igaüks meist võib tänaval mobiiltelefoniga pilti teha ja foto ühismeediasse üles laadida: Facebooki, Twitterisse, Instagrami, Flickrisse jne. Tõenäosus, et kaamera ette jääb autoriõigustega kaitstud objekt (hoone, skulptuur või seinamaal), on kaunis suur. Pildi üleslaadimine ühismeediasse võimaldab seda äriliselt kasutada, sest ühismeediaplatvormid on äriettevõtted, mis üldjuhul on endale reserveerinud õiguse pruukida kasutajate üles laaditud materjale oma äranägemise järgi, sh reklaamiks – ja see on otseselt äriline kasutus, mille eest vastutab foto üleslaadija. Tehnoloogia areng on kulgenud suunas, mida autoriõiguste koostajad pole suutnud ette näha, ning me oleme jõudnud olukorda, kus igaühest võib saada kriminaal. Mobiiliklõps, mille saadus maandub Facebookis, ei tarvitse muidugi tegijat reaalsesse süüdistusohtu seada, kuid probleem läheb märksa tõsisemaks, kui tegu on fotograafi või filmitegijaga, kes töötab avalikus ruumis ning jagab oma loomingut internetis. Presidendi endel laulukaare ees on Eesti seadusi arvestades lubatav üksnes seetõttu, et kaar jäi pildile vaid osaliselt ning kõrvalise elemendina (nn de minimis põhimõte). Spetsiaalselt laulukaarest tehtud foto müümiseks peab aga otsima üles 1963. aastal surnud arhitekt Alar Kotli pärijad.
Äri – paha, mitteäri – hea?
Mitteärilisuse klausel peegeldab mõtteviisi, mida on 2004. aastal ilmunud raamatus „Kirsiõieturundus“ kirjeldanud Valdur Mikita: inimesed jaotavad oma tegevuse A- ja B-pooleks, millest A on õilis (nt teadus, kultuur, haridus ja kassipoegade silitamine) ja B on häbiväärne (nt äri, poliitika ja kanalisatsiooniummistuste likvideerimine). A-ga tahetakse uhkustada, B-d seevastu maha salata ja pärssida. Ärilise kasutamise raskendamine tundub selles võtmes suurepärane mõte olevat: las kannatavad, lurjused! Paraku on maailm keerulisem. Ärilise kasutuse alla langevad nii oma linnavaateid müüv kunstnik kui ka lasteaed, kes mänguväljaku rahastuseks müütab kalendrit, kus ilutseb põnni joonistus autoriõigusega kaitstud ehitisest. Ühisvõrgustikest me juba rääkisime – ja see ei mõjuta tänapäeval tõesti mitte üksnes tuhandeid, vaid juba miljoneid inimesi. Veel hullem, riigiti tõlgendatakse ärilise ja mitteärilise kasutuse piire erinevalt, nii et internetis tegutsedes peab arvestama niisuguste seadustega, mida te mitte üksnes lugenud pole, vaid mida pole ka tõlgitud ühtegi teile mõistetavasse keelde.
Sel põhjusel on Vikipeedia ja selle sõsarprojektide ühtses andmebaasis Wikimedia Commons, mida muide kasutab üha suuremal määral ka Eesti ajakirjandus, otsustatud lubada üksnes pilte, mis on vabad nii äriliseks kui ka mitteäriliseks kasutuseks. Ärikasutuse keeluga fotod tekitaksid õigusliku riski Vikipeediale ja selle kaastöölistele, aga ka juriidikast vähem teadlikele lugejatele, kes omakorda avaldatud materjale kasutavad.
Erandid ja erandite erandid
Õnneks leevendavad olukorda kõigi riikide autoriõiguse seadusesse kirjutatud erandid. Tõsi, need on igal pool jällegi sõnastatud omamoodi ega pruugi sugugi ühilduda. Ja ka eranditel on erandid. Eestis kehtiv autoriõiguse seadus näeb ette teose vaba kasutamise teaduslikul, hariduslikul, informatsioonilisel ja õigusemõistmise eesmärgil. Seetõttu Eestis panoraamivabaduse puudumisest üldjuhul ei teatagi ning mõjukamaid tegijaid, keda autoriõigus puudutab, selle vabaduse puudumine ei häiri – neile on seaduses ette nähtud erandid, kuid needki ei ole absoluutsed.
Nii näiteks on lubatud „päevasündmuste kajastamisel sündmuste käigus nähtud või kuuldud teose ajakirjanduses reprodutseerimine ja üldsusele suunamine motiveeritud mahus, vormis ja ulatuses, mis vastab päevasündmuste kajastamise vajadusele“ (§ 19 lg 4). See ei anna luba teose vabaks kasutamiseks olukirjelduste, analüüside ja muude mitteuudislike žanride illustratsioonina. Lubatud on „õiguspäraselt avaldatud teose kasutamine illustreeriva materjalina õppe- ja teaduslikel eesmärkidel motiveeritud mahus ja tingimusel, et selline kasutamine ei taotle ärilisi eesmärke“ (samas, lg 2), mis ilmselt ei hõlma koolitusfirmade tegevust, kuid ka mittetulunduslike organisatsioonide koolitustöö ja õppematerjalid ei ole üheselt lubatud (nüansse saab tõlgendada mitmeti). Luba reprodutseerida teost „õppe- ja teaduslikel eesmärkidel motiveeritud mahus haridus- ja teadusasutustes, mille tegevus ei taotle ärilisi eesmärke“ (samas, lg 3) ei pruugi hõlmata tasulisi erakoole, kuigi selle üle võib vaielda, ning kindlasti mitte teadustööd erafirmades. Ja kuigi teoseid on lubatud reprodutseerida ka „õigusemõistmise või avaliku julgeoleku tagamise eesmärgil ulatuses, mis vastab õigusemõistmise või avaliku julgeoleku tagamise eesmärkidele“ (samas, lg 5), on sügavalt kaheldav, kas kaitsepolitseil on ikkagi õigus avaldada oma 2014. aasta aastaraamatus fotosid metsavendade mälestusmärgi avamisest, vaikides maha nii fotograafi kui ka pildistatud teose autori (fotograafide nimesid ei avalda Kapo muidugi üldse, see-eest nimetatakse autorite seas Facebooki).4
Näiteid autoriõiguse seaduse avalikust ja üldlevinud ignoreerimisest on kahtlemata ohtralt. Õnneks on ajakirjanduses jäänud harvemaks juhud, kus avaldatud foto allikaks märgitakse „internet“. (Kellelegi ei tuleks pähe märkida allikaviiteks „raamat“ või „mingi ajaleht“.) Ent kui kõnelda ka kutseliste fotograafide, filmitegijate, arhitektide või seadusi kehtestavate riigikogu liikmetega, paistab silma üleüldine teadmatus autoriõiguse seaduse sätetest, mis puudutavad neid ühes või teises suhtes otseselt.
Kuna panoraamivabaduse puudumine raskendab suuresti Eesti vikipedistide tööd Eesti arhitektuuri ja muu avaliku kunsti rahvusvahelisel tutvustamisel, on eestikeelset Vikipeediat toetav MTÜ Wikimedia Eesti viimaste aastate vältel uurinud võimalusi lahendada see kitsaskoht autoriõiguse seaduses niimoodi, et ühelt poolt kaotada õigusriskid ühisvõrkude tavakasutajatele ning ka Vikipeedia saaks avalikus ruumis tehtud fotosid probleemideta pruukida, teiselt poolt aga ei kannataks arhitektide, skulptorite jt kunstnike huvid. Ehkki autoriõiguse seaduse uusversiooniga on töötatud juba mitu aastat, ei ole selles protsessis panoraamivabaduse kehtestamist Eestis tõsiselt kaalutud. Seda puudutavas paragrahvis, mis senises seaduses kannab numbrit 201 ja uues eelnõus 48, on tehtud küll väiksemaid muudatusi sõnastuses, ent olemus on jäetud samaks: ärilise vabakasutuse keeld. Nagu öeldud, ei puuduta see küsimus mõjukamaid osalisi nagu ajakirjandus, haridus- ja mäluasutused, traditsioonilised äriliselt kirjastatavad teatmeteosed maksavad kõige eest niikuinii ning ühismeedia kasutajate riskid on nende endi mure. Eesti uue põlvkonna loomemajandus pole aga veel oma arengus jõudnud piisavalt kaugele, et muretseda juriidiliste nüansside pärast või neist isegi korralikult teadlik olla. Seepärast ongi vikipedistid siiani üsna üksi juhtinud tähelepanu probleemile, mis tundub enamikule, nagu on näidanud korduvalt arutelud, mõistusevastane ja lihtsasti lahendatav. Vikipeedia kui rahvusvahelise projekti kaastöölised peavad tihti mõtlema küsimustele, mida Eestis alles avastama hakatakse.
Küllap on üks osa probleemist, mis raskendab osaliste kokkulepet, ka panoraamivabaduse võimalik ulatus: kas vabaks on antud vaid ehitised (nt Venemaa ja Soome), igasugune avalik ruum, sh muuseumid ja kunstigaleriid (Suurbritannia ja Iirimaa) või on tehtud kompromiss (nii on Hollandis vabad nt raudteejaamad). Mõnes riigis hõlmab panoraamivabadus ainult kolmemõõtmelist kunsti, teisal ka kaarte ja infograafikat.5
Kuidas saaks, et oleks hästi
Eestis on mitu lahendust. Kuna ennekõike tekib probleeme just tänavaruumiga, on avalik huvi ilmselgelt suurim just seal. Võimalus suvaline Facebooki-kasutaja tänaval klõpsitud puhkusepiltide eest kohtusse anda ei ole kellegi huvides (nõnda on näiteks juhtunud Bulgaarias). Seega peaks minimaalselt andma vabaks tänavaruumi.
Praegu annab meie seadus mitteärilise kasutuse vabaduse „üldsusele külastamiseks avatud kohtades“. See väljend sarnaneb suuresti brittide sõnastusega „open to the public“, mis on aga märksa laiema sisuga, kui paljudes riikides kasutusel olev „avalik ruum“. Mõned kunstnikud tunnevad õigustatud muret võimaluse pärast, et nende muuseumides ja galeriides eksponeeritud teoste fotosid võidakse äriliselt tarvitada. Võimalik lahendus oleks piirdudagi „avaliku ruumi“ või „tänavaruumiga“ (kuidas seda siis juriidiliselt pädevalt ka ei sõnastataks) või arvata kehtivusalast otsesõnu välja muuseumid ja galeriid (nii on tehtud Tuneesias ja Alžeerias). Sel juhul jääb alles võimalus pildistada avalike hoonete sisevaateid.
Milline sõnastus on Eesti oludes parim, seda peaksid arutama omavahel arhitektid, kunstnikud, fotograafid ja juristid. Selge on aga see, et praeguse olukorra jätkumine ei ole kellegi huvides. Õigus tasule, mida keegi ei maksa, üldlevinud tegevuse kriminaliseerimine ning seadus, mida ei täideta ja mille sellises mahus maksmapanekuks puuduvad mehhanismid, õõnestab vaid õiguskuulekust ja levitab õiguslikku nihilismi. See on halb kogu ühiskonnale – ja märksa laiemalt kui pelgalt keeluna käituda mõistuspäraselt.
1 Eestikeelsed ülevaated leiab Vikipeedia artiklist „Panoraamivabadus“ (https://et.wikipedia.org/wiki/Panoraamivabadus) ja Raul Veede artiklist „Üks vabadus, mida meil ei ole“, Postimees AK 24. I 2015 (ilmunud ka Wikimedia Eesti blogis https://wikimediaeesti.wordpress.com/2015/02/11/uks-vabadus-mida-meil-ei-ole/).
2 Julia Reda, Debate: should the freedom of panorama be introduced all over the EU? – EuParl.net 2. VII 2015, http://euparl.net/9353000/1/j9vvhskmycle0vf/vjv9ccopvjzp?ctx=vggbnhigl7xa&start_tab0=5&tab=1
3 Copyright Act 1911, legislation.gov.uk, http://www.legislation.gov.uk/ukpga/Geo5/1-2/46/section/2/enacted?view=plain
4 Kaitsepolitsei aastaraamat 2014, https://www.kapo.ee/cms-data/_text/38/44/files/kapo-aastaraamat-2014-ee.pdf
5 Kõige ülevaatlikum võrdlev kokkuvõte vt Freedom of panorama, Wikimedia Commons, https://commons.wikimedia.org/wiki/Commons:Freedom_of_panorama