„Linnalegendist“ folkloori otsida ei tasu. Tegu on näitekirjanikuna tunnustatud ja ka ajakirjanikuna praktiseerinud Piret Jaaksi esimese jutukoguga, mille mentaalset avarust ja temaatikat ühendab pealkirjale vastava rahvaluulevormiga küll mõistatuslikkus, tõepärasuse küsimus ja (mõne teise kõrval kahvatuvas) nimiloos ka võimalikud legendid ise, kuid see on vaid killuke nauditavast tervikust. Jaaks väljendab linnamiljöö maagilist tunnetust ja on seadnud selle narratiiviks selgelt kunstipärases, ambitsioonikas konstruktsioonis. Selleni, tundub, on ta juhatanud loovkirjutamise õppimine (2010–2012). Võrreldes tema varasemate juttudega, näiteks Noorte Autorite Koondise liikme debüüdiga luule- ja proosakogumikus „Emajõe kondor“ (2002) ja sellele järgnenud osalemisega noorte autorite kogumikus „Tule, ma jutustan sulle loo“ (2008), on „Linnalegendi“ kvaliteeti ja head stiili põhjust märgata.

Linna ongi kirjanik pidanud jutukogu ühisnimetajaks.¹ Kõik lood hargnevad tõepoolest linnades, Tartust Darjeelingini, ent kujutatud atmosfäär ei ole üldse tavapärases mõttes linlik: enamasti ilma nimekate objektideta, kuid meelele mõjuva ilminguga kohta on kirjeldatud samas rütmis ja vaimulaadis sinna paigutatud tegelase (hinge)seisundite ja tavatute juhtumustega. Valdavalt on tegelaste seisundiks midagi segast ja hämarat. Nii omandavad ka pealtnäha tavalised, napilt visandatud linnad Jaaksi tõlgenduses ebahariliku, et mitte öelda hullumeelse – ja siiski lummava – õhustiku. Kummalised hetked toovad näiteks linna jumaldamisest hoolimata välja Londoni kõleduse, idaeurooplane tabab end põrkumas steriilse lääne modernsusega. India linnade irratsionaalsus on muidugi võrreldamatu ja siiski võib seal avastada nende paradoksaalselt rahustava toime. Iseäralik Darjeeling, ideaalne pelgupaik, võimaldab pettekujutelmades kogeda lõplikku vabanemist kõigest ja müstilist kohalejõudmise tunnet. Lummavat ja ärevat selgusetust kiirgava kohatunde kujustamine on õnnestunud eriti antropomorfseks ülendatud Barcelona vastuoludes: „Hetkel pole ma veel toda linna täielikult süüdi mõistnud ega samas andeks andnud kõike seda, mis ta minuga teinud on. Kuidas ta mind sinna saabumise hetkest võlus ja narris ühtaegu ning ainult nõnda valusmagusalt, nagu seda vaid Barcelona oskab teha“ (lk 15).

See on muidugi vaid foon, ent, nagu osutatud, Jaaks ei jäta seda irdu sündmustikust ja tegelastest, nende psüühikast, mõttelaadist, sõnumeist. Hingelise toime ja peibutava salapäraga taustal hargnevad lahti kaootilised suhtevõrgustikud, problemaatilised meeleseisundid, ängistav üksindus ja rohkem või vähem literatuurne hullumeelsus. Keda kimbutavad haiglaslikud kinnisideed (puulehtede aasta ringi jälgimine koduaknast ja muutuste igapäevane ülesmärkimine; altari kohalt puust Jeesuse näppamine oma elukaaslaseks), kes peab elu nimel võitlema paberile seatud nimekirjaga, kes käib rasedate joogas vastava seisukorrata, et hoopis lapseootel kunstnikku hapra erutusega piielda – motiivid on intrigeerivad. Lisaks on kaootilised seisundid ja ängide mõjuvoog tihtipeale välja mängitud aegruumiliste põimingutega: olevikulises jutustuses sähvivad kompositsiooni mõttes sujuvad tagasivaated murdehetkedele (nt raseduse katkemine, perekonnaliikme surm või muul põhjusel suhete lõppemine), mille eest on mõnikord mingisse teise, müstilis-ärevasse keskkonda põgenetud. Nii et veidra hõnguga kohtadel on eesmärk – haarata endasse mõranenud ja üksik tegelane. Seda kummastavam on, et Jaaks on suutnud tegelaste kulgemise mõnikord lausa häirivalt irratsionaalsel või ebaõdusal foonil jäädvustada pigem rahuliku ja õhulisena: jutustamise laad tagab maagilise koe, mis tasakaalutuse asemel kindlustab rahumeelega iseäralike, „teistsuguste“ tüüpide üksiolekut ja kaemusi. Väga hästi ja terviklikult on see õnnestunud kogumiku parimas jutus „Tassija“, kus Himaalaja lõunanõlvadel realistlikku kulgu lõhkuvad pettekujutelmad toovad esile irratsionaalsuse jõu inimese elus (paratamatult tekivad allusioonid nt Ülo Mattheuse rännuga reaalsuse ja kujutluse hurmavatele vahealadele), suunavad enesesse vaatama ja seatud eesmärke ümber hindama.

Kõige selle juures püsib lugudes pinevus, mis ei seisne niivõrd ärevate sündmuste aimduses (ehkki ka seda), kui just meeleseisundite ebastandardsuses ja nende kulminatsiooni ootuses. Siin aga hoiab autor tegelastega distantsi: ta ei sekku urgitsemiste või liiaste selgitustega, ta lihtsalt jälgib ja näitab. See on ehk põhjus, miks mõne loo pinge suubub sisulises mõttes hõredaks jääva üllatuslõpu tühimikku. Autor on oma lugude teket hinnanud kui „iseenesest hargnemist“, mille juures „ei tea, kuhu see edasi jõuab“.² Lugude juhtumine ja lõppude aimamatus jätab aga mitmel juhul kruvitud hingeseisundid ja kulgemised viimaks lihtsalt hõljuma, puänt nendega ei haaku, mõjub kunstlikult ega too oodatud plahvatust. Küllap olekski Jaaksi vaikselt üle ärevuste ja ängide valguvas tasakaalukas laadis plahvatus kohatu. Teisipidi jällegi, eks peitugi katkestuse pinges, otsatus mõistatuses, raamatu trump: lugeja jääb juttude meelevalda. Mõnel juhul ei anna aga seesugune võte rahu. Näiteks „Lehtede lahkumisest“, mis on iseenesest efektse lõpplahendusega, oodanuks siiski sõlmituse ilmestamist – üheainsa maja ümber puudelt lehtede kadumise motiivi tähendusjõud mattub lihtsalt okstele supermarketi kleepsude kinnitamise absurdsusse. Samamoodi oleks võinud loo enda loogika toestada rohkem „Koolibri lennu“ finaali: kergelt nörritava ja mitte mõjusa fantastilise puändina tundub see, et jutu lõpus hingelinnuna akna kaudu välja lendavat tädi, kellega kohtumise sagedus viiakse alles viimases lauses vastavusse hingedepäevaga kord aastas, on terve loo vältel kuni viimase lõiguni kirjeldatud iganädalase realistliku külalisena, kes elab täiesti tavalise elava inimese kombel.

Võimalik muidugi, et maagilise loo puhul ühest loogikat oodata on vaid lugeja probleem. Kui viimane tunneb end lõpuks narritatud, on autori literatuurne mäng ju õnnestunud. Eks mäng ja irratsionaalsuski pea vahepeal uueks hoovõtuks tiiru üle võlli käima ka siis, kui see mõnel juhul hoopis vähendab niigi mõjusa loo kuma. „Linnalegendist“ paistab aga, et iga uus hoovõtt õnnestub Jaaksil suurepäraselt, üksikute pidurdusjälgede, aga ka vajalike üllatustega, mis sunnivad andestama muu hulgas regulaarselt korduvad komavead ja inetud sõnastusapsud, need Ji sarja alatised satelliidid.

1 Kirjanik Piret Jaaks: Haapsalu oli novellikogu esmaesitluseks ainuõige koht. – Läänlane 31. VIII 2015.

2 Samas.