Selle aasta jaanuaris kutsus Rael Artel mind oma Tallinna üürikorteri elutoas toimuvale raamatuesitlusele. Raamatu koostajateks Rael Artel ise ja Airi Triisberg, tänaseks juba vähemalt aastase ajalooga projekti „Public Preparation” tandem. Olin selleks ajaks kahel PP üritusel ka ise lõpuks käinud (täpsemalt osalenud NKB – noorte kunstnike biennaali raames toimunud Public Preparation Social Club’i õhtutel), aga ühelgi nende põhilisel ettevõtmisel siiski mitte. Kuna esitletud raamatusse on koondatud võtmetekstid, dokumentatsioon ja arutelud just PP põhiüritustelt, nimelt „Translocal Express” 16. II 2007 Tallinnas, „iMagine“ 17.–19. V 2007 Vilniuses ja „Exercises on Adhocracy” 10.–16. VII Pärnus, kujuneb see kortergaleriis esitletud punane vihik ilmselt paljude minusuguste jaoks edaspidi „avaliku ettevalmistuse” projekti (esimeseks) ametlikuks häälekandjaks.

Tegemist ei ole klassikalise teooriatekstide kogumiku või kataloogiga, pigem viitavad nii formaat, kujundus kui kohatine aruandlusvorm ajakirjalikumale lähenemisele. Raamat jaotub teemaplokkideks nagu „Opositsioon või positsioon?”, „Seadus ja kord”, „Kapitalism täna”, „Naabruskonna uudiseid” ning „Sõnavõtunurk” (originaalis „Opposition or Position”, „Law & Order”, „Capitalism Now”, „News from the Neighbourhood” ja „Speakers’ corner”), mis ei ole ranges sõltuvuses tekstide (esi)ettekannete kontekstist ja konkreetsele autorile vastavast PP sündmusest, vaid loovad iseseisvaid terviklikke kooslusi. Seega – mitte lihtsalt kroonika või arhiivimaterjal, vaid omaette teos. Hapukooreks kartulisalatis kaks paralleelprojekti: noortebiennaali-eelset Rüütelkonna hoonet dokumenteeriv Taavi Piibemanni fotoseeria ning kogumiku koostajate intervjuuprojekt kunstimaailma mängijate (ja PP üritustel osalejate) unistuste (kunsti)projektidest. Kuigi võib-olla vajalik PP publiku eripalgelisuse kaardistamiseks, inimliku mõõtme lisamiseks, virtuaalse suhtlusvõrgustiku loomiseks või lihtsalt kogumiku teemaplokkide eristamiseks, mõjub just viimane – miniintervjuude sari – mõttetu tele-show-elemendina. Võib-olla küsimuse enese, võib-olla vastuste kõikuva keskendumisvõime tõttu, aga igal juhul annab see kaste kogu salatile natuke magedat projektipõhise mõtlemise kõrvalmaiku (Ja-jah, olen ise juba olemuslikult projekti-kriitiline, muidugi. Omamoodi irooniline rate-my-dream ehk koguni?).

Aga tagasi tuuma juurde, sest raamatute eelis televisiooni ees on ju teatavasti see, et lugejal on vaba valik, mida võtta, mida jätta. Ja võtta on selles punases vihikus mitmele maitsele. On õpikuteksti kaaluga artikleid (Simon Sheikh), kunstiteoste kirjeldusi, analüüse ja kriitikat, teoreetilisi ekskursse (Māra Traumane), kuraatoripraktika ja tervete institutsioonide (autobiograafilisi) kronoloogiaid (Marita Muukkonen, Annie Fletcher, Anders Härm) ning isegi sotsiaalse alatooniga kunstiajalugu (Kamil Malinowski). Kogumiku katusteemaks kaasaegne kunst Ida-Euroopas hiliskapitalistlikul ajajärgul, kriitiliste (ja poliitiliste) positsioonide võimalikkus siin ja praegu, lokaalse ja rahvusvahelise kunstimaailma suhted ja seosed. Kui ette kujutada kogumiku potentsiaalset lugejaskonda, siis vähemalt kohalike kunsti- ja kunstiteaduse tudengite, kaasaegse kunsti maailmas tegutsevatest professionaalidest rääkimata, kohustusliku kirjanduse nimestikku võiks PPP küll kuuluda. Lõplikke akadeemilise kaaluga tõdesid kuulutamata pakub kogumik mõtlemiseks ja lugemiseks vajalikke niidiotsi, ääremärkusi ja selgeid viiteid. On ka mitu huvitavamat probleemipüstitust, mille ümber näeks hea meelega lähiajal sisulist diskussiooni kujunemas, seda meie lokaalsel tasandil: käsitletakse ju kohati meile pea enesestmõistetavaks kujunenud praktikat, konkreetseid näiteidki, mille üle kohalikul kunstiväljal kunagi eriti sügavuti arutletud polegi. Kuigi, tõepoolest, nii ei ole Eestis ju enamasti kombeks. Piirdugem pressitekstide ja sisukokkuvõtetega, igaüks oma projekti kohta.

Iseseisev elu – rahvusvaheline, sõltumatu, omaette

Tegelikult on PP Eesti tingimustes ikka veel peaaegu anomaalne projekt ja seda kahel põhjusel: esiteks sisuliselt eraalgatusliku ettevõtmisena on sel absoluutselt iseseisev ning teiseks on sel rahvusvaheline lähtepositsioon. Need kaks asja ei kipu just liiga tihti kokku käima, aga muidugi ei tasu kumbagi iseenesest üle tähtsustada. See, mille poolest on PP oluline, on ikkagi sisuline kvaliteedimärk, mida nad vähemalt Eestis uhkelt kanda võivad. Ma ei tea, kas see on – Eesti tingimustes – paratamatus, aga tundub, et sellele sisulisele, teooriat ja praktikat väga tihedalt ühendavale, eelkõige siiski kunstist enesest kõnelevale, lihtsalt tavapärasest Eesti-kesksusest natuke laiema fookusega algatusele ei ole kohalikul kunstiväljal üleliia aktiivset tagasisidet või koostööd kujunenud. PP on jäänud meie ühisesse (institutsionaalsesse) alateadvusse hõljuma huvitava süsteemivälise UFOna, millest paljud kuulnud, aga mille tegemistesse vähesed süveneda viitsinud.

Selles kontekstis on ohtlikult sümptomaatiline ka korraldajate enese kaitsepositsioon, millena võiks tõlgendada kogumiku nn „Sõnavõtunurgas” ära trükitud kirjavahetust Kumu kuraatori Eha Komissaroviga. Kuivõrd päikeselise suvelaagri reaalsed mõttevahetused on punases vihikus ära trükitud – seega täitunud Eha Komissarovi soov sellest vähemalt virtuaalselt osa saada –, saame kõrvaltvaatajana teha järelduse, et tegelikku dialoogi laiema avalikkusega ei soovi pidada ka PP ise. Kui kuraator Komissarovi kiri oleks tõepoolest irrelevantne, räägiks aia asemel aiaaugust, ei oleks seda – ja kollektiivset vastust sellele – mõtet ära trükkida, vastuses viidatud tänase institutsioonikriitika diskussiooni alustekstid ning enese positsiooni taandamine kolmanda sektori rahvusvaheliseks harjutuspolügooniks viitab aga minu meelest soovile jääda „oma liistude juurde”, positsioneeruda justnimelt sellesse mugavasse „alternatiivsusse”, millele viitab Komissarov oma läkituses. Ma ei näe tema seisukohas „institutsiooni seest tulevat (masohhistlikku?) iha institutsioonikriitika järele”, pigem püüdu leida – täiesti isiklikult – ometi tõsiseltvõetavaid dialoogipartnereid. Ja mulle isiklikult oleks palju rohkem meeldinud, kui Pärnu suvelaagri seltskond oleks suutnud – väljaspool ametlikku seminariprogrammi – sellise „hierarhiaid ületava” dialoogi luua. Aga kuivõrd PP puhul on tegemist jätkuprojektiga, siis ma veel ei kibestu, lootus, et see kunagi juhtub, on alles.

Teistsugust homset kujutledes

Veebruaris sain Rael Artelilt jälle kutse. Seekord juba palju tungivamal toonil, mind paluti ise ettevalmistustes osaleda ehk siis esineda PP projekti järjekordsel seminaril „Translocal Express. Jubilee Edition”. Seda, et PP ambitsioon ei ole püsida rohujuuretasandil ja jääda alternatiivsuse liistude juurde, näitab see viimane üritus, mis tabas aja vaimu ja reaalset asjade seisu pea päevakajaliselt ja kümnesse, igal juhul. „Translocal Express’i” teine väljaanne oli kaudselt pühendatud meie väikese kodumaa virtuaaljuubelile ning sellega seoses, aga mitte ainult, rahvuslusele ja natsionalismile nii meil kui mujal (Ida-Euroopas Helsingist İstanbulini, nagu korraldajad sissejuhatavas tekstis kirjutasid), kaasaegse kunsti võimaluste kompamisest rääkimata. Konservatiivse kapitalismi ja rahvusliku propagandismi esiletõus pea kogu Euroopas, kohaliku arengu õudust tekitav etteaimatavus, teise ilmasõja eelse virtuaalse reaalsuse karmikäeline rekonstruktsioon ja kasumipõhine kultuuripoliitika – hetkeolukord lausa nõuab loomeinimeste mobiliseerumist mitte ainult kriitilise mõtte vaid ka kriitilise loovuse rakendamisel. Nagu rõhutas selle hierarhiavaba seminari vaieldamatu peaesineja Charles Esche oma ettekandes „Imagine resistance” („Vastupanu kujutledes”): kui mõned aastad tagasi võisime optimistlikumalt rääkida rahvusvahelistum
isest ja selle kriitikast, siis täna ei ole alternatiivi rahvusluse ja natsionalismi käsitlemisele ning selleks on kaasaegse kunsti väljal omad eelised. Esche viitas oma viimaste aegade juhtmotiivile, kujutlusvõime võimule, mida ta Spinozat tsiteerides* käsitleb mitte kui eskapismi, vaid vastupidi – vastutustundlikku poliitilist positsiooni, vastupanu. Kunst on siin lihtsalt kujutlusvõime (enesekriitiline) tööriist. Küsides endalt kõigepealt kuidas ja mida mõelda, mida kujutleda ning siis vana hea küsimus „Mida teha?”, võiks ideaalkujutelmaks olla strukturaalse, instrumentaalse ja poliitilise hirmuta elu.

Teiseks seminari võtme-ettekandeks oli kindlasti Sezgin Boyniki ja Minna Henrikssoni „Critical Reflections on Contemporary Art from the Point of View of Nationalism” („Kaasaegse kunsti kriitiline analüüs natsionalismi aspektist”), mis mõnevõrra oponeeris levinud arvamusega kaasaegsest kunstist kui kriitilise mõtte väljendusest, mis seisab a priori väljaspool natsionalismi ja konservatiivsust – müüt, mida iga hinna eest soovib kaitsta kogu rahvusvaheline ja kosmopoliitne kaasaegse kunsti maailm. Boynik ja Henriksson tõid välja nii elementaarset rahvuslikku poliitikat kaasaegse kunsti tootmises ja toetamises kui kriitilisemaid juhtumeid rahvuste (ja nende omavaheliste vastasseisude) brändistamisest eelkõige Balkanimaade näitel. Värske kogumiku „Contemporary Art and Nationalism” („Nüüdiskunst ja rahvuslikkus”) toimetajatena rõhutasid nad vajadust pigem vaadata kriitiliselt ka kaasaegse kunsti praktikat ning nihutada fookust, nagu Boris Buden nende kogumiku avatekstis (mis on ära toodud ka seminari tekstivihikus) soovitab „kunstile ja kaasaegsele rahvuslusele” (B. Buden, „Why not: art and contemporary nationalism?”). Ehk siis – selleks, et maailm oleks tõesti parem, demokraatlikum ja avatum paik, peame ta selliseks kujutlema, kuid oluline on küsida endalt – ja seda enne küsimusi, kuidas mõelda ja mida teha – kriitiliselt: kes/mis minu läbi kõneleb?

Kokkuvõtteks esitan ära ka küsimuse, mis mul juba pikemat aega keelel kripeldab: milleks PP siis tegelikult ennast (ja meid) ette valmistab? Sellest, et sügisene noortebiennaal oli vaid suitsukate, oleme nüüdseks juba aru saanud (PP sündis algselt kui avalik ettevalmistusvoor NKB-le). PPP juhtkirjas „Imagining a Different Future” („Teistsugust tulevikku kujutledes”) kinnitavad Rael Artel ja Airi Triisberg, et teistsuguse (mitte tingimata parema?) tuleviku nimel on nad otsimas vastuseid nii kunstnike ja kunstivälja rolli kui igaühe isikliku panuse kohta valitsevate ühiskondlike struktuuride mõjutamisel. Seda nii kohalikul kui rahvusvahelisel tasandil. PP eesmärgina kinnitatakse viimase seminari tekstivihiku sissejuhatuses olevat võrgustikupõhine suhtlus ja teadmisteloome. Eelkõige olevat PP iseõppimise keskkond, mis loob võimalusi mõttevahetuseks, intellektuaalsete ja professionaalsete suhete loomiseks. Kollektiivne harjutus tulevikuks, pidev ettevalmistus, mis ei saa kunagi valmisolekuks, aga on siiski pidevalt aktiivne. Iseenesest ilus paatos: valmistumine iseseisvaks eluks, kõik koos. Võib muidugi skeptiliselt tõdeda, et eks see üks ealine iseärasus ole, küllap tekib aastatega ka vajadus kinnistuda, hierarhiaid moodustada ja paanilisest vastandumisest paanilisse enesessesulgumisse suubuda… Ja kas mitte suhete loomine – võrgustiku- mitte ideepõhine lähenemine – ei ole ise juba hierarhilise mõttelaadi, põlatud „eurokultuuri märk?” Eks igaüks mõtleb ja hindab oma kogemuste ja rikutuse tasemel. Mina tahan küll loota, et iseseisev elu, milleks meil kõigil on võimalik koos valmistuda, muu hulgas PP ja PPP abiga, tuleb parem ja ilusam. Et see saab olema elu, mida täidab tegelik sisuline arutelu asjade üle, kus aktsepteeritakse teineteist ja üksteist ja kõiki, ning kus hiiliv enesesse sulguv natsionalism, mida me kõik igapäevapraktikas täna natuke etendame, kasvab ümber koostööks parema maailma (kujutlemise) nimel.

*Kuna olematut kujutledes ollakse teadlik tõsiasjast, et kujutletu reaalselt ei eksisteeri, tuleb seda näha kujutlusvõime tugevuse, mitte puudusena, eriti kuna kujutlusvõime sõltub vaid iseenesest, ja seega on kujutlusvõime vaba.