Lapsepõlves Lewis Carrolli „Alice Imedemaal“ mulle peale ei läinud. Ei teagi, miks. Vist ei ole selles soojust, empaatiat, sentimenti, aga on pöörane ja irratsionaalne kaos. Autor oleks nagu poolautistlik inimene, kes ei saa oma emotsioonidega kontakti. Lugejal pole midagi kindlat, pole millestki kinni hoida.
Ometi olen hiljem uuesti ja uuesti Carrolli teoste juurde tagasi pöördunud. Ja ega ma pole ainus. On olemas igasugu ühinguid, kes nendega tegelevad. Üleilmne fänniklubi on suur. Netist leiab ka meeletu hulga peeni illustratsioone Carrolli teemadel.
Meil on kirjutanud Carrollist essee Toomas Raudam. Esimese Alice’i-raamatu tõlkisid eesti keelde L. Bakis ja Ants Oras (1940), hiljem Jaan Kross (1971) ja Jana Linnart (1999), teise Risto Järv ja Tuuli Kaalep („Alice Peeglitagusel maal“, 1993). Viimati tõlkis mõlemad osad tänavu Anna-Liisa Tiisma. „Snargijahi“ on pannud eesti keelde Mati Soomre (2010).
Võib-olla on üks tagasipöördumise põhjusi see, et kuigi näiliselt fantaasia, on Carrolli loomingus palju reaalsusest võetud detaile. Mul on tunne, et tegelikkuse põhi, millest paljud ei pruugi lugedes arugi saada, sest ei tea neid asju ja autor ei vaevu seletama, teebki teksti tugevaks. Nii kannavad teksti siirad emotsioonid (näh, just ütlesin, et Carrollil oli nende leidmisega raskusi, aga eks ta võitles). No Alice on muidugi autori sõbra tütar Alice Liddell, kellest Carroll ehk Charles Lutwidge Dodgon hulga soft porno piiril fotosid tegi. Hulk reaale, mis on raamatus sees, leiti aastaid pärast Carrolli surma ta põranda alt, näiteks kadunud kingake.
Minu lemmik on Carrolli „Snargijaht“, mõistujutt sellest, kuidas kamp koos tegutseb. Minnakse jahtima Snarki, keda keegi pole näinud. Carroll portreteerib siin end koprana, kel mitu kasukat seljas. Miks ikkagi minnakse ja mis suunas tuleks liikuda, jääb hämaraks, aga kõik on entusiasmi täis. Tee peal tekib omavahelisi hõõrumisi kuni mõrvaplaanideni. Snargist teatakse vaid, et kui see osutub Boojumiks, siis on kõik läbi, sest siis kõik kaob ja asi on olnud mõttetu.
Purjetatakse laevaga, kus vahel aetakse segi vöör ja ahter, aga see on tühiasi. Orienteerumiseks on kasutada merekaart, aga selle peal on ainult meri ilma ühegi kaldata ja ära näidatud ilmakaared. Lõpuks, kui Snargil ollakse juba sabast kinni saamas, saabubki häving ja kogu seltskond kaob, sest Snark osutubki Boojumiks. Väga heas selges värsis ja pööraselt naljakas poeem. Kes iial lähevad mingit ühisprojekti teostama, võiksid asja läbi lugeda.
Kasutasin Snarki oma jutustuses „Snark“, mis on pisut äraspidine lugu, sest keegi, kes ennast Snargiks nimetab, saabub eikuskilt või teisest ilmast ja üritab hoopis inimesi päästa.
Millalgi sattus mulle pihku raamat inglise lasteluulega ja alles siis avastasin, et Alice’i raamatu luuletused on paroodiad. Carroll on halastamatult läbi nüpeldanud ja ära nöökinud parema osa inglise hardast lasteluule klassikast!* Kui Alice’i kaks raamatut uuesti eesti keeles välja antakse, siis ma soovitaksin sisse panna ka luuletuste originaalid ja kirjutada seletava järelsõna – see muidugi tahaks parajat uurimust ja lisatõlkeid.
Kujutage ette, kui vabastavalt mõjub see kõigile briti koolijütsidele, kes koolis klassikat pähe peavad taguma. Ma arvan, et paroodiad jäävad paremini meelde, aga aitavad meelde jätta ka originaale. Ja ega see Oxfordi ülikooli matemaatikust skeptik ju kuskil kuri pole. Ta oli üksildane kokutaja, kes hoolis vaid väikeste tüdrukute seltskonnast, mis ta parema mina välja tõi.
Muide, kuidas me taluksime, kui keegi teeks „Meil aiaäärne tänavas“ tekstist totra paroodia? No tehke selletaoline projekt ja laske Contral ja teistel kenadel kõlksutajatel lustida ja lisage kooliprogrammi.
On spekuleeritud vanapoiss Carrolli pedofiilia üle, aga minu meelest pole selles tuhnida vaja. Kui just, siis oli see väga peidetud ja vaoshoitud. Tegemist oli ikkagi veendunud kristlasega.
Meil on veel terve hulk Lewis Carrolli loomingut tõlkimata. Näiteks „Sylvie ja Bruno“ kaks osa.
Praegu on Eesti lastekirjanduse keskuses vaadata näitus „It’s Always Tea-Time“, kus Viive Noor on käima tõmmanud meeletu hulga kunstnikke-illustraatoreid Iisraelist ja Iraanist Bulgaaria ja Hispaaniani lihtsalt ühe motiivikesega Alice’ist – kell on kogu aeg kuus ja kogu aeg kestab teeaeg. Vaatasin näitust kahel korral ja mõlemal korral oli pööraselt naljakas ja põnev. Ilus raamatuke on ka näitusest tehtud, aga täie vürtsi ja krehvti saab kätte ikka kohapeal.
Tahtmatult tuli mõte, et suure kunsti näitused on tihti igavad, aga need, kel ehk sügava kunsti pretensiooni pole, suudavad olla palju lõbusamad. Kas siis nali ja suur kunst peavad kuidagi vastuolus olema? Ei pea. Ja ei pea vastuolus olema ka nali ja suur kirjandus – täpselt nagu Carrollil või näiteks Juhan Viidingul. (Siiski, mul tuleb meelde mitu lõbusat kunstinäitust viimasest ajast: Valeri Vinogradovi ja August Künnapu oma näiteks.)
Eriti peen, kui nali on läbi põimunud traagika, absurdi, irratsionaalsusega, kui minnakse mänglevalt ühest registrist üle teise. Ja seda on illustratsioonide näitusel palju, peaaegu igas pildis. On ka igasugu muid assotsiatsioone. On seksuaalsust. Ühelt pildilt vaatab vastu William Shakespeare, kellest on saanud Alice’i ärtu soldat. On tehtud keskaegsena mõjuvaid pilte, assotsiatsioonidega Michelangelost Hieronymus Boschini. On tehtud unenägusid ja karikatuuri. Mitu asjakest on sellised, et olen minagi midagi selletaolist näinud (näiteks Stefano Bessoni hull jänes, kelle peast on järel vaid kolp ja käppadest õnnetoovad jänesekäpad, kuigi kere on alles), aga ei meenu, kus. On deliiriume ja laksu all olemist. On prerafaeliite, on naivismi. On isegi justkui soome kunsti ja vene kunsti, aga üldse mitte soomlaselt ega venelaselt, vaid Tiina Mariam Reinsalult ja Juss Piholt. No Dalíd on tehtud. Manerismi ja kollaaži. Postkaardilikku akvarelli ja … kõike ma siin üles lugeda ei jõua. Seda peab ise nägema ja kogema.
Kunstitundja võiks siin tudengitele kunstiajaloo loengu anda, ehkki see kõik on vaid muretu väikese Alice’i kellakuuetee. 150aastase väikese Alice’i.
* Näiteks Carrolli „You are old Father William“ on Rober Southey „The Old Man’s Comforts and How He Gained Them“ paroodia, Jane Taylori luuletusest „Twinkle, twinkle littel star“ on aga saanud „Twinkle, twinkle little bat“. Parodeeritud on ka Isaac Wattsi, G. W. Langfordi jne. Vt originaale ja paroodiaid: http://www.alice-in-wonderland.net/resources/analysis/poem-origins/alices-adventures-in-wonderland/