Vaade Juri Leidermani näitusele “Kaldal. Tapetud troojalaste tantsud”. ilja sundelevitš
Juri Leidermani näitus “Kaldal. Tapetud troojalaste tantsud” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 21. V.
Juri Leiderman on Moskva kontseptuaalkoolkonna üks tähtsamaid kunstnikke. Selline määratlus eeldab teatud reitingut: kes on koolkonna esinumber, kes teine jne. Vaevalt et keegi oskaks täna 1960ndatel alguse saanud ja tänapäevani juba kolmandat põlvkonda tegutsevat kunstikoolkonda nii täpselt hinnata. Omaette küsimus, kas selleks on ka vajadus.
Päev enne Juri Leidermani näituse avamist oli mul ühe tuntud kuraatoriga väike vestlus teemal, kes on Moskva kontseptualistidest kõige kõvem, kas Ilja Kabakov või Andrei Monastõrski. Mõlemad arvasime, et Monastõrski on kõvem vend kui Kabakov. Eks see hinnang ole sama tähtis kui vastus küsimusele, kumb on tugevam, kas elevant või lõvi.
Eelmisel aastal ilmus Moskvas esimene Moskva kontseptualismi käsitlev esinduslik album, mida võiks nimetada Moskva kontseptualismi koolkonna entsüklopeediaks. Albumist “Moskva kontseptualism” võib leida 20 kunstniku üle 150 töö. Lisaks ka tekste. Moskva kontseptualism oli ja on suures osas tekstipõhine. Autoriteetne väljaanne, mida toimetasid kunstiteadlane Jekaterina Djogot ja kunstnik Vadim Zahharov, keda samuti peab nimetama koolkonna tähtsamate esindajate seas. Djogot ja Zahharov on paika pannud, kes kuuluvad eksklusiivsesse klubisse, kes mitte.
Juri Leiderman on esitatud albumis kahes kategoorias: kui praeguseks juba ajaloolise rühmituse Meditsiinilise Hermeneutika Inspektsioon liige ja kui iseseisev kunstnik. Tema osalus meditsiinilises hermeneutikas ei olnud ajutine nähtus. Leiderman kannab seda lippu edasi ka praegu. “Hermeneutika” tähendab tõlgendust. Meditsiiniline hermeneutika tõlgendab sümptomeid, et paremini ravida haigusi.
Leidermani arvates on tähtis käsitletava nähtuse sümptomaatika põhjalik analüüs. Ja selle teistele äraseletamine, küll oma keeles. Tema lähenemine on pigem teaduslik, semiootiline kui kunstipõhine. Tema ei tegele puhta kunstiga, ta prepareerib nähtuse ja üritab nähtuse struktuure ja seoseid selgeks teha – et mis seal karbis ikka tiksub ja mis seal sees on.
Sama uudishimu on viinud ta ka “Iliase” teksti kallale. Talle nagu teistelegi tema põlvkonna esindajatele oli “Ilias” koos Nikolai Kuni “Muistse Kreeka legendide ja müütidega” üks tähtsamaid lapsepõlve lugemisallikaid, kus heroism ei olnud seotud nõukogude retoorikaga. Leidus neidki lapsi, kes ei mänginud punaarmeelaste ja fašistide sõda, vaid hoopis ahhailaste ja troojalaste oma. Lapsepõlves loetud raamatud tekitavad meis jätkuvat uudishimu ka täiskasvanuna.
Leidermani arvates tekitavad “Iliases” kirjeldatud tapmisviisid ja troojalaste nimed, kui neid nimekirju üheaegselt lugeda, rütmilisi figuure, mida on kõige lihtsam edasi anda tabeli kujul. Tabeliteksti lugemisel tajus ta nendes konstruktsioonides prosoodiat ehk hääldamise rõhutatud ja rõhutatute täishäälikute süsteemi, pikkade ja lühikeste silpide muusikat. Muusikast tantsuni on ainult üks samm.
Kunstihoone galerii põrandale paigaldatud skeemid kannavad ahhailaste juhtide nimesid: Achilleus, Aias, Diomedes… Skeemid kujutavad endast inimkeha kontuuri. Skeemide peale on Leiderman joonistanud need kehaosad ja elundid, kuhu üks või teine ahhailaste juht troojalastele surmava löögi on andnud. Oda sisenemise kohad on markeeritud jalajälgedega, mis muudavad skeemid tantsupartituurideks.
Juri Leiderman alustas troojalaste tantsudega tegelemist rohkem kui kümme aastat tagasi. Ta räägib sellest kogumikus “Visuaalse antropoloogia töökoda. Projekti dokumentatsioon/dokumentatsiooni projekt”. Selles kogumikus toob filosoof Valeri Podoroga ära Moskva kaasaegse kunsti keskuses 1993. ja 1994. aastal toimunud kunstnike ja filosoofide arutelu mõistete “pind”, “vältimine”, “puude” ja teiste selliste üle. “Ma alustasin tööde seeriaga, mis on seotud “Iliase” tegelaskujude kui transformeeruva hääbuvusega. “Ilias” on kui heroilise hääbumise kataloog”. Kataloog ja skeemid on rohkem andmekogumise ja analüüsimise vahendid kui nähtuse poeetiline väljendus. Vaevalt et tapetud troojalaste tantsud poetiseerivad tapmist. Tegu on teise fenomeniga, kaasaegse kulturoloogilise analüüsi iroonilise käsitlemisega, mis toob esile selle mänguiseloomu. Just nagu sõjamänguski.
Üks varasematest Juri Leidermani töödest kannab vene filosoofi Fjodorovi nime. Leiderman pildistas Fjodorovi hauakivi, kleepis pildi leivalõikamislauale ja torkas kahe “o” tähe kohale augud. Välja tuli lornjett, mille kaudu saab teise dimensiooni sisse piiluda. Kui aga vaadata läbi Leidermani lornjeti, näeb sama pilti, mis oli hetk tagasi vaataja silme ees.
Tapetud troojalaste tantsud on “Iliase” mitmekihiline analüüs. Võib rääkida Euroopa ja Aasia kultuuri erinevusest juba muistsest ajast, mille kaudu saab käsitleda kas või Türgi sobivust ühendatud Euroopa rahvaste seltsi jne.
Analüüsi vulgariseerimise ohu eest hoiatab Leidermani projekti muusikaosa. Schuberti mozartliku V sümfoonia teemast, mis kõlab ajalise nihkega neljateistkümnest monitorist, võib varsti saada samasugune kitš nagu seda on Beethoveni IX sümfoonia finaal.