Paul-Eerik Rummo luuleplaat annab sisukorras 34 ühikut autori enese valituna, järjestuses ja esituses, sisse loetud järjest ühe hooga. Enne veel, kui seda kuulama asun, meenub muusika. Meenub niisama, üsna juhuslikult. Plaat on ju heli, lugeja ja – mis veel parem – autori oma hääl. Miks siis mitte ka muusika, kuigi see ei pruugi kavatsuslik olla. Kõnemeloodia, kõrgus, valjus ja vältus – kõike parasjagu sel määral, mida autorist lugeja ise oluliseks on pidanud ja kuidas see tal välja on tulnud. Autori rõhutusi kuulata on põnevamgi kui vastava koolitusega lugeja teadlikke ja õpitud maneere.
Rummo luules on luuletuse kuju võtnud tekste, mis sobivad nii staadionirokiks ja meeskoorilauluks kui ka esitamiseks trubaduuridele, kohvikumuusikaks ja džässilikuks improvisatsiooniks. Seda viimast on luuletaja ise koos Lembit Saarsaluga üritanudki. Tema luules on olemas ka vaste sellisele palale, nagu on seda John Cage’i kuulus „4,33“, mis on muusikana elavas esituses pigem nähtav kui kuuldav. See on muusika, mida tuleb näha autori või interpreedi esituses, kuulda pillide vaikimist ja vaadata ülestõstetud dirigendikeppi või pianisti keskendunud valmisolekut. Olgu peale Rummo „tühja lehe“ loomislooline kontekst hoopis teine. Ja olgu peale, et musikaalsust sugereerivad loomingu koguhulgas suhteliselt vähesed tekstid, näiteks need tellitud, aga hästi õnnestunud ja nn kultusluule staatusesse jõudnud laulusõnad. Viisistuste hulgalt Runneli loominguga võistlema ei vaevu Rummo luule kuigivõrd. Tema luule on lihtsalt nii väga teistmoodi. Kui lähtuda mõnest teisest vaatevinklist, võiks tuua näiteks hoopis need graafilised tekstid, mida saab ainult silmaga lugeda ja mille suuline esitamine või esituse kuulmine luuletuse kirjapilti samaaegselt pilguga hoomamata on peaaegu võimatu või siis võimalik ainult suurte kadudega.
Ometi on Rummo neid tuttavaid ja viisistusi sugereerivaid luuletusi oma plaadil targu vältinud, et mitte äratada tarbetuid tekstiväliseid assotsiatsioone. Muidugi on hoogsaid „hitte“ varasemast, nagu „Olla maastik, olla maastik“ ja „Oo et sädemeid kiljuks mu hing“, milleta justkui ei saa, ei kujuta ette tema luulet. Ent mõnedki hilisemad ja pikemad improvisatsioonilised tekstid on kaasa võetud ja plaat tervikuna hoolikalt läbi komponeeritud mitte niivõrd lugejat silmas, vaid kuulajat kõrvas pidades. See on tunde, ent üldse mitte vähem tehnika küsimus. Inspiratsiooni välgusähvatus võib anda elu täpsele ja mõjuvale kujundile, ent luuletus saab sellest „killust“ ikka alles vaevalise tehnilise töö tulemusena. Vahest seda mõtleski Paul-Eerik, kui ta plaadi esitlusel Tartus rõhutas töö mahtu luuletuse valmimisel. Mulle näib seda tööd olevat rohkem just hilisemas luules ehk plaadi avaluuletuses „Ääretu tantsupõranda äär“ ja eriti sellistes pikemates tekstides nagu plaadile pealkirja andnud luuletus ja mitmeosaline „Õnnelik“, mis nõuavad ka kuulajalt-lugejalt veidi rohkem intellektuaalset pingutust, pigem kaasa mõtlemist kui „kaasa tundmist“.
Väiksemad kompositsioonid suubuvad sujuvalt suuremasse tervikusse. Luuletuste loomise kronoloogia kaotab uues järjestuses oma mõtte, nagu see kaotas mõtte juba viimases „Kogutud luule“ (2005) väljaandes, kus luuletused olid järjestatud alfabeetiliselt. Kirjandusloolane võiks sellist koostamisprintsiipi tajuda katastroofina, ent tulemuseks on uus teos, uus tervik ja ka uus väärtus, milles kogu looming on olemas otsekui ühes ajahetkes – siin ja praegu. Nii ka plaadil, millel kuulen luuletaja hääle lisaväärtust. Mulle on Rummo luule alati seostunud ülevuse kategooriaga ja tema hääl võimendab seda veelgi. Olgu selleks siis visuaalne tunnetus, pilk enese ees avanevale suurejoonelisele maastikule, elevuse silmapilk teeleasumise, ankruhiivamise eel, või ka see hetk, kui Sisyphos on järjekordselt jõudnud kivi veeretamisega mäele. Mõned nimetavad seda ka eksistentsiaalseks tunnetuseks ja vahest on neil õiguski.
Võib juhtuda, et tähelepaneliku kuulaja kõrva hakkab 29. palast alates miski häirima. „Võrk, silmad ja sõlmed“ … Oleks seda nagu alles äsja kuulnud? Tegelikult ongi nii, et plaadi esimesed viis teksti korduvad vastupidises järjekorras plaadi lõpus. Mis justkui sündsusetu trikk ebasümmeetria ülistajalt! Plaadiümbris seda ka kinnitab. Seda, et „Aarete saarest, saladuslikust“ on teistkordsel ilmumisel ümbrikutekstis kadunud sõna „saladuslikust“, on ilmselt põhjust pidada väikseks „tööõnnetuseks“. Saladus jääb, isegi kui tegemist ei ole ainult inspiratsiooni, vaid teadliku tehnikaga. Vahest ongi teksti teostamise tehnika eesmärgiks saladuse kindlustamine? Luule on niihästi enese avamine kui ka varjamine. Aga siis alles tuleb puänt. Valvelambikese kapsapoe ukse kohal süütab viimane luuletus, kus jääb ühtlasi plaadi viimaste sõnadena kõlama „üksikasjalikkus“. See teritab tähelepanu ja osutab taas kord ühele Paul-Eeriku luule omadusele, milleks on detailitäpsus ja üldistavast kujundist loobumine, toosama „jalustrabav üksikasjalikkus“, millest ometi moodustub uus kujund ja ainulaadselt isikupärane luule. Näitena muidugi meenub luuletusest „Üks kask mul kasvab“ konkreetne kask, mis kasvab naaberõues.
Kas mulle ainult tundub, et viimase luuletuse esitamisel on autor lubanud endale täiesti kuuldavat muiet? Nüanss, mida võimaldab ainult helipilt.
Miski ei ole juhuslik. Täpsem on vist küll öelda, et miski ei ole ainult juhuslik. Ja seda aduv kuulaja on Paul-Eeriku luuleplaadi sõnade võrku püütud.