Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea. Muidugi, kui ei tea, oleks targem vait olla. Aga päevikusse kirjutamine ei ole ju mingi avalik sõnavõtt. Ja kellega siis veel oma kõhklusi ja muresid jagada kui mitte oma päevikuga? Sest päris vait ju ka olla ei saa. Sest vaadake, mis toimub! Neli teatrit otsib korraga juhti! Ugala ja Vanemuine, Draamateater ja Rakvere. No esimesega ei ole muret. Küllap Tammearu ikka jätkab. Nii et see konkurss on rohkem nagu vormi pärast.
Saare äraminek Rakverest tähendab seal aga kindlasti ühe tervikliku ajajärgu, Saare/Saaremäe perfektselt välja mängitud “kaduvikumeeste” valitsemisaja lõppu. Ega see lõputult kesta saanudki, kuid kahju siiski, et selle paarisrakendi eneseirooniline portreemonument vastrenoveerit teatrimaja ees juba nii ruttu lihtsalt sügavama seesmise tähenduseta mälestussambaks muutub.
Mis Draamateatrist saab, ei tea praegu küll ei Jumal ega Juula. Avalikku konkurssi nad välja kuulutama ei pea, sihtasutuse asi – nõukogu kutsub ja nõukogu palub ka lahkuda. Aga keda nad seekord kutsuvad? Kindlasti neid on, kes 40 palgatuhandet vastu võtaks, nii et silm ka ei pilgu. Kas või aastakeseks või poolteiseks. Eks siis jälle paista.
Vanemuise puhul seevastu näib, et kellelgi kuskil on kõik olnud selge juba enne avaliku konkursi väljakuulutamist – millest muidu siis need nii selgelt kallutatud konkursitingimused, mille kallal ka koerad juba korduvalt haukunud on. Karavan peab muidugi seepeale peenikest naeru, sest just selle nimel ongi keegi kõvasti tööd teinud, et kitsamas avalikkuses tekiks kindel teadmine juba ette langetatud otsusest. Nii kindlustatakse, et kandidaat, kelle pärast need hariduslikud soodustingimused konkurssi sisse kirjutati, jääbki ainsaks. Pole ju mõtet sülitada vastu tuult, mis sulle selgelt näkku puhub. Informeeritud inimene nii ei tee. Ja kes tahaks tänapäeval, et temast mõeldaks kui inimesest, kes ei taipa, kust poolt tuul puhub…
Aga milliseid teatrijuhte siis meil õigupoolest vaja oleks? Millised on meil praegu töötavad variandid? Näiteks n-ö ühemeheteater, Tammearu /Jalaka/ Ojasoo (ehk ajalooliselt Irdi) variant, kus kõik, nii majanduslikud kui kunstilised otsustused, on ühe mehe käes. Siin on tegelikult määravaks just kunstiline kompetents, mis sellise võimutäiuse legitimeerib. Vahel andestatakse andekale tööandjale isegi suhtlemisprobleemid.
Sama rida ajas ju tegelikult Vanemuises ka Mäe. Aga ilma ja inimesi näinud mehena teadis Mäe suurepäraselt ka seda, mida ta teha ei tohi. Ta teadis, et ta ei tea teatrist piisavalt, et võtta ainuisikuliselt vastu kunstilisi otsuseid. Ta delegeeris need justkui alajuhtidele. See “justkui” tähendab siin aga vähemalt üht põhjust, miks Vanemuise draamajuhi kohale ei kandideerinud ükski, tõsi küll, vähestest tõsiseltvõetavaist eesti lavastajatest. Ja miks selle koha sai elus vist kaks korda lavastamist proovinud näitlejast viskiklubi liige, kellel uues ametis midagi kaotada ei ole – lihtsalt sellepärast, et tal pole senises loomeelus läinud korda seda “midagit” veel leida.
Ja see on selge näide, et variant, kus on küll kõva direktor, kes aga ise ei ole kunstiline juht, meil siin tegelikult ei toimi. Sest tegeliku kunstilise juhi potentsiaaliga tegijad ei saa endale lubada võtta teatris vabatahtlikult sisse positsiooni nr 2. Sest see tähendab, et vastutad oma nimega otsuste eest, mida ise pole langetanud, vastutad turundusosakonna ja avalike suhete osakonna ja veel kurat teab kelle agara ogaruse või ogara agaruse eest – muidugi mitte juriidiliselt, vaid lihtsalt niisama – oma kolleegide ees. Ja publiku ees. Aga mille nimel? Seda nimetatakse motivatsiooni puudumiseks.
Lisaks ühemeheteatreile on meil olnud (küll väga harva) tõesti töötavaid tandemeid, nagu juba mainitud Saar ja Saaremäe oma parematel päevadel Rakveres. Aga sellist Vanemuisesse praeguse seisuga ei teki.
Tandemi moodi asi on meil ju ka Nukuteatris, kus nii direktorit kui kunstilist juhti on õnnistatud suurepärase ärivaistu, kuid mitte just liigpeene kunstimaitsega. See ei ole aga üldse õnnelik olukord, sarnase tekkimise eest Vanemuisesse hoidku meid laulujumal ise.
Parim lahendus Vanemuisele – ja ainuvõimalik Nõgenele – on see, kui uus teatrijuht esimese sammuna kutsub Vanemuisesse kõiki kolme žanrit koos juhtima hakkava kunstilise juhi, kes sisuliselt muutuks Vanemuises inimeseks nr 1, kuigi formaalselt juhiks ja vastutaks majandusliku poole eest ikkagi konkursi korras tulnud teatrijuht. Nii on see meil näiteks Linnateatris. Seal on ju muuseas olemas ka näide, et lavapoisist võib saada suurepärane direktor, kellel pole kõrgharidust. Küllap on asjade selline käik võimalik ka valgustajate puhul. Aga teatreil on neist abi siis, kui see on tegelikult kellegi teise teater, mida nad juhivad – nii, nagu Põldmaa juhib Nüganeni teatrit.
Jah, teater on kollektiivne kunst, mille tegemist ei saa juhtida demokraatlikult. Jah, keegi peab neis majades olema see üks ja ainuke, kelle suust langeb viimane sõna. Aga mille pealt ta seda teha saab, mis annab selleks õiguse? Ütleme selle asja nimeks empaatiavõime. See inimkvaliteedi määravaim osa on kaasasündinud jumalaand, harvemail juhtudel omandatud isiklike kogemuste kaudu. Muuseas, see sõna iseloomustab ka härrasmeest, džentelmeni. Teatrijuht, kui ta on džentelmen, ei ütle näiteks õmblejapreilile, kes õhetavi põsi oma õigusi kaitstes teatab, et teda ei saa vallandada, kuivõrd ta on rase – “ Et see sul ära kukuks!” Isegi mõttes mitte.
Džentelmenidele on tuttav ka selline mõiste nagu au. Mis muuhulgas tähendab, et kõik vahendid eesmärgi saavutamiseks ei olegi lubatud – kui see peaks kellelegi üllatusena tulema. Ja veel, et kirjutatud reeglite kõrval – mis ju õigupoolest huvitavad ainult pätte, politseinikke ja advokaate – kehtivad ka kirjutamata reeglid.
Põldmaa empaatiavõime näib põhjatu. Demjanov Vene teatrist on džentelmen. Jalakas oskab käituda nagu džentelmen, kui ta tahab. Mäe ei ole just sündinud aristokraat, aga ta on muusikuna seisnud sadu kordi publiku ees, ta teab omal nahal, mis see tähendab ja kuidas vahel on nii häbi, et… Ta tunneb inimesi, vahel neile isegi kaasa. Ja kuigi ta Vanemuisesse minnes teatrit ei tundnud ega armastanud, oli tas olemas see osa inimest, mille pealt õppida. Sellel noorhärral, kelle kleenukestele õlgadele ta nüüd oma mantli riputada kavatseb, selline taust puudub. Kõrghariduse tunnistuse võib ju kiiresti omandada, seda isiklikul kogemusel põhinevat empaatilisust loojate ja loomise suhtes aga ei osta kui tahes kalli raha eest. See on nagu vanal heal Inglismaal, kus liiga valged särgid ja liiga uued kingad vihjavad eksimatult sellele, et džentelmenid on parasjagu ühes teises kohas.
Ja see on mage. Vanemuine kui kunstiline kollektiiv ei peaks omandama Villeri-aegse Vanemuise prožektorilao staatust: lihtsalt piisav, alati valmis tagavara maksumaksja rahaga soetatud ja ülalpeetavaid ühikuid, mida saab efektiivselt kasutada teatrikunstiga vähe seotud projektide ja eraäri ajamiseks!
9. mail
