„Maailm on saanud vanaks ja kaotanud oma endise jõu. Talv ei anna enam piisavalt sademeid, et seemned tärkaksid, ja suvepäike piisavalt sooja, et vili küpseks. Mäed on tühjaks roogitud ja annavad vähem marmorit, kaevandused on hõbedast ja kullast tühjaks ammutatud. Põldudel on liiga vähe põllumehi, meredel meremehi, laagrites sõjaväelasi. Otsustes puudub õiglus, kaubanduses puudub kompetents ja igapäevaelus puudub kord.“
Selle tsitaadiga alustas 2003. aastal Sir Arvi Parbo oma kõnet* Austraalias tehnika- ja inseneriteaduste akadeemia aastakoosolekul ning jätkas, et see tsitaat ei pärine sugugi mitte värskest päevalehest, vaid on kirja pandud Kartaago piiskopi Cyprianuse poolt rohkem kui 1700 aastat tagasi. Pessimism tuleviku suhtes on iga ajaperioodi osaks.
Oleme kinni minevikus. Kui kauaks?
Kahjuks on ka meil üha rohkem kombeks näha uutes arengusuundades vaid negatiivset poolt. Sellega rõhutame oma saamatust ja õppimisvõime puudumist. Jätkan Parbo kõne refereerimist: kindlus tuleviku ees on läbi aegade põhinenud teaduse ja tehnoloogia poolt lahenduste leidmises tänapäeva probleemidele ning võimekuse omandamises lahendamaks tulevikuprobleeme, millest meil veel aimugi ei ole.
Just sellest loogikast kantuna saatsid kolme ülikooli rektorid eelmise aasta lõpus pöördumise riigikogule ja valitsusele teaduspõhise, läbimõeldud ja kestliku maavarade kasutamise poliitika puudumise kohta. „Maavarade näol on tegemist riiklikult tähtsa loodusressursiga, mis väärib teaduspõhiseid ja tarku otsuseid, et suurendada oskusliku majandamisega ühiskonna heaolu ning turvatunnet. Eesti saab eeskuju võtta Põhjamaadest, kus maavarade uurimine ja kasutus on keskkonnahoidlik, teadlasi kaasav ja innovaatiline, töökohti loov ning riikide arengusse panustav,“ seisis pöördumises.
Eestlaste arvamus maavarade uurimise ja kasutamisega seotud riskidest on jäänud kinni Nõukogude korra ja fosforiidisõja aegadesse. Kui paljud inimesed ei saa lahti kartusest ämblike ees, siis sama moodi viib sõna „fosforiit“ mainimine ikka veel väga paljud eestlased – ja peale eestlaste ehk ka naurulased – psühholoogilisse transiseisundisse, kus väikese lapse kombel kaetakse kinni kõrvad ning ollakse valmis kasutama mis tahes argumente, et vaid seda sõna enam kunagi ei mainitaks. Sama suhtumine kandub, pisut leebemalt küll, üle ka teistele võimalikele uutele maavaradele. Kuid siiski, ka kartlike hulka kuuluvad eestlased on mures elatustaseme pärast.
Mängime pimesikumängu ja usume siiralt, et taastuvate loodusvarade kasutamine ja taaskasutus kõrvaldab vajaduse taastumatute maavarade kaevandamise järele. Iga tuulegeneraatori valmistamiseks on meil vaja koobaltit, vaske, molübdeeni, tsinki, haruldasi muldmetalle, rauamaaki, boksiiti, paigaldamisel sageli lisaks tuhandetes tonnides betooni. Jah, taaskasutus ja alternatiivenergeetika vähendab olulisel määral vajadust maavarade järele, kuid kindlasti ei saa inimkond ilma kaevandusteta hakkama. Tahame areneda – ja iga mobiiltelefon, iga tahvelarvuti tähendab suuri auke maapinnas maailma eri piirkondades. Jah, inimkond raiskab toitu ja umbes kolmandiku fosforivajadusest saaks kokku hoida raiskamise lõpetamisega, kuid see osa, mis põllumajanduses keskkonda lekib – eriti fosforväetiste paratamatul kasutamisel – on vajalik ikkagi juurde hankida.
Maavarade kasutuse kolm komponenti
Jõudes Eesti võimalike maavaradeni – milleks on näiteks orgaanilist ainet ja haruldasi metalle sisaldav argilliit või fosforiit – on selge, et maailmaturu hindade, konkureerivate maavarade ja tootmiseks vajalike tehnoloogiliste lahenduste hetkeseisu juures oleks tootmise kasumlikkus kahtlane. Täpsed arvutused on tegemata, kuid fosforiidi osas on näiteks väga keeruline konkureerida Maroko ja Lääne-Sahara kaevandustega, kus kõrbetingimustes laiuvad hiigelsuured karjäärid. See aga ei tähenda, et me ei peaks oma ressursse tundma õppima, selleks et neid mõistlikult kasutada ja kasu loota.
On kolm suurt valearusaama: et geoloogilised uuringud kahjustavad olulisel määral keskkonda, et uuringud tähendavad automaatselt kaevandamist ning et kaevandamine tähendab automaatselt hiigelsuuri keskkonnaprobleeme.
Teada ja üha põhjalikumalt uurida oma maapõuerikkusi on igale normaalsele riigile sama oluline kui teada ja uurida oma inimressursse või muid loodusressursse. Viited Nõukogude ajale, kui tamponeerimata uuringupuuraukude kaudu kahjustus põhjavesi, on kohatud. Geoloogilised uuringud viiakse läbi oluliste keskkonnakahjudeta. Oleme oma ülikoolidesse toonud ajakohase teadusaparatuuri ning on täiesti võimalik teha uuringuid ja oodata, kuni tuleb rakendussoov.
Peale täpse informatsiooni, mis ja kus maapõues paikneb, oleme alles algusjärgus tehnoloogiliste lahenduste tundmaõppimisel ja arendamisel, et võimalikest uutest maavaradest kasulikud komponendid tõepoolest suures mahus ja tasuvalt kätte saada. Rakveres rääkisid ettevõtete tootmisjuhid, mil moel on elektroonikatööstuse areng esile kutsunud nõudluse üha uute mineraalsete ja ka orgaaniliste kompenentide vastu. Maavarade komponentide eraldamise ja kasutamisvõimaluste uurimine võtab aastaid, kui mitte aastakümneid, näiteks argilliidi puhul. Mis juhtub selle aja jooksul maailmaturu hindadega, on teadmata, kuid praegune madalseis ei tähenda, et jätame üldse oma võimalused uurimata. Jällegi, ülikoolides on olemas teaduslik aparatuur, et analüüsida tehnoloogilisi lahendusi ja välja töötada uusi.
Kolmandaks, on levinud eksiarvamus, et kaevandamine tähendab alati hiigelsuuri keskkonnaprobleeme. Kui Walesi konsultandid tegid juba 1990ndate keskel Kohtla karjääri rekultiveerimisplaani, ütles kohalik vallavanem: sellist puhkeala sooviksin oma valda ka põlevkivi kaevandamata. Jah, põlevkivi kaevandamise ja töötlemise tagajärjena rõhub meid aastakümnetetagune jääkreostuse taak, kuid ka nendest halbadest kogemustest oleme õppinud ning vajaduse korral on olemas kõik peamised tehnoloogilised lahendused, et keskkonnamõjud minimeerida. Oleme võimelised prognoosima kaevandamise mõju põhja- ja pinnavee keemilisele koostisele ning veetasemetele nii kaevandamise ajal kui ka pärast seda, kavandama uue, rohkete kasutusvõimalustega maastiku juba enne kaevandamist jne.
Need kolm komponenti – põhjalikud võimalike maavarade uuringud, tootmise tehnoloogilised lahendused ning parimate keskkonnalahenduste kasutamine – koos majanduslike tasuvuskalkulatsioonidega saavad määravaks, kas kaevandamisel on üldse mõtet või ei ole. Jah, uuringute tulemus võib olla ka negatiivne, kuid sama tõenäosusega võib tulla aeg, kui arukas maavarade kasutamine suurendab tunduvalt meie majanduslikku heaolu. On tõsi, et selliste uuringute teostamiseks tuleb uskuda teaduseetikasse ja järgida seda ülesannete püstitamisest alates.
Vanker vedamiseks – kas ühe või mitme teljega?
Kõiki neid protsesse on vaja arukalt ja avalikult juhtida ning mis kõige tähtsam – kaasata eelkõige kohalikud omavalitsused ja inimesed, kelle huve võidakse ohustada. Ka siin pole mõtet pimesikku mängida, sest igaüks teab ja saab aru, mida kaevandamine endast kujutab. Küll aga ei ole me jõudnud veel tasemeni, kus me täpselt näitaksime, kuidas näeb välja ja toimib kaevandatud ala pärast kaevandamist. Põhjus on lihtne: seadused seda ei nõua. Kui analüüsida paljusid arenguprojekte, on täiesti selge, et arendajate käitumine vastavalt seadusele on ebapiisav. Kohalike kaasamine arendusprotsessi juba väga varakult on ainuke võimalus, et projekt teostuks – ja see käib iga projekti kohta, millel on keskkonnamõjusid.
Kummalisel kombel ei suhtu me ülinegatiivselt uue linnaosa või raudtee rajamisse, mis looduslikult puutumata alal muudab maakasutuse igaveseks. Kaevandamise puhul on tõepoolest võimalik maa väärust isegi suurendada. Ida-Virumaa kaevandatud aladele ja jäätmemägedele rajatud sõudekanal, seikluspark ja tuulepark on tunnistuseks, et hilisem kasutus on võimalik – kuid kõik need ideed tekkisid kaevandamisjärgselt, mitte varem. Põhiprobleemina tuuakse põhjavee taseme langus kaevandamise ajal, mis linnaosa või raudtee rajamise korral nagu ei kaasneks. Tegelikkuses muidugi võib kaasneda küll, kui linnaosa veetarbimine põhjaveekihist osutub ülemäära suureks. Jah, kaevandamise ajal tekib meie liigniiske kliima tingimustes kaevanduse ümbruses depressioonilehter, mis võib põllu- ja metsamaid kuivendada. Ometi on selle suurust ja mõju võimalik mudelitega ennustada ning pärast kaevandamist saab põhjaveetaset reguleerida sobivaks.
Elame ajal, mil sõltume olulisel määral Euroopa Liidu abirahast. Sellise abi mõte on ühest küljest parandada meie taristut, teine ja veel tähtsam ülesanne on muuta Eesti riigi teadmised ja inimesed rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks. Rahvas loodab, et elatustase ja heaolu tõusevad Euroopa tasemele, kuid seda EL otseselt ei rahasta. Juba lugematuks muutuvatel kokkusaamistel on rünnatud meie teadlasi, et nad ei ole piisavalt rakenduslikud. Samuti on kritiseeritud ettevõtjaid, et nad ei oska teadlaste oskusi ära kasutada. Maavaradega seotud võimalused on üks kindel koostöösuund, mis võiks edendada majandust ja elatustaset. Siin on riigil selge roll, et koostööl üleüldse mõtet oleks ja sellest ka asja saaks. Samuti on vajalik ühine tegutsemine ja kokkulepped, sest nagu kõikide uute suundumustega, tekib Eestis ka sel teemal luige, haugi ja vähi sündroom, kus igaüks tahab vankrit eri suunas vedama hakata.
Rakveres toimunud maavarade konverentsi lõpuks olid osalejad üheskoos sisenenud ühisesse virtuaalsesse info- ja arendusruumi, kuid jäi ikkagi ebaselgeks, kes vankrit vedama hakkab ja kuhu näiteks viie aasta pärast tuleb välja jõuda. Kuni tekib selge arusaam, otsustasid rektorid, et hoitakse sümboolset teatepulka veel enda käes. Nad soovitavad tungivalt välja selgitada, kas Eesti maavarade potentsiaali on võimalik rakendada riigile ja rahvale hüvede ja heaolu loomiseks.
Oma kuulsa kõne lõpuosas, hinnates teaduse ja tehnoloogia tulevikupotentsiaali, tsiteeris Sir Parbo teist Sir’i, Sir Winston Churchilli. „Ma usun, et tuleb jätta kõrvale vaidlused selle üle, kas me oleme lõpu alguses, sest me ilmselt pole veel jõudnud alguse lõppu. Sõltumata sellest, kas inimese leidlikkusel on piirid või ei, nagu optimistid usuvad, oleme piiridest veel väga kaugel, kui need tõepoolest olemas on.“
* Sir Arvi Parbo 2003. aasta kõne täies mahus: http://www.henrythornton.com/article.asp?article_id=6475