Viiskümmend aastat pärast surma elab
Bertolt Brechti vaim Berliinis aktiivselt edasi. REPRO
14. augustil tähistatakse suure saksa teatrimehe Bert Brechti (nagu teda siin hellitlevalt kutsutakse) 50. surma-aastapäeva. Sel puhul korraldab Brechti loodud teater Berliner Ensemble (BE) rahvusvahelise festivali (12. VIII – 3. IX), kuhu sõidavad kokku külalislavastused mitmelt poolt maailmast, peetakse ettekandeid, avatakse näitusi, näidatakse filme jpm.
Väiksemalt, aga küllalt suurejooneliselt pidas Berliini Volksbühne volbriööl Brechti austamise õhtut. Kahekümnes paigas kogu majas toimusid kõikvõimalikud Brechtiga seotud kunstisündmused: näidati teatrit, filme, loeti luuletusi, anti kontserte, tehti performance’eid ja loodi installatsioone.
Brechti öö Volksbühnes
Õhtu algas kell kuus, kui etendati kolm tundi, vaatajate vastupidamisvõimet proovile pannes Brechti. Tegemist on Volksbühne juhi Frank Castorfi Brechti noorpõlvetüki “Linnade džunglis” (“Im Dickicht der Städte”, esietendus 23. II 2006) uusima lavastusega. Kogu Brechti austamise öö jooksul oli Volksbühne rahvast pungil täis, vastupidavamad vaatasid filme ning tantsisid varajaste hommikutundideni. Imetlusväärne kogu Brechti ürituse kaootilise korralduse juures oli see, kuidas terve maja hingas ühe ürituse rütmis. Näitlejad, kes olid kolm tundi laval rähelnud, suutsid jätkata energiliste performance’itega ning külastajail oli võimalus kõikjal mööda teatrit nuuskida, isegi teatrijuhi paberites sorida ning tema sigareid suitsetada.
Siinkirjutajal õnnestus olla väheste väljavalitute seas, kellele Volksbühne dramaturg Carl Hegemann tegi ekskursiooni teatri köögipoolele. Eesmärgiks oli jõuda Castorfi kabinetti, mis tolleks üheks ööks oli muudetud Berliner Ensemble’i juhi Bertolt Brechti kabinetiks koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Kogu ekskursioon möödus humoorikas ja iroonilises õhustikus. Mõned teatritöötajate ruumid olid saanud Berliner Ensemble’i ruumideks 1950. aastatel. Teatri külalised nägid laua taga istuvaid topisnukke ning noori näitlejaid, kes pühkisid nende pealt tolmu. Enne Brechti (Castorfi) kabinetti sisenemist tuli külastajatel kohtuda ülevoolavalt külalislahke vanaldase sekretäridaamiga, kes asjakohaselt kõigile soovijaile viina pakkus. Samas ruumis oli ka kaks noort tõsiste nägude ja punaste nelkidega pioneeri, kes aeg-ajalt mõne teemakohase luuletuse ette lugesid või niisama kurjalt piidlesid. Sekretäridaam tutvustas sõjaaegseid dokumentaalfilme ning Brechti-aegseid fotosid seintel, ise muudkui kavalalt naeratades ning vanaaegsele rohelisele telefonile vastates: “Berliner Ensemble, Brechti kabinet kuuleb!”. Peagi ilmus teatribossi ukse vahele sigariga viipav sõrm – aeg sisse astuda. Kabinetis ootas külastajaid peaaegu identse Brechtina üks Berliini esinäitlejaid Samuel Finzi. Ruumis jooksid korraga mitu Brechtiga seotud videot. Röhitsev ja korisev Brecht ise tossutas sigareid ning lülitas üksteise järel sisse kassettmakid oma kõnedega. Rögisev Finzi-Brecht pidas siivutu kõne ühele pioneeritaridest ning seejärel paluti külastajatel lahkuda ja jätta teatrijuht üksinda sigareid tõmbama. Performance oli lõppenud.
Öö jooksul juhtus veel mõndagi huvitavat. Näiteks araabia maadel välja tulnud Brechti lavastuste tutvustus, kus näidati videosid ning seletati tausta. Teatri koristajate ruumis kirjutas Rene Pollesch näidendit pealkirjaga “Austusavaldus halli kitliga leedu lavastajaassistendile”. Pollesch on Volksbühne n-ö väikese maja Prateri juht ja lavastaja, kes tuleb ka Eestisse “Baltoscandalile”. Castorf ise oli lavastanud suure lava taga Brechti lehrstück’i “Jaataja/Eitaja”. Suure lava peal diskuteerisid aga omavahel Brechtiga väga sarnane nukk Bertolt ning paar näitlejat-lavastajat.
Eelnevast peaks välja tulema, et Brechti ei saa kindlasti mitte pidada klassikuks, keda kõik hardalt kummardavad, kuid kes kedagi eriti ei huvita. Brecht huvitab ja on aktuaalne. Tema näidenditest tehakse lavastusi seinast seina. Järgnevalt vaatan mõnda neist täpsemalt.
Brecht Berliner Ensemble’is
Sissejuhatuseks peab ütlema, et Brechti lavastusi tehakse Berliinis väga erinevas stiilis. Sisu on neil aga kõigil sarnane: ühiskonnakriitika, ühiskonnakihid ja nende vastuolud, töötus, madalad kired jne.
Brechti kants on siiski praegugi veel Berliner Ensemble, mille Brecht lõi koos Helene Weigeliga 1949. aastal ning kus esietendusid paljud tema näidendid. BE kunstiliseks juhiks on lavastaja Claus Peymann (sünd 1937), kes sai 70ndail kuulsaks kui teravalt poliitiliste huvidega lavastaja. Seega justkui õige inimene jätkamaks Brechti traditsioone. Kindlasti pole praeguse Peymanni poliitilised hambad enam nii teravad kui varem, sest tema kolme Brechti lavastust, mida minul on õnnestunud vaadata, ei saa kuidagi nimetada teravaks või revolutsiooniliseks. Peymann küll huvitub kaasaja probleemidest, ning selleks annavad Brechti tekstid piisavalt võimalusi, kuid Peymann lavastab Brechti pigem traditsioonilise läbielamisteatri põhimõttel. Siinkohal vastandaksin selguse mõttes stanislavskiliku läbielamisteatri brechtliku võõritusteatriga.
Peymanni lavastused on väga hästi ja täpselt tehtud, visuaalselt huvitavad ja selge lavastuskontseptsiooniga, kuid mingit brechtlikku võõritamist neis pole. Vaatajale pakutakse võimalus peategelas(te)ga samastuda, neile kaasa tunda. Kõrvaltegelased on seevastu aga alati visandlikud, esindavad mingit klassi, gruppi. Uusim Peymanni Brechti lavastus on “Ema Courage ja tema lapsed” (esietendus 26. XI 2005). Suurepärase nimirolli teeb kõikides Brechti lavastustes kaasa mängiv Carmen-Maja Antoni, kelle ema Courage on etenduse jooksul arenev karakter ning mängitud parimate läbielamisteatri võtetega. Antoni Courage on väga peenelt psühholoogiliselt läbi tunnetatud. Teda ei saa üheselt määratleda: ta on samaaegselt nii vaene vana naine, kelle lapsed õnnetult hukka saavad, kui ka üdini paheline kasuahne vanamutt. Ehk siis vastuoluline nagu inimesed ikka. Courage veab oma vankrit ringiratast mööda kogu lava katvat sõõri: mängupaik on ümmargune, ääristatud valge randiga nagu mõni võitlustander. Peymanni lavastused on ka visuaalselt väga selged: “Courage’is” mängivad vaid must ja valge, “Tapamajade Püha Johannas” näeme aga ainult musti ja punaseid toone.
BEs on sel hooajal mängukavas kuus Brechti näidendit, millest nelja olen ka näinud. Kolm Claus Peymanni lavastust on nii esteetikalt kui ka sisult väga sarnased: “Ema” ja “Tapamajade Püha Johanna”, mõlemad aastast 2003, “Ema Courage ja tema lapsed” eelmise aasta lõpust. Lisaks on mängukavas ka legendaarne “Arturo Ui” lavastus 1995. aastast, mille lavastas oluline saksa näitekirjanik Heiner Müller napilt enne oma surma ning kus peaosas näeme Martin Wuttket, ühte Berliini parematest näitlejatest. “Arturo Ui” lavastus erineb paljuski Peymanni loomingust, ehkki tüüpiliselt on seegi tehtud minimalistliku esteetikaga. Tundub, et lavastus on siiski kümne aastaga koost lagunenud ning jäänud on vaid Wuttke suurepäraselt esitatud sooloõhtu – nimitegelane on ekspressiivne, hüsteeritsev, kuratlik komödiant. BE kavas on veel ka noore Brechti näidendid “Väikekodanlik pulm” (esietendunud 2000. aastal) ning selle aasta märtsi lõpus välja tulnud “Mees on mees”.
Brecht Volksbühnes
Väljaspool BEd mängitakse Brechti Berliinis harva. Maksim Gorki teatris on mängukavas populaarne “Kolmekrossiooper”, kuid Brechti lapselaps on selle lavastanud väikekodanliku maitse kohaselt ning midagi uut lavastus ei paku. Brecht pidas näidendi kirjutamisel silmas küll väikekodanluse kriitikat, kuid just sellesama rahva hulgas sai “Kolmekrossiooper” para
doksaalselt populaarseks.
Seevastu Berliini suurtest teatritest kindlasti progressiivseim Volksbühne on kavva võtnud juba mainitud “Linnade džunglis”. 1920ndail kirjutatud näidend räägib kahe chicagolase ähmaseks jäävast vastuolust, võitlusest elu ja surma peale. Castorf on teatavasti lavastaja, kes ükskõik millisest algmaterjalist teeb oma kontseptsiooniga sobituvaid lavastusi, olgu tegemist Sartre’i või Dostojevski, Williamsi või Brechtiga. Lavastusega kaasas käivas 130-leheküljega raamatus rõhutataksegi Brechti näidendi võitluslikkust, võitlust mitte millegagi, võitlust võitluse pärast (Brecht oli muide ise poksifänn ning tema jaoks oli poksiring lava ja lava poksiring). Loomulikult ei unusta Castorf oma lavastuses ka tänapäeva ühiskonna alustaladele koputamast.
“Linnade džunglis” on lava toodud umbes veerandi võrra saali sisse, lavapõrandal on ruudukujulised kõnniteeplaadid. Lavakujunduseks ei olegi Castorfi puhul tavapärane kuup või tellingud, vaid hoopis mõned maitsetud diivanid ja tugitoolid ning hiigelsuur voodi. Kogu selle kraami ees on aga kiiskavad hõbedast eest tõmmatavad ribakardinad ning taustaks erkpunane kile. Kileseina üles tõstmisel ilmub nähtavale punastest neoonlampidest sein. Seina sees on uks, kust paistab odavale hiina söögikohale kohane roheline neoondraakon. Lahtisest uksest tuleb kõrvulukustavat tänavamüra. Enamik tegelasi käib ringi latekspükstes ning kunstkarusnahkades. Kunstlik, kõle, urbaniseerunud maailm.
Etendus on castorflikult karjuv, vali, kaklev ning kestab kolm tundi järjest enam-vähem muutumatuna. Castorf tundub lähtuvat majandusteadlase Johann August Schumpeteri sõnadest: “Inimene tahab harmooniat, aga loodus teab paremini, mis talle hea on – konflikt.” Volksbühnes mängitaksegi just konflikte. Mulle tundub aga, et Castorfi võib rohkem Brechti õpilaseks ja traditsioonide jätkajaks pidada kui BEs tegutsevat Peymanni. Brecht istuks kindlasti parema meelega Castorfi etenduse publiku seas, kus ta saaks intellektuaalselt lavategevuse üle juurelda, kui Peymanni etendusel, kus ta tunneks emotsionaalse kaasaelamise kohustust. Castorfi seob Brechtiga lisaks intellektuaalsusele, mõistuslikkuse rõhutamisele ka lõputu võõritus laval. Castorfi lavastusi vaadates pole publikul kellegagi samastuda, eesmärgiks on panna vaatajad mõtlema ühiskonna probleemide üle. Castorf on ka kahtlemata eepilise teatri apologeet: ta jutustab laval näiteks eepilisi Dostojevski romaane.
Castorfi Brechti-tõlgenduse kaasaegsust näitab ka omamoodi paradoks, millele viitab teatri dramaturg Carl Hegemann. Brecht soovis oma võõritustehnikaga anda tuttavatele ja enesestmõistetavatele asjadele ja suhetele uue üllatava vaate, mis kõigutaks vanu arusaamu. Kui aga võõritusefekt on saanud teatris liiga tavaliseks, kaotab see oma mõju. Vaataja teab juba, mida oodata. Kui tänasel päeval tahta Brechti võõritustehnikat tõsiselt võtta, tuleb paradoksaalsel kombel võõritusefekt ära jätta, sest just siis tehakse midagi üllatavat ja ootamatut.
Viiskümmend aastat pärast oma surma elab Brechti vaim Berliinis aktiivselt edasi. Tema näidendeid mängitakse küll kõige rohkem Berliner Ensemble’is, kuid tema teatrikunsti puudutavad ideed on nähtaval mujalgi. Saksa lavastajatele on oluline tegeleda kaasaja põletavate probleemidega. Ühiskondlikud pinged, vaeste-rikaste järjest kasvav vastuolu ei ole vahepealsel ajal lahendust leidnud ning Brechti teravad näidendid sobivad probleemipundardele tähelepanu pööramiseks suurepäraselt. Brechti tsitaat “Muuda maailma, ta vajab seda” on veelgi paljudele teatriinimestele juhtlõngaks. Brecht ei ole tolmune klassik.