Põhjapõdra sarved luituvad Taimõri tundrul. KAADER FILMIST
Riho Västriku korraldatud retk viib meid paikadesse, kuhu lihtsurelikul asja ei ole. Taimõr ei ole algajate matkameeste paik ja veelgi vähem oli see seda 1842. aastal, kui noorukene Kiievi ülikooli zooloogiaprofessor Alexander Theodor von Middendorff alustas oma Kaug-Põhja retke. Middendorff juhtus elama aastatel, kui maakaartidel leidus veel hulganisti valgeid laike ja loodusteadused olid alles suuresti lapsekingades. Seiklusliku vaimuga teadusemehel oli ohtralt võimalusi jäädvustada oma nimi nii geograafilistele kaartidele kui teadusavastuste registrisse. Terve plejaad Eestiga seotud baltisakslastest Peterburi teaduste akadeemia akadeemikuid on seda võimalust kasutanud ja nende hulgas on omakorda üpriski väljapaistval kohal A. T. von Middendorff. Miks mitte siis korraldada ekspeditsiooni nõnda väärika mehe mälestuseks! Ettevõtmisele lisab kindlasti pipart ja põnevust tõsiasi, et kuulsa looduseuurija aetud rada paneb tema jälgedes käijad tõsiselt proovile.
Kolmekümne aasta eest oli Taimõr vähemalt Tartu ülikooli matkahuviliste tudengite ja põhjarahvaste uurijate seas küllaltki tuntud koht. Seal käidi ikka ja jälle ning vaadati pärast ühiselt reisil võetud kollakaid ORWO slaide. Täna tundub, nagu oleks Taimõr vähemalt kaks korda kaugemale nihkunud, kui ta siis oli. Maailma äär mis maailma äär.
Filmi autorid rõhutavad, et neile oli tähtis, mis Middendorffi ekspeditsioonist möödunud 160 aastaga on sealkandis muutunud. Tänapäev ei paku enam kuigi ohtralt võimalusi kartograafiat täiendada ega uusi looma- ja taimeliike avastada, küll aga saab uurida seda, mis on juhtunud meie koduplaneedil järjest kasvava inimsurve tulemusel.
Filmi algul vaatleb Riho Västrik silmatorkava aukartusega meie päevini säilinud suuska, mis kunagi kuulus Middendorffile. Lai nahaga kaetud laud viib mõtted arvukale Põhjala uurijate seltskonnale, kes rühkisid kujutlematult rasketes oludes enda ette sätitud sihtide poole. Enamasti oli sihiks jõuda sinna, kus keegi varem polnud käinud. Või vähemalt keegi kolleegidest, kohalikud rahvad siinkohal arvesse ei läinud. Middendorffi radadel liikumine aitab kindlasti taaselustada neid aegu. Ehk uuesti läbi elada ka osakest avastamisrõõmust, mida kogesid kunagi need vaprad mehed?
Kindlasti vajab A. T. von Middendorff vaatajale ka veidi põhjalikumat tutvustust ja seda film ka pakub. Tegu on väga tihedalt Eestiga seotud mehega, kes kasvas lapsena üles Pärnu-Jaagupi lähistel Pööraveres, õppis Tartu ülikoolis ja elas kogu oma elu viimase poole Valgamaal Otepää lähistel Hellenurmes, kuhu kuulus teadlane ja maadeuurija on ka maetud. Nii Pööravere kui Hellenurme mõisapargis kasvab siiamaani tema enda Kaug-Idast ja mujalt kaasa toodud eksootilisi puuliike, eelkõige nulgu ja seedermändi. Sellisegi seose leiame Middendorffi uurimisreiside ja Eestimaa vahel! Ning kindlasti väärib märkimist ka tõsiasi, et akadeemiku ema Sophie Amalie (Maali) oli eesti verd, Klooga mõisa pärisorja perest võrsunud naine.
Filmi selgrooks on kaks pikemat suvist retke Taimõrile. Peategelasteks on kaks mõnevõrra erinevat reisiseltskonda, ent kindlasti ka poolsaare põliselanikud ja ürgloodus. Esimesel suvel aerutavad kummipaatidel mööda Taimõri jõgesid ja järvi botaanik Jaanus Paal, zooloog Ivar Jüssi ning filmi autor Riho Västrik ja operaator Arvo Vilu, kelle jaoks loodusfilmide tegemine pole mingi uudis. Nüüdisaeg ja pooleteise sajandi tagune Taimõr saavad kokku Middendorffi reisiraamatust loetud lõikude kaudu. Tänapäeval toimuvat kommenteerib Riho Västrik ise ja antud juhul näib see olevat igati õnnestunud otsus. Kõrgelt koolitatud näitleja hääl, mis enamasti kipub ka tõsielufilmide puhul teatraalseid toone võtma, poleks tõenäoselt selle filmi puhul just kõige parem lahendus.
Kindlasti tuleb tõdeda, et film on väga informatiivne. Vaataja teeb tutvust Middendorffiga ja saab korraliku ülevaate tundraloodusest. Arvo Vilu kaamera jäädvustab kõik tähtsamad tundraasukad ja sealsed maastikud, mis kahtlemata on väärtus omaette. Mõtlemapanev tegelane on ka ootamatult filmirühmaga liitunud nganassaani šamaanide järglane Lotumjaku, kes pakub ennast giidiks. Hoolimata oma kuulsatest ja varemgi filmis esinenud vanematest ja sugulastest, on isehakanud giid kaotanud nii oma väe kui suure osa väärikusest. Ega ei saagi päris hästi aru, kas filmi tegijad peavad toda “taevast kukkunud šamaani” kingituseks või pigem segavaks faktoriks. Oluliseks lisamaterjaliks filmile on paarikümne aasta eest moskvalase Juri Simtšenko filmitud kaadrid Lotumjaku eelkäijate rituaalsetest esinemistest, samuti kaadrid nganassaani kommetest viia kadunukesed tundrasse ja jätta nad koos teise maailma kaasa antud panustega sinna. Ajad on aga muutunud ning kunagine rändlev ja uhke rahvas on omandanud koloniseerijatelt pea kõik halva, mis viimastel vähegi pakkuda. Ja ega see kohastuminegi kulge paikse eluga valutult ja lihtsalt, tegemist ju ikkagi eelkõige sulandumisega võõrasse rahvasse, kultuuri ja maailma.
Filmi teises osas seikleb Taimõri tundras juba hoopiski rahvusvaheline meeskond, Moskva filmitegija Vassili Sarana koos oma abilisega ning Riho Västrik ja Arvo Vilu. Nendegi teekond kulgeb Middendorffi jälgedes mööda tundrajõgesid Põhja-Jäämere poole, sinna, kus viimases jõesuudmes asub Baeri saar. Sellele saarele andis omal ajal nime Middendorff, avaldades nõnda austust oma õpetajale ja soosijale Karl Ernst von Baerile, tänu kellele noor teadlane sai üldse võimaluse sõita kaugele Põhja-ekspeditsioonile. Kõrgtundra suvi on aga lühike ja juba juuli lõpus hakkab langema esimene lumi. Kaamera on seekord tabanud väga hästi matkajate meeleolu. Tormituul ja üha jäisem ilm kahandavad iga päevaga nende šansse oma plaan ellu viia. Nad jätkavad üha murelikumalt, kuni lõpuks tuleb tunnistada, et Baeri saar jääb seekord nägemata. Suur sini-punakirju helikopter viib rännumehed tagasi “suurele maale”. Materjal on siiski kogutud, matkateede veerest on leitud väga palju sellist, millele Middendorff omal ajal tähelepanu juhtis, ja on leitud ka palju sellist, mis räägib vahepealsete muutuste kohta selget keelt. Pole põhjust pettumuse väljendamiseks ja seda ka filmi pildikeel ei tee.
“Middendorffi jälgedes” on nõudnud palju aega ja vaeva. Filmitegijad on seadnud endale kõrge sihi nagu omaaegsed maadeuurijadki. Visadusega on töö viidud lõpule ja tulemus väärib kahtlemata pingutusi. Film on sorav, kui niisugust sõna üldse kinopildi kohta tohib kasutada, nii jutustus kui pildikeel on kaasakiskuv. Hoolimata dokumentaalse filmi kohta ebatavalisest pikkusest, (80 minutit), ei hakka seda vaadates kordagi igav. Pigem on lõpuks kahju, et näe, ongi nüüd matk sellega otsas. Filmi lõpus selle teose põhilise loomismootori Riho Västriku ilme järgi sai mulle aga üsna selgeks, et sellega reisimine, kaamera käes, küll ei päädi. Tuleb minna taas, kas siis kellegi jälgedes või mitte, see polegi oluline. Reisimine võib vahel olla ka lihtsalt olemise viis.
