Teate ju küll seda anekdooti, mida muu hulgas meiegi kohta räägitud (jah, teie, kuuevarbalised). Toas istub kolm eestlast. Heliseb uksekell. Tunni möödudes ütleb esimene eestlane: „Uksekell vist helises …“ Läheb veel tund ja teine lausub: „Peaks vist ukse avama…“ Kulub veel üks tund ja kolmas eestlane teeb sõna teoks ja avab ukse, mille taga seisab neljas eestlane, kes rõõmsalt hüüatab: „Oh, olete te ikka kiired poisid, ma ei jõudnud veel teist korda uksekellagi anda!“ Viimased kaks aastat on siiski näidanud, et tegelikult on eestlased vägagi emotsionaalne rahvas – vähemalt juhul, kui on oht, et ukse taga annab kella gei, pagulane või loovisik.
Ometigi tundub, et vähemalt kirjaniku- ja kunstnikupalga teema käsitamisel on justkui kõigil õigus: nii uksekella helistajal kui ka loiul toasviibijal, rääkimata kriitilise pilguga kõrvalseisjast.
Õigus väsinult hüüda „Lõpuks ometi!“ on kirjanikel ja kunstnikel, sest nende valdkondade toetus on kultuuriministeeriumi eelarves tõepoolest proportsionaalselt häbiväärselt väike. Pole mingi saladus, et ministeerium pole siiani lihtsalt osanud leida viisi, kuidas toetada valdkondi, mis ei koondu ümber suurte institutsioonide, nii et tegevustoetust määrates ka suur hulk loovisikuid töötasu kätte saab. Nii jääbki peamiseks võimaluseks kulka, mille eelarve on peaaegu kümme korda väiksem kui kultuuriministeeriumi oma.
Õigus kortsutada kulmu on kultuuripoliitikahuvilisel, kes eeldab süsteemseid lahendusi, mitte ad hoc plaastreid. Mis mõttes ei saa näitusel osalev kunstnik galeriiomanikult (töö)tasu (kui just kulka ei toeta)? Keegi ei kujutaks ju ettegi teatrit, mis saab riigilt küll tegevustoetust maja ja administratsiooni ülalpidamiseks, aga peab lavastajate-näitlejate töötasu ja lavastuse materjalikulu katmiseks lootma kulka toetusele. Kirjaniku- ja kunstnikupalk üksikutele loojatele seda ebavõrdsust ei kaota – see isegi ei vähenda seda. Veerandsajandi jagu on tulutult loodetud, et ehk tuleb kultuuri raha juurde ja siis saab ka hädisemad valdkonnad järele aidata, aga on ehk aeg lollide lohutusest loobuda ja tõele näkku vaadata: olukord nõuab kultuurieelarve kuluproportsioonide muutmist, ühelt alavaldkonnalt teisele andmist, sest valget rahalaeva ei tule – seda ei plaani keegi ehitadagi.
Õigus on neilgi, kes heidavad ette dubleerimist, sest kulkast juba saab küsida nii loometöötoetusi kui ka loomingulisi stipendiume. Uskugem, et kultuuriministeeriumile on kunstniku- ja kirjanikupalga algatamise motivaator olnud pigem tahe kulka finantskoormust vähendada kui soov veidigi – ja summasid arvestades vaid kosmeetiliselt – oma eelarvekulude proportsioonide naeruväärsust vähendada.
Õigus siiralt nentida „Ma ei saa aru!“ on majandusteadlasel, kes ei näe kirjaniku- ja kunstnikupalgas vastavust töö definitsioonile. Kultuuriministeerium on selgesõnaliselt välja öelnud, et kunstniku- ja kirjanikupalga saajatega sõlmitakse just tööleping, mis töölepingu seaduse (TS) järgi tähendab, et töötaja teeb tööd, alludes tööandaja juhtimisele ja kontrollile. Kui aga „töö tegemiseks kohustatud isik on töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev“ ei ole tegemist töölepinguga (TS § 1, l 4). Seda, et kirjaniku- ja kunstnikupalk on sisuliselt toetus, nendib kultuuriministeerium isegi. Kulka sel aastal vastu võetud uues preemiate, stipendiumide ja toetuste korras on pretsedent loodud: loometöötoetuse saajalt eeldatakse autoriõiguse seaduse mõistes teose valmimist, stipendiaadilt mitte (õigemini: stipendiumi ei tohi maksta teose loomiseks, küll aga loominguliseks tegevuseks). Kirjaniku- ja kunstnikupalk on seega justkui töölepingu varjavasse keepi mässitud stipendium, mille puhul siiski eeldatakse, et teoseid võib sündida (ja avalikkuse veenmiseks idee mõistlikkuses olekski hea, kui sünniks), ehk see võib muutuda toetuseks.
Õigus on aga ka ametnikel, kes väidavad, et ainult töölepinguga on tagatud loovisikute sotsiaalsed garantiid. Eesmärgina on see õilis, aga ei tohiks mingil juhul vähendada kultuuriministeeriumi indu jätkata sotsiaalmaksu summeerimise ja ravikindlussüsteemi reformiga. Kirjaniku- ja kunstnikupalk on hädalahendus, nagu ka näiteks juba kolme aasta eest loodud Teatriliidu Gild, mis samuti töötanud välja süsteemi, kuidas vabakutselistele loovisikutele sotsiaalseid garantiisid pakkuda (töölepinguid sõlmimata, muide). Siiani pole selge, miks sama süsteem kirjanikele ja kunstnikele ei sobi.
Õigus kahelda kirjaniku- ja kunstnikupalga põhjalikus ettevalmistamises on igaühel, kes kunagi töölepingu sõlminud, olgu töötaja või tööandjana. Vastuseta küsimusi jagub. Õigus põhi-, rasedus- ja sünnitus-, isa-, lapsendaja, lapsehooldus- ja lapsepuhkusele on igal töölepingu alusel töötaval inimesel ja siin on kõik selge ehk neist kõrvale hiilida ei saa ka kunstniku- ja kirjanikupalga puhul. Loomulikult kasvatab see loomeliitude kui tööandjate raamatupidajate koormust (ka kaugtöö puhul tuleb pidada tööajaarvestust jms), aga see kümnis pole suur maksta. Kuidas aga jääb lähetustega ehk kui näiteks kunstnikupalgal töötaja saab kulkalt toetust Veneetsia biennaali külastamiseks, kas ta peab siis selleks ajaks tööluusi süüdistuse vältimiseks (palgata) puhkuse võtma või käsitleb kunstnike liit seda lähetusena ja peaks oma töötajale päevaraha maksma? See küsimus polegi nii juuksekarva lõhkiajamine, sest vastus sõltub sellest, kuidas on töölepingus kirjeldatud tööülesanded. Kui ametinimetuseks saab „kunstnik“ ja töö sisuks „kunstitegemine“ ehk põhimõtteliselt tööülesandeid ei kirjeldata, on vaidlused varmad tulema, mistõttu jääb üle vaid loota, et kirjaniku- ja kunstnikupalga tüüplepingu töötab välja kultuuriministeerium, mitte ei lase loomeliitudel ise pusida. Kes tahes lepingu teeb, ei tohiks siis ka unustada põhjendada, miks töötajaga sõlmitakse tähtajaline leping (vt TS § 6, l 2) ehk kas põhjuseks on „töömahu ajutine suurenemine või hooajatöö tegemine“ (TS § 9, l 1). Juba võiks mõelda ka sellele (mis sest, et vaid kolmeaastane katseprojekt, igaks juhuks), kas sama inimene saab kandideerida kirjaniku- ja kunstnikupalgale mitu korda, ja siis meeles pidada, et kui samalaadse töö tegemiseks sõlmitakse tähtajaline tööleping järjestikku rohkem kui kaks korda või seda pikendatakse rohkem kui üks kord viie aasta jooksul „loetakse töösuhe algusest peale tähtajatuks“ (TS § 10, l 1).
Lõpetuseks võikski nentida, et idee, mille puhul kõigil on õigus, on ühtaegu hea ja õilis ning toores ja JOKK. Hea on seegi, et pärast veerand sajandit uksekella helistamist on kultuuriministeerium jõudnud mõttelt („Peaks vist ukse avama …“) teoni, kuid rõõmsat kiitust kiire reaktsiooni eest ei tasu kirjanikelt-kunstnikelt siiski loota, sest kümme palgalist pole piisav, et näpp uksekellalt ära võtta ja tuppa astuda. Õigemini ei mahugi sinna enamat varbast uksepraos, sest süsteemne valdkondade rahastamise ebavõrdsus pole kadunud.