Mind ajendas kirjutama eeskätt tunne, et on vaja põhjendada humanitaarteaduste vajalikkust ning selgitada teadmise dialoogilisust. Alustama peab kaugemalt ning küsima, milleks ülepea on vaja haridust ja õpetlastegevust. Haridus avardab silmaringi, laiendab horisonti, ja seda mitmes mõttes: esiteks mahuliselt (me hõlmame rohkem teadmisi üheskoos, nii et need moodustavad mingisuguse lõimitud kogumi, mis kätkeb ühtlasi peenemaid üksikasju), teiseks ajaliselt (suudame haarata kaugemale tulevikku ja minevikku, paremini mäletada ja ennustada – ning eritleda ka igas hetkes rohkem detaile) ning isikuliselt (oleme võimelised suhestuma teisesusega, teise subjektiivsusega, üha rohkemaga ja üha nüansseeritumalt). Hariduse mõte seisneb sellises mitmekesises lõimimis- ja nüansseerimispingutuses. Iga samm edasi selles laienduses ja täpsustumises väljendub rõõmuna.
Õpetlastegevuse kaks otsa
Taust, mis sunnib põhjendama humanitaarteaduste vajalikkust, on esiteks teatav vulgaarmarksistlik arusaam materiaalsest alusest ja kultuurilisest pealisehitusest1 ehk käsitus, mille järgi majandus ja tehnika on põhilised ning kultuur on sekundaarne, kusjuures kultuurist pälvivad suurema legitiimsuse need osad, mis näitavad selgemini oma seost alusega. Selleks et saaks mingit kultuuriasja ajada, peavad esmalt olema materiaalsed tingimused: toit, kaitse välistingimuste vastu jms.2 Kuid sama hästi võib ütelda ümberpöördult, et kultuuriline tegevus on meie ühiskondliku eksistentsi tuum ning materiaalsetel tingimustel on abifunktsioon. Sellisel juhul võib öelda, et retoorikas, kus kesksel kohal on majandus, on vahenditest tehtud eesmärk ning käsitlemata on jäetud, milleks neid materiaalseid vahendeid hangitakse. Pealegi ei saa ühiskonna majanduslikku edu otse üle kanda heaoluks kogemuslikus mõttes, juhul kui ühiskonna hariduslik tase on madal, kui horisondid on ahtad, siis ka nende piires saadav rõõm või mõnu on napp, ning juhul kui selle edu viljad jaotuvad liiga ebavõrdselt. Ühesõnaga, vulgaarmarksistlik arusaam materiaalsest alusest jääb täiesti tähendusetuks, mõttetuks, kuna jätab välja kogevad, tähendust andvad isikud.
Selle tähenduse ja mõtte ning kogeva isikuga tegelevadki humanitaarteadused, kuid mitte ainult need. Humanitaar- ja reaalteaduste eristuse aluseks on vähemasti nende nimetuse järgi see, et esimeses on inimesel keskne või väga oluline koht, samal ajal kui teine tegeleb eeskätt asjade (res) või tegelikkusega (realitas) mitteinimliku välismaailma mõttes. Mida aga tähendab siin inimene? Kui tegemist oleks lihtsalt homo sapiens’iga, siis oleks see väga väikese üldistusjõuga, pelgalt ad hoc eristus. Võiks mõtelda niimoodi, et „inimene“ viitab siin protsesside enesekohasusele, kokkutoomisele, ühtesulatamisele ning et see viitab põhimõtteliselt igasugusele subjektiivsele instantsile, mitte üksnes inimesele ajaloolis-geograafilises mõttes (Homo sapiens planeedil Maa). See instants on mängus muidugi igasuguses teadmises, aga humanitaarteadused oleksid need, kus sellel on keskne osa: humanitaarteaduste valdkond ise hõlmab tähtsal määral seda sulatamisinstantsi, mida lohakalt on nimetatud inimeseks (homo) ehk inimlikuks (humanus).
Igasugune teadus seisneb ühest küljest mingite ilmingute seostamises, kokkutoomises, lõimimises ning üheaegselt nende eritlemises ja nüansseerimises. Ühest otsast tegelevad teadused millegi käesoleva, kõrvutuvama, laias mõttes objektiivsega (see on nende tegevuse kõrvutuv külg), aga teaduslik teadmine ise kujutab endast mingit väesolu, kus hulk elemente on ühte sulatatud tugevamas lõimingus ja peenemas eristatuses – see on nende tegevuse läbistuv külg. Teadmine tähendabki mingite elementide lõimimist ja eritlemist selles süsteemis. Ka hadroneid põrgatavad teadlased peavad oma jälgimistulemusi mingil moel seostama ja mõtestama. Pealegi on igal teadusel kõrvutuvam ja läbistuvam ots, millest esimene on pööratud rohkem käesoleva maailma üksikasjade poole ning teine rohkem nende seostamise poole tunnetuses. Laskem sellise eristuse valguses pilgu alt läbi mõned olulisemad humanitaarteaduste näited.
Humanitaarteadused
Humanitaarteaduste alla loetakse need, mis tegelevad visuaalse kunsti, kirjanduse, muusika uurimisega. Visuaalne kunst, kirjandus ja muusika puudutavad meie aistinguid, tundeid, üksteisega suhestumise viise, mida nad nihutavad, tihendavad, võimendavad, elavdavad, värskendavad. Selle tulemusel saavad meie maailmas-olu ja koos-olu elusamaks, intensiivsemaks. Nüüd nende kunstide teaduslik käsitlemine aitab visuaalse kunsti, kirjanduse ja muusika sündmuste nüansse eritleda, horisonte laiendada, neid läbi töötada, nii et ühiskond saab neid nii seedimise kui omandi mõttes paremini omastada, aidates kaasa nende sündmuste mõjujõule ja püsivusele. Täpsemini, iga teaduse sees saab eristada kõrvutuvamat ja läbistuvamat otsa: kirjandusteaduse puhul näiteks statistiline analüüs mingite sõnade või sõnavormide esinemissageduse kohta tegeleb kõrvutuvaga, aga kirjanduse käsitlemine kogemist, tajumist, tundmist, koosolu transformeerivana on läbistuvam ots. Kõrvutuv ots võib meid eksitada vastava teaduse tähtsuse osas: Mona Lisad ja Guernicad võivad oma objektilummaga varjutada selle olulise eksistentsiaalse mõõtme, millega nad (ja neid uurivad teadused) tegelevad, meie kunstivõime, mida kõik kunstiteosed värskendavad, aga mida ükski neist ei ammenda. Teadus igatahes vajab oma mõlemat otsa, mis teineteist viljastavad nii nagu ka teadused omavahel.
Ajalooteaduses tuleb see divergents kõrvutuva ja läbistuva vahel ning objektilumm võib-olla kõige paremini välja. Ajalooteaduse objektideks on teatavad sündmused, protsessid, ühesõnaga, kribu-krabu, mis võib jutustusse panduna esiteks olla paeluv lugemine, aga eeskätt kehastub ajaloos inimese ja ühiskonna konstitutiivne ajaline mõõde: ilma ajalise kulgemise ja mälufunktsioonita selle juures ei oleks ülepea mingit kultuuri. Midagi sellesarnast on ka filoloogiaga: käesolevana, olemasolevana on meile antud ühe või teise keele sõnavara, grammatika, süntaks, millest meile saavad keeleteaduse vahendusel tuttavaks gerundiumid, supiinumid, aoristid jms. Teisest küljest aga on keele kaudu lahti hoitud inimese eksistentsi koht ise, see välu, kuhu saab vabalt kokku tuua mis tahes teisi asju ja olendeid. Inimene suudab katsetada, eksperimenteerida, plaanida, seostada, lahutada – ja seda võimet hoiab lahti loomulik keel.
Teatmeteostes loetletakse oluliste humanitaarteadustena veel sotsiaalteadusi ja psühholoogiat, mis keskenduvad vastavalt inimkonnale ja -indiviidile. Kõrvutuvas otsas tegelevad need näiteks statistiliste või bioloogiliste uuringutega ning läbistuvas otsas koosolu ja psüühika kogemusliku sisuga. Veel ühe humanitaarteaduste näitena tuuakse teoloogia, mis kõrvutuvas küljes võib tegeleda usutekstide lingvistilise analüüsi või koguduste sotsioloogilis-statistilise uuringuga; läbistuvas otsas on religiooni üks oluline aspekt suhestumine teisega ning selle varal avarama subjektiivsuse moodustamine, olgu selleks kristlik Jumal või zhuangzilik muundumine, kus enese ja maailma mõistmisse võetakse sisse mingi oluline, radikaalne teisesus ja selle kaudu isik saab olla vabamalt, pärssimatumalt. Religiooniteadus saab selle läbi seedida ja sellele konsistentsi anda, nõnda nagu kunstiteadus kunsti puhul.
Sellise käsitluse valguses võib selguda, et põhiline eristus ei ole mitte humanitaar- ja reaalteaduste vahel, vaid põhiline pinge on iga teaduse enese kõrvutuva ja läbistuva otsa vahel ning mõlemas omakorda kõrvutuva ja läbistuva külje vahel. Selles seisneb õpetlaste loominguline töö: uurida esinevat, ilmnevat ning seda töödelda nii, et tulevad välja peenemad, olulisemad eristused ning et need saavad seeläbi tihedamalt lõimituks. Õpime paremini, üksikasjalikult tundma elektrit ja magnetismi ning ühtlasi avastame nende kokkukuuluvuse, elektromagnetismi. Uurime ajaloolisi sündmusi ja protsesse ning seeläbi saab meile paremini hoomatavaks ühiskonna ajaline mõõde, ajalisus.
Käesolu-usk
Teine põhjus, miks humanitaarteadusi on eraldi tarvis põhjendada, tuleneb käesolu-usust, mille järgi usutavam on see, mida saab käe või käe küljes oleva masinaga kombata ja silmaga või selle külge käiva aparaadiga vaadata. Selles suhtes on näiteks füüsikal ja keemial parem positsioon, kuna oma kõrvutuvas küljes nad tegelevadki just selliste vahetult või vahendatumalt kombatavate ja nähtavate objektidega, kõrvutuvaga, olgu see kõrvutuvus empiirias või teoorias. Teadusharud, kus selline seos nähtava ja kombatavaga puudub või on habras, peavad ennast õigustama nende kaudu, kellel see on, nt teoreetiline füüsika praktilise füüsika kaudu, matemaatika raalide kaudu jne. Humanitaarteadustes on selline seos sageli habras või hajus ning see aistitav objektiivne sisu ei pruugi olla peamine, nt kunstiteosel on küll materiaalne kandja või teostus, aga tema fookus on selle tekitatud läbielamises.
Teadmise ühiskondlikus legitimatsioonis on tähtsal kohal käesolus toimetatav kvantifitseerimine ja mõõtmine, millel samuti on humanitaarteadustes sageli kõrvaline või pea olematu roll. Kui me keskendame tähelepanu üksnes kombatavale ja silmatavale, kvantifitseeritavale ja meetriliselt mõõdetavale, siis me piirame oma teadmist käesolu ühe osaga, aga jätame teadmise juurest välja tema väesoleva külje ehk selle läbistuva külje, mis teadmisest õieti teadmise teeb ning misläbi teadmised on lõimitud ja nüansseeritud. Alguses nimetatud tähenduses on see meie haridusele ja selle eesmärgile halb. Selline olukord võib olla mugav teaduse haldajatele, administraatoritele, kuid kahjulik teadmisele ja õpetlastele, eriti humanitaarias, aga ka reaalias. Keerukus seisneb siin selles, kuidas silmas pidada ja väärtustada teadmisloome läbistuvat otsa ning sealhulgas ka sellist teadust, mille objektiks on kogejad ning maailmas olemise mõõtmed (koosolu, tundmine, kehastumus, kohastumus, ajaloolisus, ajalisus jne). Kuidas pidada silmas mitte ainult seda, milline maailm on, vaid seda, milliseks ta saab? Seda evolutsioonilist saamist ei saa ette teada ja see toob meid järgmise põhiteema juurde, milleks on teadmise dialoogilisus.
Dialoog ainega
Teaduslik uurimistöö on olemuslikult dialoogiline, ja seda mitmes mõttes. Esiteks dialoog, läbikäimine oma materjaliga; teiseks läbikäimine teaduse sees läbistuva ja kõrvutuva otsa vahel; kolmandaks läbikäimine sama valdkonna teadlaste ja teadlasrühmade vahel; neljandaks dialoog eri valdkondade õpetlaste vahel; viiendaks dialoog õpetlaste ja laiema ühiskonna vahel.
Esimest ja teist aspekti on mingil määral eespool puudutatud. Esiteks, teadlase läbikäimine oma valdkonna ja selle nähtustega on küsitlemine, dialoog, kus saadavaid vastuseid ei tohi teadlane ise välja mõelda, vaid ta peab need saama laias mõttes teiselt – teiselt inimeselt, olendilt, süsteemilt. Teine aspekt, dialoog teaduse kõrvutuva ja läbistuva otsa vahel on see, mis on välja pakutud teadusliku teadmise põhilise pingeväljana.
Dialoog ja mitmekesksus
Kolmandal aspektil tahaksin peatuda pikemalt. See puudutab dialoogi mingi teadusharu või -valdkonna sees, ja see on tolle valdkonna arenguks kriitilise tähtsusega. Seda on rängalt vääriti mõistnud hariduspoliitikud, kelle loosungiks on dubleerimise vältimine. Selle kohta on väga tabavalt kirjutanud Kristiina Ross, puudutades eesti keele instituudi võimalikku liitmist Tartu ülikooliga: „Teaduslik uurimine eeldab diskussiooni. Vaja on eri vaatenurki, vaidlevaid koolkondi ja verevahetust. [—] Isegi kui kõik aritmeetilised näitajad ütleksid, et Eesti-suurusele riigile on kohane ainult üks korralik eesti keele uurimiskeskus, peaks riik tegema pingutusi, et kas või väevõimuga käigus ja tegusana hoida vähemalt kahte-kolme võimalikult erinevat keeleuurimise institutsiooni. Kui kogu uurimine koondub ühte keskusesse, tähendab see varem või hiljem eesti keele alase elava ja uuriva teadusliku mõtte väljasuremist.“3
Keskused ja uurimisrühmad viljastavad vastastikku üksteist, nii et kui me kahest keskusest jätame alles ühe, siis ei ole tulemuseks üks, vaid pool, ja teisipidi: kaks keskust ei ole teadmise seisukohalt pelgalt kaks, vaid kolm. (Dialoog on nagu massidefekt elementaarosakeste füüsikas, ka dialoog ise on teadmiseks, teadmise generaatoriks.) See kehtib eeskätt humanitaarerialade kohta, mille uurimisvaldkond ise ühe keskse osisena kätkebki sulandumiskohti ja nendevahelist dialoogi, aga olen veendunud, et samavõrd kehtib see ka loodusteaduste kohta. Ei ole mõtet ehitada kaht ühesugust LHCd, aga kui on ehitatud LHC, siis on arukas panna selle peal Higgsi bosonit jahtima kaks sõltumatut uurimisrühma. Dubleerimise vältimise tagajärjeks on vältimatult stagnatsioon, teadmise vaesumine.
Sama asja võib käsitleda ka üldise keerukusteooria kaudu. Süsteem on kõige keerukam, antud juhul – teadmistloovam, siis, kui temas on heas proportsioonis lõimitus ja eristatus. See tähendab ühest küljest seda, et õpetlased ei ringle aatomitena, lävides ühtmoodi kõigiga, mis oleks liigne lõimitus ja annaks väikese keerukuse, vaid nad koonduvad kobaratesse, uurimisrühmadesse, koolkondadesse, mille sees käib intensiivsem läbikäimine. Teisest küljest aga peavad nad säilitama kontakti teiste kobaratega. Teisisõnu, õpetlaskonnas on moodulid. Nendes võib eristada mitu tasandit, aga nimetame praegu näiteks selliseid: üksikteadlane – uurimisrühm – uurimisasutus – riigisisene tasand – rahvusvaheline tasand. Kui kaotame uurimisasutuste paljuse ja nende sõltumatuse üksteisest, siis sellega kaotame ära terve keerukustasandi, riigisisese lävimistasandi. Kui riigil siin mingeid huvisid on, siis peaks selleks olema just selle tasandi hoidmine, nimelt nagu Kristiina Ross ütleb, tuleb „kas või väevõimuga käigus ja tegusana hoida vähemalt kahte-kolme võimalikult erinevat [mingi eriala] institutsiooni“. Läbikäimine on ühtlasi tõmbejõud, ja kui riigisisene läbikäimine lakkab või ühtlustub, nivelleerub, nagu see ühe institutsiooni sees toimub, siis seda enam võib arvata, et muude tõmbekeskustega lävimine tõmbab meie ärksamad õpetlased Eestist ära. Lühidalt, teaduse kestlikkusele ja elujõule on hädavajalik teadusharusisene dialoog võimalikult erinevate keskuste vahel.4
Riigisisese mitmekesisuse hoidmisele ei mõju hästi ka praegune teaduspoliitika „vähematele rohkem“. Maailmas oleme nagunii liiga väikesed tegijad, nii et isegi meie „rohkem“ on enamikul teadusaladel täiesti naeruväärne ja ebapiisav summa. Pigem tuleb ära kasutada väikese teadlaskonna integreeritust, tihedat läbikäimist – nii teadusharu sees kui ka teadusharude vahel – ning anda rohkematele vähem. Mitte nii, et üksikud teadlased elavad hästi, aga ülejäänud virelevad või lahkuvad teadusest, vaid nii, et kõik saavad normaalselt elada ja tegelda sellega, millele nad tahavad end pühendada. See peaks olema ühiskonna üldine eesmärk. Kui inimesed saavad tegeleda sellega, mis neile meeldib, siis nad on õnnelikud, rõõmsad. Eriti intensiivne on see rõõm nendest asjust, mis on keerukad ning nõuavad palju harjutamist ja ettevalmistamist. Ja niimoodi levib rõõm ühiskonnas. Teaduse elitarism ja tsentraliseerimine võivad anda mõningast halduskulude kokkuhoidu, kuid kahju teadmisele enesele on sellest määratult suurem. Paraku on seda raske mõõta või kui selle kahjulikud tagajärjed ilmnema hakkavad, võib olla juba liiga hilja. See levitab kurbust. Pigem tuleks teadlastevahelisi lõhesid mahendada ning teadustööd detsentraliseerida.
Valdkondadevaheline dialoog
Neljanda aspektina nimetan dialoogi eri valdkondade õpetlaste vahel. Õpetlased saavad niimoodi otsesemaid või kaudsemaid stiimuleid. Vahel võib teadusharu uuendada keegi kõrvalseisja, ebakonventsionaalse haridusteega õpetlane. Õpetlased saavad teha koostööd probleemide puhul, mis nõuavad mitme eriala kompetentsi ning seeläbi üksteist inspireerida ja vahel rajada nõnda uue teadusharu. See stiimul võib olla ka kaudsem, käia läbistuvamaid teid pidi. Erinevalt eelmisest dialoogiaspektist, mis on rängalt alaväärtustatud, on seda dialoogiaspekti kohati ehk üleväärtustatud interdistsiplinaarsuse nimetuse all. Hariduslik oht võib siin seisneda vajakajäämistes süvendatud erialastes teadmistes, millisel juhul ei ole teise eriala inimest millegagi inspireerida. Ühtlasi on selge, et eri teadusharude koostöö on äärmiselt vajalik ning paljud uuendused sünnivad just teaduste vahel.
Dialoog ühiskonnaga
Mis puudutab viiendat aspekti, erialaste teadmiste edastamist laiemale avalikkusele, siis ka see vajadus on üldiselt hästi teada ning sellele pööratakse palju tähelepanu. Ometi ei peaks seda nõudma igalt õpetlaselt eraldivõetuna – mitte iga teadlane ei pea olema suuteline võhikule seletama, mida ta uurib ja miks. Siin on mõistlik tööjaotus, kus populariseeriva soonega õpetlased ja ajakirjanikud toimivad vahendajana.
Kui peatuda sellel, kuidas teadlaskond ise on ühiskonnaga lõimitud ja sellest eristatud, siis see väärib eraldi pikemat käsitlust, kuid võib põgusalt heita pilgu ühele suuremale õpetlaskonnale – ülikoolide omale. Õpetlasi on tahetud lõimida ühiskonnaga seeläbi, et mõningaid ülikooli keskseid otsuseid, nt rektori valimine, langetaks poliitikute kinnitatud komitee, kuhu kaasatakse tuntud ärimehi. Seda on õigustatud väitega, et vastasel juhul sulgub ülikool oma klaastorni, aga need ühiskonna esindajad hoiavad ülikooli tihedamas kontaktis eluga. Kuna aga vähemasti sama tõenäoliselt või isegi veel tõenäolisemalt on oht, et ärimaailm ja poliitika sulguvad kitsa ringkonna siseasjaks, siis tuleks kehtestada ka vastupidine kontroll akadeemilise maailma poolt äri ja poliitika üle. Näiteks võiksid ministrite kinnitamisel osaleda ülikoolide ja loomeliitude esindajad ning kui firma käive ületab teatava taseme, siis peaks ta oma tegevjuhi valimisel ja mõne strateegilise otsuse langetamisel taotlema teaduste akadeemia ja haridustöötajate liidu heakskiitu.
Näiteks Taiwanil on peale meile tuntud võimu kolme põhiharu – täidesaatev, seadusandlik ja kohtuvõim – veel kaks haru, eksamiharu ja kontrolliharu, mis idee järgi on eelmistega võrdväärsed. Nõnda korraldab eksamiharu riigiteenistujate värbamist ja need peavad sooritama vastava eksami. See võiks olla mingi hakatus eespool väljapakutud õpetlaskonna eritletuse ja lõimituse suunas. Euroopa ülikoolid on läbi aegade kiivalt oma sõltumatust kaitsnud, kuid on nüüd tugevneva surve all, tõestamaks oma kasulikkust ja võimet kaasata erasektori raha. Ühest küljest on see hea, mitmekesistab sidemeid ülikoolide-instituutide ja tootmise vahel, aga teisest küljest võib siit võrsuda oht, kui nood eratellijad hakkavad uurimistööd määrama ning kui löögi alla satuvad erialad, mille kasu on kaudsem ja pikaajalisem. Küsimus on selles, kuidas hoida ülikooli ühiskonnaga lõimituna, aga samal ajal autonoomse ja eristatuna.
Inimene enne
Eespool käsitletud dialoogi kolmanda ja neljanda aspektiga seoses tahaksin käsitleda veel üht dialoogi, dialoogi inimese ja institutsiooni vahel. Ühest küljest on riigi toimimiseks vaja mingi hulk veterinaare, arste, mehaanikuid, ajaloolasi, füüsikuid ja teisi kinnistunud ja laialt tuntud valdkondade ja nendesiseste eriharude asjatundjaid. Sellisel juhul on „koht enne ja inimene pärast“, s.t eelnevalt on tunnustatud ühiskondlik vajadus mingi eriala spetsialistide järele ning seejärel organiseeritakse nende harimine ja töölesaamine. Töökoht ei ole küll garanteeritud, kuid on mingid menetlused ja trajektoorid, nt kuidas haiglatesse uut personali värvatakse. Võiks aga mõelda ka teise strateegia peale, kus on inimene enne ja koht pärast, s.t kus teatav spetsiifiline oskus, olgu mingi valdkonna sees või valdkondade vahel, tekib kellegi individuaalse huvi ja pühendumuse tulemusel. Üleminekuajal, kui oli tekkinud järsk vajadus väga paljude seni puudunud või alaesindatud erialade järele, oli idiosünkraatiline karjäär laialt levinud. Nõnda rajas Triinu Mets humanitaarinstituudis antropoloogia uurimise ning sääraseid näiteid on teisigi. Nüüd, stabiilsemas keskkonnas oleks meil hea üht-teist tollest kogemusest uuel kujul hariduspoliitikasse üle võtta.
„Inimene enne“ tähendab seda, et kui keegi on valmis pühenduma mõnele Eestis või kogu maailmas vähe või üldse mitte esindatud erialale, siis seda pühendumust toetataks nii palju kui vähegi võimalik. Näiteks kui (taas) oleks keegi valmis ja täis tahet end egüptoloogiale pühendada, siis ta saaks seda teha. Väikeses riigis, aga muidugi ka suures, tuleb hoida iga indiviidi ning ära kasutada igaühe eripäraseid võimeid ja huvisid. Need võivad ootamatul moel ka üldisele innovatsioonile kaasa aidata – ja tõeline innovatsioon on alati ootamatu. Ehtne uuendus on juba määratluse järgi see, mida ei saa ette teada ega plaanida. Eestis eelisarendatakse ITd, mis on tore ja endiselt veel võrdlemisi moodne, kuid see on juba olemasolev asi ning kõige suuremat, lõiketera-uuendust sealt otseselt ei tule. Tõeliseks uuenduseks on vaja kastist-väljas-mõtlemist ja selle puhul ei saa teada, kust see tuleb. Näiteks oli Svante Pääbo egüptoloogiahuvi oluline komponent neandertaallase DNA sekveneerimise juures – mis tagantjärele tundub loogiline, aga mida toona ei osatud näha.
Kuigi uuendust ei saa ette planeerida, saab sellele pinda ette valmistada, umbes nagu Stanislavski süsteem ei garanteeri loomingulist enesetunnet laval, ent loob selle tulemiseks soodsad tingimused, ning „inimene enne“ strateegia võiks olla üks sellise pinnaloome viise.
Võib eeldada, et kinnistunud erialade puhul, „koht enne“ laadis leidub ühiskonna peale alati inimesi, kellele see ongi kutsumuseks ja kes pühenduvad oma erialale, on ise rõõmsad ja rõõmustavad teisi. Aga alati on ka mingi hulk loomisvõimelisi isikuid, kes ei sobitu olemasolevatesse struktuuridesse ning nende loomepotentsiaali ärakasutamiseks võiks olla moodused, kuidas teostada „inimene enne“ strateegiat, et ka see seltskond saaks olla ise rõõmus ja teisi rõõmustada – võib-olla üsna ootamatul moel.
Õpetlaskonna roll
Õpetlaste tegevuse kõrvutuv külg on laias laastus kõigile arusaadav – kes uurib fullereene, kes foneeme. Eelnevaga tahtsin aga tähelepanu juhtida kõigi õpetlaste loomingu läbistuvale küljele, mille kaudu nende tegevus üldse mõtte omandab ning seejuures välja tuua humanitaarteaduste olulisuse meie eksistentsi mõtestamisel ja arendamisel – kuigi neis võib kõrvutuv külg sageli olla õige hajus, sulanduv (kuna nad hõlmavadki endas sulandumisinstantsi ehk inimest). Kui me hariduse kujundamisel joondume liiga palju käesoleva ja vahetult rakendatava järgi, siis see ahendab meie silmaringi ning pärsib muutumis- ja kohanemisvõimet. On tarvis osata tähele panna õpetlastöö sulanduvat külge nii humanitaarias kui ka reaalias ning vahetu rakendatavusega valdkonnad leiavad kergemini toetust ka omal jõul. Kui me peame midagi toetama, siis eeskätt just neid valdkondi, mille puhul tulemused on kaugemad, hajusamad, raskemini mõõdetavad, ent mis ometi tegelevad inimeseksolemise oluliste mõõtmetega. Õpetlaskonnal kui eristuval, ent lõimitud ühiskonna osal on oluline roll horisondi avardajana mahuliselt, ajaliselt ja isikuliselt.
1 Pärismarksistlik käsitlus on palju komplitseeritum kas või seetõttu, et alus hõlmab ka tootmissuhteid, mis on kultuurilised, või ka seetõttu, et tema paatos oli/on olulisel määral emantsipatsiooni laadne: tuleb vabaneda vana, ahistava aluse genereeritud ideoloogiatest ja tootmissuhted ümber korraldada.
2 Vrd Maslow’ vajaduste „püramiidiga“, kus kõrgemad ja psüühilised vajadused justkui järgneksid madalamatele ja füsioloogilistele.
3 Vt http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/sest-korraldamast-sest-eesti-keele-teadusest/ (Sirp 14. VIII 2015). Artikli pealkiri viitab varastele, tugevasti saksa keelest mõjutatud eesti keele grammatikatele, kus genitiivi väljendatakse elatiiviga (vrd sks von) ning kus demonstratiivi „see“ kasutatakse artiklina. Me jõuame oma keelekasutuses ja -mõistmises tagasi samasuguste tulemusteni, kui eesti keele uurimine kängub.
4 See on ka Eesti häda, et domineerivad kaks keskust, Tallinn ja Tartu, ja nende seas omakorda Tallinn. Eesti üldise elujõu ja kestlikkuse huvides on vaja teha senisest suuremaid jõupingutusi rohkemate keskuste käimashoidmiseks ning eeskätt Tallinna domineerimise kahandamiseks. Ülikoolid oma kolledžitega väiksemates linnades Narvas, Haapsalus, Rakveres jm on selles osas head tööd teinud.
