Nicolle Rosen, Martha F. Prantsuse keelest Pille Kruus. Tänapäev, 2006. 198 lk.
Teemad “Freud ja geniaalsus” ning “Freud ja (Mida tahab) naine” on leidnud kultuuriloos mitmetahulist ja vastuolulist käsitlemist. Biograafid pole Freudi jonnaka usu kohta oma erakordsusesse – saatmaks korda vaimuvallas midagi suurt – mitte ainult tõendeid leidnud, vaid seda erakordsust ka romantilisi suurmeeste kujutamise klišeesid maksimumtoonides rakendades paisutanud.
Inimene on aga siiski lihtsalt inimene ja ajastu vaimsed piirid ei lase kellelgi märki jätmata enda kohale kerkida. Nii on leidnud oma faktid ja ainese needki, kelle sooviks pole olnud näidata Freudi mitte geeniuse, vaid nii teadusliku kui inimliku toruloruna. Viimase suuna üht haru võimendab ka psühhoanalüütik ja kirjanik Nicolle Rosen, esitades abikaasa Freudi seksuaalse käpardina, keda tema maailmakuulsad ja revolutsioonilised teooriad oma seksuaalelu probleemidega toimetulekul sugugi ei aidanud. Freudile peenisekadeduse jt šovinistlike mõtete eest ärapanemise üritusse, mis kunagi feministide seas moes oli, Rosen siiski ei panusta, ignoreerides üldse neid äärmusi, milleni naiste õiguste eest seisjad Freudi tõlgendades on kaldunud. Oli ju seisukoht, et antifeminismi “teaduslikuks muutnud” ja naiste alaväärsuse ratsionaliseerinud Freud on naise vabastamise ürituse esimene ja tõsiseim vaenlane, läinud sajandil naisõiguslaste seas laialt levinud. Samas olid ka feministe vaimustanud teooriad iha liikuvast loomusest ning seksuaalse identiteedi ja subjektipositsioonide konstrueeritusest/konstrueeritavusest tugevalt Freudist mõjutatud. Rosenit huvitab ent siiski pigem Freudi mõju ja tähendus lihtsale, vaoshoitud ja tagasihoidlikule inimesele kui sõjakale poliitilisele ja ideoloogilisele radikalismile. Freudi abikaasa Martha, nagu me teda freudiaana marginaalsetest ääremärkustest tunneme, pakub niisuguse probleemipüstitusega tegelemiseks kirjanikufantaasiale suurepärase lähtepunkti.
Roseni raamat esitab taas ühe biograafilise vaate Freudile, korrates Freudi-huvilisele tuntud fakte ja seiku. Pole üritatudki midagi uudset leida, peale omapärase vaatepunkti. Lugu on esitatud Martha Freudi fiktiivsete kirjadena fiktiivsele sõbrannale, kuid seda romaaniks tituleeritud teost ei erista tavapärasest populaarsest biograafiast isegi mitte niivõrd vorm kui just lähenemisnurk. Autor küll väidab romaani lühikeses järelsõnas, et kirjutamisele ja ortodokssete Freudi biograafiate suhtes ka mässumeelsele lähenemisele tõukas teda Martha isiksuse ja selle sügavuste mahasalatus kultuuriloos. Püüdlus tunnetada Martha, kelle vastu keegi pole huvi üles näidanud, mõtteid ja tundeid. Selles osas ei saa aga Rosen ega keegi teine küllap suurt midagi muuta. Martha on ja jääb kultuuriloos naiseks, kes elas mehe kõrval, kelle arvates oli naise rolliks teha mehe elu meeldivamaks (nii õpetanud Freud oma vanimat tütart Mathildet), 53 aastat ainsagi pahandava sõnata, nagu Martha ise ühes tegelikus kirjas, vastuses kaastundeavaldusele mehe surma puhul, on tunnistanud (vt Jenny Diski, The Housekeeper of a World-Shattering Theory. – London Review of Books 23. III 2006).
Ei allunud feminismi kiusatusele
Kas Freudil olnuks võimalus kirjutada oma alustpanevad tööd, kui tal oleks tulnud käia tütrega tantsutunnis ja pojaga ratsutamas ning Martha ei oleks nii omakasupüüdmatult abikaasale pühendunud, küsib Freudi lapselaps Anton eessõnas Katja Behlingi kirjutatud esimesele ainult Marthale pühendatud biograafiale, mis valmis alles 2002. aastal. “Martha vaatas alati selle järele, et ta abikaasa energia tuulde ei lendaks,” kirjutab Anton Freud. Ja just Antoni isa Martin on kirjutanud raamatu oma isast, mis on üks peamisi allikaid Freudide pereelu kohta.
Toodud pilt justkui kisendaks feministliku mässu järele, kuid nagu öeldud, seda Rosen ei paku. Kiusatus Marthast Freudi meesšovinistlikku isekust ja teadus- ning pereelulist küündimatust vaenav õiguslane teha võinuks ju tekkida. Põhjust selleks andis Freudide pereelu küll. Martha polnud kaugeltki harimatu ning puutus juba XIX sajani lõpul kokku nii John Stewart Milli naiste võrdsusest kõnelevate teoste kui ka feministlikke idusid kandvate sõbrannadega. Romaani Martha ei jää ahvatluse suhtes kirjeldada oma abikaasat ja pereelu feministliku koordinaadistiku toel mitte ainult reserveerituks, vaid vastupidi, esitab oma mõtteid suuresti Freudi ideelisele pärandile toetudes. Nii on “Martha F” ühtaegu lihtne ja inimlik lugu ühe vaoshoitud ja peenetundelise, kuid intelligentse ja sisemiselt rikka naise mõtetest ning samas ka täiesti Freudi-keskne raamat. Viimast isegi mitte niivõrd seetõttu, et Martha maailm avaneb valdavalt Freudi elu populaarseimate ja tuntumate seikade kujutamise kaudu. Roseni romaan oma pealetükkimatul moel suuresti illustreeribki seda, kuidas Freud, vaatamata oma liialdustele, on siiski tähenduslik ka inimesele, kellele freudistlikud äärmused üldiselt võõraks jäävad. Martha ja ka kõik teised tegelased jõuavad tema pilgu läbi lugejani suuresti Freudi juhatatud keeles.
Debiiliku muljet ei jäta
Vastumeelne on selle delikaatselt ja soojalt kirja pandud teose juures üldse mingit piiridepurustuse püüdu esile tuua. Roseni illusioonitus on küll kohati otsekohesemgi, kui tunneme endast kõigekülgset freudivaenamise hübriidi kujutavast prof Jüri Alliku õpetusest, aga debiiliku muljet Rosen Freudist ja end temaga ja ta mõtetega sidunud inimestest jätta ei soovi. Näiteks Freudi ja tema sõbra Fliessi üks suuremaid ning karikatuursemaid fopaasid – Emma Ecksteini hüsteerilise kõhuvalu, mida seostati masturbeerimisega, ravimiseks tehtud ja peaaegu patsiendile saatuslikuks saanud ninaoperatsioon (Fliessi arvates sai onanismist vabaneda vaid ninaõõne genitaalsete punktide kirurgilise kõrvaldamisega), selleni viinud teooria ning Fliessi vastavasisuline raamat on tehtud Martha ja ta õe kahetsusega seotud väljanaermise objektiks. Samasuguse otsekohese kummastusega on pandud Martha kõnelema ka Freudi numeroloogiahuvist ja muudest ebausu ilmingutest, usust kokaiini imejõusse jms.
Kui Alliku õpetuses ehitatakse Freudi oma aja eelarvamustes kinniolemise illustratsioon üles Freudi onanismiga seonduvate eelarvamuste korduvale toonitamisele, siis Rosen pikib oma fiktsiooni iseenesest täiesti tavalised ja levinud, aga Freudi puhul veelgi pikantsemana mõjuvad inimlikud seigad. Romaani Freud avaneb omaenda ja oma naise seksuaalprobleemidele reageerides tänaste lastegagi võrreldes võhikuna, kes tühisemategi probleemide esile kerkides piinlikkust tunneb ja väljatõrjumise tee valib. Martha kaebele, et järelkasvu hakkab palju saama (Freudidel oli kuus last), reageeris meditsiiniharidusega kaasa seksuaalse karskuse ja teema täieliku vältimisega. Ka märkab Martha, et “seksirevolutsionäärile” ei ole vahekord midagi enesestmõistetavat, sundimatut ja vahetut, vaid tekitab temas samasugust kimbatust kui Marthas, kelle soo puhul oli tollal suuresti enesestmõistetav, et naine teeb “seda” ainult seetõttu, et mees tahab, ning enamaks peab olema mitte isegi libu, vaid pervert. Seesugune aines on küllap mõeldud geeniust desakraliseerima ja näitama, et kõik me oleme eelkõige inimesed. Seksil ja pikantsustel on Roseni romaanis siiski marginaalne osa. Nii tegelaste, jutustaja (Martha) kui autori positsioon on Freudi suhtes valdavalt lugupidav. Kibedust esineb Marthas sedavõrd, nagu see on igas kooselus paratamatu.
Freudi elulugusid on toetanud alati mingi ideoloogiline karkass. Olgu Freud siis nähtud meesšovinisti, bioloogilise deterministi, läbikukkunud teadlase või geeniuse, tabude purustaja ja revolutsionäärina jne. Loomulikult ei ole Roseni romaani näol tegu romantilisel ajal äärmustesse arendatud žanriga “narratiiv suurmehest”. Kuid kui Martha räägib oma väga sügavatest inimlikest murede
st, tunnetest ja pereelust, saame aru, et paljugi sellest inimlikult olulisest, mida Rosen esitab nii delikaatselt ja liialdusteta, lubab endast rääkida suuresti tänu Freudi teooriatele. Martha ei ole kaugeltki hüsteerik, jalgevahega mõtlev moor või depressioonist, kompleksidest jm kaasaegsetest moehaigustest vaevatud psühhomaniakk. Martha suhted inimestega on põgusad hetked, millest ei oodata enamat kui mõistmist, ärakuulamist, tunnet, et üksteisest hoolitakse. Ometi ei saa Martha oma pikas elus mööda teemadest nagu armukadedus, intsestihirm, pereliikmete rivaliteet ja vaenud, naise allasurutus, naiste seksuaalne pühendamatus ja vahendina käsitlemine, unistuste ja ebakonventsionaalsete salamõtete ühtaegu häiriv ja meelitav kohalolu ja lõpuks ka surm. Peaaegu kõigi nende teemade pihtimisel tajume Martha jutu taga Freudi konstruktsioonide vaevumärgatavat, täiesti ebateoreetilist ja ebateaduslikku kohalolu.
Loomulikult ei ole Rosen desakraliseerinud ainult Freudi romantilist kujutamist, vaid romantilist illusoorsust tervikuna. Martha pihtimustest ilmneb, et unistused, mõtte- ja sageli eluteedki on saanud algimpulsi sattumuslikest suvalistest seikadest. Armastuski pole taevalikus idealismivaimus aset leidev keemia, vaid romantiline pimestus avaldub eritlemisel nii mõnigi kord argistes, pragmaatilistes ja nilbeteski detailides (lk 96), mis siiski ei röövi elult mõtet ega võlu. Antakse mõista, et oleme kokku klopsitud keele või Teise otsepilgule varjatuks jääva tagupoolega (lk 129), nagu me seda hilisematest lacanlikest arendustest tunneme. Nendegi lähenemiste tagant kumab Freudi pärandi mõju.
Tundub, et just Roseni Martha tüüpi tegelases on Freudi suhe geniaalsusega leidnud oma kõneväärseima avaldumisvormi. Richard Rorty on Philip Rieffi toel osutanud, et Freud demokratiseeris geniaalsuse, näidates, et kellegi alateadvus ei ole igav (“Sattumuslikkus, iroonia, ja solidaarsus”, lk 73). Selleks, et su elu sisaldaks üldinimlikult huvitavaid ja tähenduslikke seiku, ei pea maailma muutma.
Geoffrey Hartman on märkinud, et Freud on leiutanud uue hermeneutika, enesevaatluse või pihtimusliku vormi, mis laseb esile tuua seni põlatud sundseosed meie isiksuses (Akadeemia 1991, nr 7). Nicolle Roseni romaan illustreerib ilmekalt just seda Freudi pärandi aspekti. Tegu on ühtaegu nii inimlikult kaasahaarava loo kui täiesti arvestatava ja tasakaaluka sissejuhatusega Freudi isiksusse ja töösse.