Masing on oma kirjutistes meile lahti mõtestanud kolme maailmareligiooni (taoism, budism, kristlus) põhiideed, samuti on ta kirjutanud “Eesti usundi” ning uurimuse “Keelest ja meelest” jm. Eduard Tennmann on andnud maailma usundeist lühiülevaate, mida Masing hindas kui esimest eesti nurga alt nähtud teost, siis veel religioonipsühholoogiast, müstikutest ning raamatukesed lastele usuõpetustundideks. Me kardame nagu tuld sõna “usuõpetus”, kuid pole ühtegi inimest, kes millessegi ei usuks. Praegu usutakse peamiselt oma ajuga välja mõeldud iidoleid, puuslikke. Tõelise religiooni mõte on aga purustada tühised iidolid ning anda inimestele vaimne vabadus, vabadus igast maisest iidolist, anda talle uus elu, mis on täis rõõmu ja naeru ja kergust. Peamine põhjus, miks praegusel ajal inimene tormab, tungleb, ei püsi paigal ja pelgab olla üksi, on surmahirm. Surmahirmu kaotamine, surma võitmine on alati olnud religioonide üks eesmärke. See ei tähenda aga hulljulgust ega hoolimatust, vaid mõistmist, taipamist ja igavikukogemust, mis annab meie ajalikule elule uue mõõtme, uue mõtte ja tähenduse.
Seadustega, käskudega ja eetika õpetamisega ei tee inimest kõlbeliseks. Me võime küll tutvustada kõlbelisi ideaale ja ideaalset kõlbelist elu, kuid see ei garanteeri, et lapsest kasvaks eetiliselt käituv täiskasvanu. Ikka on vaja leida tee lapse hinge, anda talle kogemus, mille tagajärjel ta tunneb, et ei suudagi kahjustada ennast ega teisi. Ja siin algab õpetajal kõige raskem töö. Kui tal endal pole religioosset kogemust, siis minu arust on see, mida ta õpetab, lihtsalt külm referaat erinevatest usunditest. Siis võiks sama hästi makilindilt pühi tekste lasta.
Kust aga võtta õpetajaid, kes tõesti mõistaksid, taipaksid ja omaksid ka kogemusi (või sügavaid elamusi) kokkupuutest erinevate religioonidega? Juba puudulik keeleoskus takistab. Ida keelte tundmine on paratamatu islami, budismi, hinduismi, taoismi, šintoismi, konfutsianismi jt puhul. Kristluse puhul on vaja tunda semi keeli, surnud ja elavaid keeli nii idas kui läänes; loodususundite puhul oleks vaja tunda väikerahvaste keeli. Kust leida selline õpetaja? Vist pole kogu maailmas sellist. Jääb üle vaid jaotada õppeained spetsialistide vahel, iga religiooni õpetab “oma” religiooni sügavuti tundev õpetaja. Kui see pole võimalik, siis peaks vähemalt spetsiaalse eriõpetusega religiooniõpetajat koolitama oma ala asjatundjad. Maausku võib ka õpetada, kuigi mulle tundub termin surmahõnguline, sest maha meid maetakse või lastakse maine tuhk tuulde. Maausk ilma taevata tähendab kaduvuse tunnistamist, surma kuulutamist lahendamatuks probleemiks ning lõplikuks. Tarvis oleks õpetada loodususundeid, kus on eriti tähtis kõige loodu hingestatus. Ja muidugi süvendatud ökoloogiakursust.
Esivanemate usundist on meil palju kirjutatud (Paulson, Masing, Loorits, Eisen jt, lisaks vanavarakogud kirjandusmuuseumis). Palju on veel selgusetut ning ilmselt nii jääbki, sest koguma hakati Hurda eestvedamisel alles XIX sajandil, kui meie armas Taara oli ammu unustatud. Jääb loota, et praegune ja järgmine põlvkond folkloriste süüvib jätkuvalt meie esivanemate varamusse, püüab näha meie ja kõigi teiste hõimurahvaste usku laiemas kontekstis (ka indiaanlased on meile lähedased) ning leiab ehk lõpuks ka midagi, mis on tõesti ainuomane meile ja mida meie lapsed rõõmuga õpiksid, sest siis saavad ka nemad ainulisteks siin kirjus maailmas.