Iga tõelise kunstiakti taga – ja ma ei räägi riiklikul algatusel ja finantseerimisel sündinud kunstist, millest meil on säilinud igasuguseid näiteid Nõukogude Liidu ajast –, vaid päris kunstist. Iga tõeline kunstiakt on väljakutse status quo’le, ohustades seda. Muidu oleks ju tegemist tavalise igava värgiga. Kunst on kunst, kui tehakse midagi teistmoodi, luuakse midagi uut, ja see on alati, a priori, väljakutse status quo’le.
Toomas Hendrik Ilves Tallinn Music Weeki avamisel 2014.
Tundub, et ei vägivalla ega seksiga šokeeri enam kedagi, pornokomisjon istub juba ammu jõude, käed tegelemas millegi vajalikumaga. See on ju väga tore. Märk arenenud ühiskonnast! Netiporno ja päevauudiste vilkuvate virvatulede valguses astume rahulolevalt uude, arenenumasse tulevikku, kus tabusid korrigeerib sisemine arenenud pieteeditunne nagu valmis ühiskondades ikka.
2015. aastal tundub, et muusika ja film ei suuda enam avalikkust sellisel moel loksutada, et muutuks seesama president Ilvese status quo. Ma räägin siin Kaur Kenderi „Untitled 12“ ja Rael Arteli holokausti näituse tüüpi provokatsioonist. Võib-olla ei ole alalhoidlikumatel filmitegijatel pärast „Magnuse“ juhtumit – seda valusat laksu vastu sõnavabadust – enam isu sellesarnasteks eksperimentideks. Võib-olla ei saagi paati väga loksutada, kui riik on lõbusõidu kinni maksnud.
Seda viimast tundub kinnitavat ka viimane huvitavam skandaalne sündmusteahel filmimaailmas. Rasmus Merivoo keskkonnaametile tehtud 50 õppelühifilmi hulgas oli ka klipp „Kodu keset metsa“. Klipis elab eesti naaritsapere oma elu, kuni nende majja saabub rahuvalvaja Ameerika naarits ehk mink, et kaitsta metsarahvast laamendama hakanud karu eest. Laiutava olekuga mink suudab oma macho-stiiliga kohe naaritsaneiust üle sõita, talle kõhu ette teha ja siis peatselt kaduda. Karuoht on möödas, võõrliigid infiltreerunud. Lõpus teatab Paul Laasik, et „majandusliku kasu eesmärgil sisse toodud Ameerika naarits on Euroopa loodusele palju kahju teinud, viies kohaliku Euroopa naaritsa väljasuremise äärele“. Klipp on naljakas ja terav, ja mitmeti mõistetav. Siit võib leida kommentaari Eesti pagulaspoliitikale, lääneihalusele ja mitmele muule teemale.
Kerime nüüd korra tagasi kaader-kaadrilt. Kuus minutit. Kolm naaritsakäpiknukku. Solvunud president. Kõne keskkonnaministeeriumi. Kõne keskkonnaametisse. Ähvardavad juristid. Nördinud valvehüsteerikud. Sosistavad nõunikud ja katkenud närvidega ametnikud. Tõeline kirgede torm. „Kodu keset metsa“ klipis „viljeldakse patoloogilist Ameerika-viha, mis on Kremlile meelepärane“, teatab oma Facebooki-lehel Lauri Vahtre. Talle sekundeerib Imbi Paju, kelle arvates on tegemist „Kremli propagandafilmiga“ ja ta kinnitab seda paari kommentaari pärast hoopis iroonilise hüüdega „Heil Hitler!“. Õhtulehest võis lugeda, et peaministri julgeolekunõuniku Kadri Peetersi veendumusel „solvab see klipp meie liitlasi, kes koos Eesti kaitseväelastega tagavad Eesti julgeolekut ja meie riigi iseseisvust“* Kogu juhtum meenutab mulle Kristina Normani Kuldsõduri-lugu, kui Normanit süüdistasid reetmises nii eestlased kui ka venelased, sealjuures risti vastupidiste argumentidega. Solvumisest sai sotsiaalne kapital, mille põhjuste juurteni ei jõutudki.
Julgeolek? Mind see küll julgemalt ei pane tundma, kui riigi julgeolek on võimalik mingi multifilmiga kummuli lükata. Üleüldse, kui keegi hakkab minu perimeetris vehkima sõnadega „julgeolek“ või „rahuvalve“, tahaksin pea eest ära tõmmata ja julgus kaob nagu peoga pühitult. Niipalju siis status quo’st, tõelisest kunstist ja väljakutsetest.
Kogu absurditeatri lõpetas kompromiss, mis on põhimõtteliselt tingimusteta alistumine. Lepingujärgselt suruti lõpuks keskkonnaameti kaudu läbi rida kohustuslikke muudatusi. Esiteks tuleb filmist ära kaotada igasugune seos Ameerikaga, parem, kui klipp on üldse apoliitiline ega seostu kuidagi USA rahuvalvajatega. Naarits ei tohi rääkida inglise keeles ja ta võiks olla pigem relvitu. Hümn tuleb ära koristada ja kui juba asjaks läks, siis ka meelad armuhelid. Kuna argumentatsioon on hõre, siis kuulu järgi olevat otsitud abi teadusest – tõstatatud küsimus, kas Euroopa naarits ja mink üldse saavad järglasi, sel juhul ei vastavat film tõele.
Omavahel öeldes: need on kaks tekstiilist tehtud karvast käpiknukku, keda ei suudaks eostada ka Vene ja Ameerika parimad teadlased kokku.
Kurb ja ebaõiglane on see, et kogu meediakärast jäi täielikult kõrvale filmi kurjuse kehastus karu, kes sõi käärinud pohli ja hakkas teiste loomade maju lõhkuma. Pole alusetu näha paralleeli karu ja Venemaa vahel, aga kui seda tunnistada, siis on see kinnituseks, et satiir Venemaa pihta on lubatav, aga Ameerika pihta mitte.
Ma ei taha elada ühiskonnas, kus ma ei saa vajaduse korral USA üle nalja visata, seda enam et Venemaa kõrval on tegemist konkurentsitult maailma kõige koomilisema riigiga. Mille poolest erineb see maailmast, kus ei tohi naljatada Nõukogude Liidu üle? Huumori monopoliseerimine ja piiramine on hiljuti korduvalt teemaks olnud. Igaühel on omad valupunktid, Eesti omad tulid selle juhtumi käigus liiga reljeefselt välja. Ise me ju kinnitame kõigile, et eestlaste huumor on nii must, nii must ja sarkastiline. Või oleme hoopis hingelt igavad, relvitud vanainimesed?
* Kuidas kahe käpiknuku amelemine lastefilmis rikub Eesti julgeolekut, SL Õhtuleht, 17. X 2015.