Ajalugu lämmatab tänapäeva

 

Eelmisel aastal esilinastus kokku tervelt 25 EFSi toetatud filmi, mille summaarseks pikkuseks tuli pea 16 tundi. Esilinastunud dokumentaalfilme oli igat masti: ajaloolisi dokke, filme rafineeritud kunstnikest, loodusest, ei puudunud ka meie igapäevasest elust pajatavad filmid. Neid, tõsi küll, kohtas põhiliselt “Eesti lugude” formaadi järgi tehtud dokkide seas. Siit jõuamegi ühe peamise valupunktini. Eesti filmitegija ei taha kohe mitte kuidagi teha filme praegusest ajast ja elust. EFSi esitatud on suur osa filmiprojekte ajaloolised dokumentaalfilmid. Endiselt käib tuhin likvideerida ajaloo “valgeid laike” ja “musti auke”, mis on iseenesest tore. Probleem on aga selles, et ajalooliste filmide taotluste osa on niigi, muude võimalike teemadega võrreldes ebaproportsionaalne.

Eskapism kui säärane on küll kunstile iseloomulik, kuid EFS tahab juhtida suurema osa eelarvelisest rahast siiski filmidele, mis portreteeriksid meie igapäevaelu ning dokumenteeriksid tulevastele põlvedele XXI sajandi alguse. Siin on paras koht mainida, et EFS valmistab ette spetsiaalselt ajaloolistele filmidele orienteeritud “Mälu” programmi. Tootjatega kohtumistel on EFSil ja ETV-l tekkinud ühine arusaam, et tootjad peaksid ühendama oma jõud alustamaks Eesti ajaloost kõnelevate dokfilmide koosprodutseerimist mingi konkreetse formaadi/valemi järgi. Kuna EFSi esitatud ajalooliste filmide taotluste arv on väga suur ning teemad kipuvad tihti kattuma, siis peab EFS vajalikuks kuidagi üritada koondada ajaloolise žanri dokumentaalfilmid ühe egiidi alla.

 

“Eesti lood” tõusujoones

 

Veidi lähemalt “Eesti lugude” dokkidest, mida eelmisel aastal linastus 13. Hoolimata aeg-ajalt EFSi kuulduvast kriitikast, et sihtasutus toetab selle algatusega ETV-d, tuleb siiski tõdeda, et tegemist on ennast väga hästi sisse töötanud formaadiga, mille kvaliteet tõuseb pidevas joones. Vaikselt, aga järjekindlalt. Järgmisel aastal on planeeritud linastada sarja raames 12 dokumentaalfilmi ning praegu tunduvad stsenaarsed plaanid paljutõotavad ja teemad aktuaalsed. Ehk on tänavune väljalase pisut kommertslikuma suunitlusega, kui säärast määratlust üldse kasutada. Teemadeks on briti poissmehed Tallinnas, eesti naised Egiptuses, kinnisvarabuum, eestlaste tööleminek Soome, laste võidujooks kooli sisseastumiseksamitel ja palju muud. Nii et kui eelmises lõigus sai nenditud, et meie dokumentalistid armastavad teha filme ajaloost, eriti agaralt aga Teisest maailmasõjast, siis selles kontekstis on “Eesti lugude” formaat ennast rohkem kui õigustanud – meil on olemas dokumendid Eesti elu kohta XX sajandi lõpus ja XXI sajandi alguses. Uskuge, see on väärtus, mida tuleb hinnata! Teemad on õhus, isegi kui need praegusel hetkel tunduvad uskumatult banaalsed või argipäevaselt tüütud. Ajaloolises perspektiivis on tegemist väga hinnaliste filmidega, kus tuleviku vaataja näeb meie igapäevast elu ning mentaliteeti.

Aga nii-öelda tavalised filmid? Ega eelmine aasta väga suure dokumentaalfilmisaagiga silma paistnud. Oli üksikuid eredaid tippe, nagu režissöör Hardi Volmeri Priit Pärnast jutustav dokumentaalfilm “Mees animatsoonist”. Ehk on üheks mainitud filmi edu põhjuseks Eesti oludes tavatu meeskonnatöö. Kui harilikult teeb kodumaine filmitegija filmi valmis nii väheste vahenditega kui võimalik, siis selle filmi puhul andsid võrdse panuse nii režissöör, stsenarist, toimetaja, monteerija kui ka produtsent. Tulemus? Film, mis noppis lisaks muude auhindadele peaauhinna ka artikli alguses mainitud eesti filmi päevade dokumentaalfilmikonkursil. Film on kollektiivne kunst või siis käsitöö – kuidas keegi tõlgendada tahab. Üldiselt aga hoidsid Eesti filmitegijad kaunis madalat profiili.

 

Ka EFS arendab

 

Paratamatult tekib küsimus, kuidas on lood filmide vaadatavusega? Ei hakka siinkohal reitingunumbreid edasi andma, nendega saab huviline tutvuda EFSi infolehes. Aeg-ajalt, tõsi küll, jääb mulje, nagu oleks filmi eelarve pöördvõrdeline vaadatavusega. Kuid film on selleks liiga kallis lõbu, et teha seda ainult endale ning kahekümne viiele sõbrale.

EFS dokumentalistikapoliitikast nii palju, et meie tänavune dokumentalistika arendusprojekt sai oma ametliku alguse eelmisel aastal, kui EFSi eelarvesse lisandus eraldi 100 000-kroonine eelarverida. Dokumentalistika arendusprojekti raamesse kuuluvad nii võimalike arengusuundade analüüs, uued algatused kui ka meie filmitegijate välissuhtluse toetamine.

Lisaks autorite dokumentaalfilmiprojektide arendusele ja tootmistoetuste finantseerimistaotluste läbivaatamisele ning võimaluse korral nende toetamisele on üks EFSi olulisematest suundadest loomulikult olnud meie dokumentaalfilmide eelarve järkjärguline suurendamine. Kõnealune arendusprojekt on suunatud dokumentaalfilmi tegijate professionaalsuse ning dokumentaalfilmide kvaliteedi tõstmisele, aga paraku nõuavad mõlemad mainitud punktid suuremaid ressursse, kui meil praegu kasutada on. Tänavu on EFSi eelarves dokumentaalfilmide arendus- ning tootmistaotluste toetamiseks määratud rahasumma 7,5 miljonit krooni. Võrdluseks aastate lõikes: näiteks 1999. aastal toetatud filmide arv oli 27 ja jaotatud rahasummaks 3,058 miljonit krooni ning aastal 2002 toetati 25 filmi 3,95 miljoni krooniga.

 

Tähtis on milleks ja kellele?

 

Aga jah, EFS on võtnud suuna meie dokumentalistide rahvusvahelise konkurentsivõime tõstmisele. Selleks tahetakse võimaluse korral lähetada eesti filmitegijaid piiri taha, lootes, et vahest aitab olukorda parandada suhtlus kolleegidega rahvusvahelisel tasandil. Aga selge on ka see, et kui film sulle endale kodumaal midagi ei ütle, siis ei aita ükski imekoolitaja eesti filmil maailma vallutada. Filme teevad ikka filmitegijad, mitte koolitajad, finantseerijad ja commissioning editor’id. Režissöörid ja produtsendid peaksid alati mõtlema, kellele nad filmi teevad. Lahter EFSi taotluses, kus küsitakse filmi sihtgruppi, ei ole pelk formaalsus. Sealt on küll üsna lõbus lugeda aeg-ajalt näiteks “mehed ja naised”, “filmigurmaanid” või siis lihtsalt “on olemas”, kuid ideaalis peaks see olema üks samm režissööri enesemääratluse teel filmitegijana.

 

 

2005. aastal esilinastunud filmid

 

 13. märts, “Teekond ruudulisel laudlinal”,

rež Peeter Urbla, Exitfilm

 13. märts, “Parema elu nimel”,

rež Märt Sildvee, Rühm Pluss Null

 7. aprill, “Afanassi” ,

rež Liina Triškina, Allfilm

 8. mai, “Kuum külm sõda: Haukka grupp”,

rež René Vilbre, Eetriüksus

 25. mai, “Eesti kotkad”,

rež Rein Maran, Gaviafilm

 26. mai, “Afganistani armid”,

rež Ivar Heinmaa, Amrion

 16. juuli, “Äraoldud päevade summa”,

rež Marianne Kõrver, Exitfilm

 7. september, “Piisa torn”,

rež Arko Okk, Vesilind

 19. september, “Eesti lood. Kahe näoga saar”,

rež Kerttu Soans, Rühm Pluss Null

 19. september, “Eesti lood. Nagu noor jumal”,

rež Olev Remsu, F-Seitse

 19. september, “Eesti lood. Polaarrütmid”,

rež Katharina Grepp, Allfilm

 19. september, “Eesti lood. Ma olen ju naine”,

rež Kert Grünberg, Kuukulgur Film

 19. oktoober, “Tormise regi”,

rež Sulev Keedus, F-Seitse

 24. oktoober, “Eesti lood. Avasta rikas nurgatagune kosmoses”, rež Jaan Tootsen, Rühm Pluss Null

 24. oktoober, “Eesti lood. Dreamland Queens”, rež Liina Triškina, Allfilm

 24. oktoober, “Eesti lood. Punk ja perekond”,

rež Kaspar Kaljas, Osakond

 24. oktoober, “Eesti lood. 6 tundi”,

rež Rein Kotov, Allfilm

 24
. oktoober, “Eesti lood. Julgi vägi”,

rež Liivo Niglas, Ikoon

 2. november, “Tõrjutud mälestused”,

rež Imbi Paju, Allfilm

 21. november, “Eesti lood. Metsavennad voodi ees”,

rež Aivo Spitsonok, Osakond

 21. november, “Eesti lood. Rahvuslik sport”,

rež Madli Lääne, Allfilm

 21. november, “Eesti lood. Kas parimast piisab”,

rež Marek Miil, Amrion

 21. november, “Eesti lood. Režii”,

rež Valentin Kuik, Lege Artis

 7. detsember, “Mees animatsoonist”,

rež Hardi Volmer, Acuba Film

 20. detsember, “Kutse”,

rež Peep Puks, Exitfilm