Ilmselt on nii mõnigi muusiku- või näitlejakutsest unistav noor edasiõppimisvõimalusi otsides leidnud end Eesti muusika- ja teatriakadeemia (EMTA) veebilehe asemel hoopiski maksu- ja tolliameti omaga tõtt vahtimas. Ja hea ongi, sest taasiseseisvumisjärgse Eesti kultuuripoliitikat on enim mõjutanud Reformierakond, kes tunneb end kõige mugavamalt loomemajanduse prillide tagant kultuuri vaadates, ja loovisiku tegutsemine ettevõtjana pole enam ammugi tabu ega erakordnegi.
Nii on ka meedias normiks saanud iga-aastased edetabelid, kus kasumi ja väljavõetud dividendide järgi on ritta seatud näitlejate, lauljate jt asutatud osaühingud. Selle taustal polegi midagi imestada, et kui maksu- ja tolliamet eelmisel nädalal OÜ-tamisele sõja kuulutas, heideti Äripäeva eestvedamisel avalikkuse hambusse esmajärjekorras just loovisikud, peaministri elukaaslase Luisa Värgiga eesotsas. Meie majandusajakirjanduse lipulaeva suhtumist loovisikutesse iseloomustab kõige paremini karikatuur, mis illustreerib artiklit „Miks Luisa Värgi OÜ on oluline?“. See kujutab pilgeni kuldseid münte täis riigikassa sildiga kirstu ees seisvat Taavi Rõivast ja Luisa Värki. Tõsise näoga peaminister küsib sel karikatuuril oma naeratavalt kaasalt: „Minul palgatöötajana maksud makstud. Naine, sina meil ettevõtja, maksid ka maksud ära?“ Ja naine vastab: „Jõuab … Tahad, ma hoopis laulan sulle midagi?“ (Äripäev, 15. X) Jah, las kulturnikud parem laulda omaette, sest ettevõtlusse pole neil asja.
Maksu- ja tolliamet ei julgenud muidugi lootagi, et nad Äripäevast endale nii vihase lõukoera saavad ja pidid nädalapäevad hiljem ebaõnnestunud mõiste kasutamise pärast vabandama. Kui kired kõrvale jätta, on osaühingute teemasse puutuvas siiski ka üksjagu küsimist väärivat. Alustuseks tasub meelde tuletada, et maksuamet peab OÜ-tamise all silmas eelkõige olukorda, „kus ettevõte teeb ostutehinguid äriühinguga, millel on samad juhatuse liikmed/omanikud või mille juhatuse liige/omanik on sama ettevõtte endine töötaja ning kui sellised tehingud on regulaarsed“ (maksu- ja tolliameti pressiteade). Maksuameti maksude osakonna juhataja Evelyn Liivamägi on täpsustanud: „Kui toimub teenuse (näiteks lauljad, ürituste korraldajad vm) osutamine äriühingu kaudu, tuleb aga silmas pidada, et kui ainuosanik teeb selles äriühingus ka aktiivset tööd (näiteks ongi ise laulja) ja selle eest tasu saab, tuleb seda käsitleda aktiivsest tegevusest saadud tuluna ja maksustada tööjõumaksudega. Ainuosanikul on õigus ka passiivsele omanikutulule ehk dividendidele, kuid seda ei saa maksta aktiivse tegevuse eest … Meelahutussektoris võib öelda, et enamikul juhtudel langevadki sisu ja vorm kokku, ehk et tegemist ongi ettevõtlusega, mitte töölepingu varjamisega“ (Äripäev, 15. X).
Majanduslehe seisukoht on selge: „Ei saa pidada pärisettevõtjaks juriidilise keha, näiteks osaühingu omanikku, kes saab sellest kasu ainuisikuliselt. Annab tööd vaid iseendale ega loo uusi töökohti, ei maksa töötasu ega makse“ (Äripäev, 16. X). Ehk: „Kui ettevõtlus tasub ennast ära ainult siis, kui maksud maksmata jäetakse, on aeg pood kinni panna ja teenida kuni parema idee saabumiseni palgatööga välja hüved, mis on … ette nähtud … kõikidele“ (Äripäev, 13. X). Suur osa loovisikute osaühinguid ongi aga just ainuomanikuga ja iseendale tööd andvad. See, et neid „pärisettevõtjaks“ ei peeta, muret ilmselt ei tekita, sest nende osaühingu asutamise motiivid on enamjaolt pealesunnitud, mitte vabatahtlikud. Teisisõnu: riik on – taas – alustanud sümptomite ravist, selmet küsida põhjuste järele. Need on ju ilmselged. Loovsektoris pole paljudel erialadel täistööajaga ametikohti ja seetõttu on enamiku loovisikute sissetulekud kaootilised. Seetõttu on neil ravikindlustuse tagamiseks kaks võimalust: sõlmida eraisikuna vabatahtlik kindlustusleping (makstes iga kuu 130 eurot ja 70 senti) või loota, et seadust muudetakse sel viisil, et lepingutelt tasutud sotsiaalmaks summeeritakse jooksvalt (nt viimase 12 kuu keskmine) ja kaovad piirangud, näiteks lepingu kehtivus üle ühe kuu ja kindlustuse lõppemine kahe kuu möödumisel viimase lepingu lõppemisest. Esimesed sammud sinna poole on kultuuriministeeriumi eestvedamisel astutud, aga mõistliku lahenduseni on veel üksjagu minna. Seetõttu ei saa ka kuidagi nõustuda Vahur Kooritsa väitega, et OÜ-tamine on „kasulik just jõukamatele inimestele, sest nemad saavad end ise kindlustada ootamatuste vastu ja sotsiaalmaksu pealt säästetud rahast jääb ülegi“ (Postimees, 19. X). Otse vastupidi: mitmele tööandjale vabakutselisena töötades ongi mõistlik luua osaühing, kuhu koguda jaotamata kasumit ajaks, mil tööd parajasti ei ole. Seda enam et riiklikule pensionile eriti loota ei tasu ja masu näitas selgelt, et rasketel aegadel võib riik oma lubadustest pensioni teise samba osas taganeda. Nii ongi paratamatult ideaalolukord selline, et loovisik teenib mõne tööandja juures püsisissetulekut, mis tagab vähemalt ravikindlustuse, kogudes lisaks teistele teenuseid osutades vanaduspõlveks ja nõudlusmõõna perioodideks raha oma osaühingusse.
Peale kirjeldatud sotsiaalsete garantiide mittevastavuse loovtööturu tegelikkusele tuleb lõpuni vaielda ka loomingu ja töö vahe, sest suures osas sõlmitakse loovsektoris autorilepinguid, mille pealt samuti sotsiaalmaksu ei tasuta ja millest elatumine ravikindlustust ei taga ja pensioniosakuid ei kasvata. Jällegi on mõistlikum esitada oma loomingu eest arve osaühingu alt, et siis väljavõetud dividendide eest katta vähemalt vabatahtliku ravikindlustuslepingu kulud (seesama 130 eurot ja 70 senti kuus).
Seega on vähemalt loovsektoris OÜ-tamise lõpetamiseks täiesti tõsiseltvõetavad lahendused olemas ja loodan, et maksu- ja tolliamet noomimise asemel kultuuriministeeriumiga maha istub ja asjad selgeks räägib. Seda enam et nii laekuks riigikassasse ka rohkem sotsiaalmaksu ja just see on ju tegelik põhjus, miks kogu OÜ-tamise teema on tõstatatud: riigil lihtsalt ei jagu varsti vahendeid pensioni- ja ravikindlustussüsteemi ülalpidamiseks. Loomulikult ei päästa hädast välja ka loovsektori kasvav panus, sest selle osakaal majanduses jääb siiski marginaalseks. Küll aga on praegu kõige õigem aeg aastaid teada olnud probleemid lõpuni vaielda, sest Äripäeva karikaturistil on vähemalt selles osas õigus, et loovisikud peaksidki tegelema oma loominguga ja selle eest väärilist töötasu (!) saama, mitte püüdlema pärisettevõtjaks.

Peale sotsiaalsete garantiide mittevastavuse loovtööturu tegelikkusele tuleb lõpuni vaielda ka loomingu ja töö vahe.