IX Eesti KAMMERKOORIDE FESTIVAL Viljandis 1. – 2. IV.

 

Iga konkursi eel või järel esitab keegi kuskil retoorilise küsimuse: kuidas me muusikat mõõtma peaksime? Või algatab vaidluse selgitamaks, kas võistlemine loomingule ülepea hävitavalt ei mõju.

Kammerkooride festivali peeti juba üheksandat korda ja seda 1986. aastast alates, kusjuures alla kümne pole osalevate kooride arv kunagi kukkunud. Pigem ulatub sinna teise kümne kanti. Seega pole korraldajate ja osalejate meelest ürituse vajalikkus kunagi küsimuse all olnud.

Žürii esimees, läti noortekoori Balsis dirigent ning üks läti laulupeo kunstilisi juhte Ints Teterovskis arvab samamoodi: “Loomulikult on konkursse kooridele vaja, see annab hea motivatsiooni ning võimaluse ennast teistega võrrelda. Riias on ligi sada koori ning nad kõik peavad kord aastas nn ettelaulmise läbima, et saada linnalt tegutsemiseks vajalikku toetust. Aga ühtlasi annab see meile väga hea ülevaate ja võimaldab süsteemi analüüsida.”

 

Kuidas iseloomustad Eesti konkursi taset?

“Hea,” ütleb Teterovskis diplomaatiliselt. “Ja ma tean veel mitmeid häid Eesti koore, kes praegu konkursil ei osale. Nii et teil pole põhjust muretseda.”

Festivalil kaasa teinud 16 kammerkoori ja kolm ansamblit jagunesid viide kategooriasse: ansamblid, koolikoorid ning kammerkooride kolm raskusastet, igal oma kohustuslik laul. Võistlejaid hindas žürii koosseisus Ints Teterovskis (Läti), Kuno Areng, Vaike Uibopuu, Tõnis Kaumann ja Allan Vurma. Nimelt käib festivali traditsiooni juurde, et žürii koosseisu kuulub lisaks koorijuhtidele ka üks professionaalne laulja ning üks helilooja.

 

Kui just sellele festivalile märksõnu otsida?

“Põnevad kavad,” ütleb Kuno Areng hetkegi kõhklemata. On küll. Ehkki mõned laulud kooride kavas kattuvad, pole siiski tegemist standardse valverepertuaariga, mida võib kuulda ükskõik millisel konkursil ükskõik missuguses riigis. Ansamblite kava ulatub traditsioonilisest vanamuusikast suurte kooride pärusmaaks peetud romantiliste lugudeni ja kaasaegse kooriloominguni. Värskuse ja musikaalsusega jääb meelde Mitte-Riinimanda vanamuusika ansambel, küpse ühtlase vokaaliga Tallinna Kammerkoori ansambel.

Koolikooride kategoorias tuli Mitte-Riinimanda kammerkoor välja Josep Vila vokaalselt komplitseeritud Sanctus-Benedictus’ega, Kuusalu keskkooli noortekoor laulis grand prix’ voorus pikka ja rasket Swideri “Cantus gloriosus’t” – nende noorte lauljate repertuaar polnud täiskasvanute kategooriatest raasugi kergem. Pigem vastupidi. Dirigentidele Taavi Eskole ja Urve Uusbergile igavene austus ja kaks cappuccino’t nende hiiglatöö eest!

Head oli veel palju: Rakvere kammerkoor Solare seitsmepenikoorma-sammuline areng ja raske repertuaar, Eesti Panga kammerkoori tulemuslik töö, Tallinna Tehnikaülikooli kammerkoori ilus vokaal ja Viljandimaa Kammerkoori musikaalne esitus. “Väike, aga tubli” preemia (kui selline oleks) läheks Eesti Maaülikooli kammerkoorile Camerata Universitatis ja rabavalt raske repertuaari eriauhind (mida ka kahjuks päriselt pole) Tartu väikekoorile SO-LE-MI-JO, kes laulis Juri Faliku Bloki tekstidele kirjutatud kahte laulu.

Tallinna Ülikooli kammerkoor võitis B-kategooria nii veenva üleolekuga, et ilmselt olnuks ka aste kõrgemal, ehk A-kategoorias edukas. Lisaks tugevatele dirigentidele (Aivar Leštšinski ja Merike Aarma) on kooril väga hea vokaalpedagoog (Karin Salumäe), seda on kõlast kuulda. Edule aitas kaasa ka oskuslikult valitud ja mitmekülgne kava.

A-kategoorias oli kahe esikoha vahe väga väike, hästi esinesid nii Tallinna Kammerkoor (Aivar Leštšinski ja Darja Pastušenko) kui Tartu Ülikooli kammerkoor (Triin Koch). Mõlema repertuaar ulatub tavalise amatöörkoori võimekuspiiridest julgelt üle ning kooride vokaalne kvaliteet lubab sellega ka hästi toime tulla. Lisandub veel veendunud, hästi läbi mõeldud ja musikaalne esitus (12 punkti siinkohal Poulenci “Tristis est anima mea” esituse eest TÜ kammerkoorile ja Triin Kochile; aga väga häid laule oli kavades, ausõna, veel). Lõpptulemus oli nagu Piibelehel ja Vestmannil – tallinlased võitsid A-kategooria, aga tartlased said grand prix’.

 

Mida selle konkursi põhjal Eesti kammerkooride kohta öelda saab?

“Viimaste aastatega on tase pigem tõusnud,” arvab Kuno Areng, kes kuulub konkursi žüriisse juba mitmendat korda. “Triin Koch teeb Tartu Ülikooli kammerkooriga meeletut tööd ja tema kava balansseerib raskusastmelt noatera peal – amatöörid tavaliselt selliseid laule ei laulagi. Tallinna Kammerkoori edu üle on mul väga hea meel; nende kava oli lihtsam, aga üleolek veenvam, ka vokaal ehk mahlakam. Need kaks koori ongi praegune tipptase, etalon, mis on teistele eeskujuks.

Pisut jäi mul süda kripeldama C-kategooria pärast, kus andsime välja ainult esikoha, ehkki võistlejaid oli viis. Siiski – kammerkoor Solare edumaa oli teistega võrreldes suur ja Elo Forsel koori väga hästi laulma pannud. Ehkki ka teised koorid olid tugevat tööd teinud, sai tulemus seekord just niisugune.”

 

Mida žürii hindas?

“Mitut aspekti,” ütleb Ints Teterovskis (reglemendi järgi tuligi hinnata kava, tehnilist teostust ning interpretatsiooni). “Hindamine oli kohati ka vastuoluline: kui kõrvutada väga musikaalse ja elava esitusega, kuid vokaalsete probleemidega koori ning väga hea kõla ja keeruka kavaga, kuid igavalt laulvat kollektiivi – kumb siis objektiivselt parem on? Vot ei oskagi öelda, nende head ja vead on lihtsalt erinevad. Tulemused selgusid viie žüriiliikme hinnete ja arvamuste keskmisest.”

 

Kui terve festivali peaks paari lausega kokku võtma?

“Väga hästi tehtud festival,” arvab Kuno Areng. “Muide, kohustuslike laulude valik oli ka väga hea ja kooride enda repertuaar äärmiselt huvitav. Meil on lihtsalt väga võimekas kooriliikumine.”