Eve Kiileri dramaatilised ajaloomaastikud Vabaduse galeriis

2 minutit

Eve Kiileri näitus “Monumentide pilgu all” avatakse neljapäeval, 15. oktoobril kell 18. Näitus on avatud 16. X – 3. XI 2015.
Eve Kiiler tegutseb Eesti kunstiväljal juba 1990ndate algusest, fotoprojektidega 1980ndate keskpaigast peale. Üks tema esimesi seeriaid, Kihnu saare ja kihnlaste dokumentaal-poeetiline käsitlus 1985. aastast on praegu vaadata Tanja Muravskaja kuraatoriprojektis “Külm vesi” Tallinna Kunstihoone galeriis.
Linnateema, linnakeskkond, selle muutumine ning eelkõige selle portreteerimine fotograafias ehk siis objektiivse meediumi subjektiivsus on teda varemgi huvitanud. “Monumentide pilgu all” koosneb üheteistkümne viimase aasta fotojäädvustustest (esimene ülesvõte on 2004. aastast, viimased 2014. aastast), mida kunstnik on teinud Veneetsias, Peterburis, Roomas, Barcelonas, Ateenas, Berliinis, Pariisis  ja Londonis. Ta on pildistanud küll üsnagi tuntud, isegi turistlikke paiku, kuid teinud seda viisil, et ka vaatajatel, kes neis paikades mitmel korral viibinud, on neid raske ära tunda. Eve Kiiler ei ole otsinud tuntud paikade ebatavalisi tagahoove või nurgatagusi, ta on esitatud vaatenurka nihestanud just nii palju, et see paik hakkab millegi muuna toimima.
Nii võib Vabaduse galerii projekti vaadata (ja peabki vaatama) kunstnikult kokku pandud, Euroopale iseloomulikest kultuurilistest detailidest olematu linna portreena, dramaatilise ajaloomaastikuna. Või isegi selle lavastusena hiiglaslikul teatriareenil. Lõpetatud, valmispaikade kõrval on kunstnik esitanud ka ehituskonstruktsioone, tellingutes rekonstruktsioone, kuid tema fotodel on nii-öelda igavesest muutumisest, ümbertegemisest saanud teatrilava, varjavatest palakatest teatridekoratsioonid. Esmapilgul meeleolupiltidena mõjuvad vaated – metropolide tühjad väljakud, pargid, turud, ajaloolised suurhooned – aga hakkavad neisse süvenemisel toimima nende tähenduslikkuse, ajalooga laetuse, atmosfääri tiheduse tõttu toimima nostalgilise jalutuskäiguna. Kuid mitte sihipärase turistliku marsruudi, vaid vabalt kulgeva hulkumisena.
Kiileri fotodel peaaegu puudub inimene –  kui mitte pidada skulptuure, inimese loodud enesekujutisi, monumente selleks -, kuid need ei ole maha jäetud paigad, sest inimese kohalolek on vaat, et füüsiliselt tuntav. Arhitektuur ei ole Eve Kiilerile mitte ainult kihiline, subjektiivne  kogemus, sellel on otsene, kuid keeruline seos mälu ja ajalooga.
Eve Kiileri projekt kuulub fotokuu satelliitprogrammi.

Jaga

Samal teemal

Jaga
Sirp