Vaba Lava „alastusest enam“, koreograaf-lavastaja Doris Uhlich, kunstiline nõustaja Yoshie Maruoka, valguskujundaja Nadja Räikkä, helikujundaja Gerald Pappenberger. ImPulsTanz & inserti (Theaterverein), Vaba Lava ja Sõltumatu Tantsu Lava ühisproduktsioon. Esietendus 19. IX Vabal Laval, järgmised etendused 10. ja 11. X sealsamas.
Publikule avaneb tühi lava, mille nurgas istub DJ-puldi taga austria koreograaf Doris Uhlich. Taustaks kõlab mahe klubimuusika. Platsile astub 17 inimest, nad võtavad istudes või seistes sisse oma koha. Hakkab kostma Daft Punki positiivselt nakatava, kerge ja kaasahaarava rütmiga „Doin’ it right“, mille rütmi nautides etendajad kergelt kaasa õõtsuvad. Igati ootuspärane vaatepilt, ainult et tantsijad on ihualasti.
Uhlichi tantsulavastus „alastusest enam“ avas Vaba Lava uue hooaja kuraatoriprogrammi pealkirjaga „Tavalised inimesed. Alastusest enam“, millega kuraatorid Thomas Frank ja Madli Pesti soovivad tõsta esile kunstnikke kui tavalisi inimesi, kes pöörduvad vahetult publiku poole küsimustega meie identiteedist ja igapäevaelust ning astuvad oma maailma avades nende ette nii vaimselt kui ka füüsiliselt alasti. Uhlichi lavastus on kunstiprojekt, mille ühise loomeprotsessina läbi teinud kohalikest vabatahtlikest on saanud seeläbi omalaadne kogukond: näeme laval iseenda ja oma kehaga rahul, enesekindlaid inimesi, kellel on teineteisega mugav ning kes suhtuvad oma alastusse eelarvamusvabalt ja valehäbita.
Alasti keha on toodud teatrilavale juba aastakümneid, mistõttu ei tohiks see olla etenduskunstides midagi šokeerivat, ent siinse lavastuse eelreklaami ajal võis inimeste reaktsiooni kuuldes siiski tõdeda, et vähemalt siinses kultuuriruumis mõjub see veel ka praegu intrigeerivalt. Eelhoiakuid jätkus elevusest ja üllatusest pahameele ja tülgastuseni. Usutavasti on alastusse suhtumine tänapäeva ühiskonnas igaühe oma asi, kuivõrd praeguses globaalses mitmekesisuses ei tohiks alastus laval olla enam moraali-, vaid eelkõige maitseküsimus. Ent kas nii vastuoluline arvamusväli tuleneb vaid maitsest?
Alastus on iseenesest võimas kujund: see on midagi harilikku ja kõigile omast ning seejuures laval vaataja ette tooduna nii ebatavaline. Ühest küljest on keha praegu ekspluateeritum kui kunagi varem: välimus kui kuvand on põhiline müügiartikkel ning keha on täielikult objektistatud. Meedia ja popkultuur toovad esile tugevalt normidele allutatud keha, mis on peaaegu alati seksuaalne ja müügikõlbliku esindusliku välimusega. Ehkki rõivatööstuses ja kosmeetikas on püütud algatada ka vastuseisukampaaniaid, domineerib peavoolumeedias siiski kindlatele, enamasti äärmuslikele normidele allutatud keha.
Uhlich on tahtnud astuda oma lavastusega kõrvale kõigist moraalsetest ja sotsiaalsetest tavadest ja eelhoiakutest. Ta on toonud lavale erisuguste kehadega tantsijad, kes kannavad sõnumit keha loomulikkusest, kehalise inimolendi olemise rõõmust ja minnalaskvast tõdemisest „nii lihtsalt on“, mis väljub kehaga seotud ideoloogilistest konventsioonidest. Ometi on keha alati nende tavade ja normide mõjuväljas, isegi kui kavatsuslikult on tehtud teadlikult teine valik. Teise etenduse järel tõdes vestlusõhtul ka koreograaf, et sotsiaal-poliitiline kontekst ei jäta elu jooksul jälge ainult meie mõtteisse, vaid ka kehasse, avaldudes selles, kuidas me end füüsiliselt esitleme, kuidas kõnnime, istume-astume, rõivastume ning millised aja jooksul muutuvad normid on sellega seotud. Uhlich soovib sellele vaatamata näidata, et alastuses pole midagi häbiväärset ei füüsiliselt ega mõtteliselt. Lavastuses püüeldakse justkui keha pühitsemise poole: „See on keha pidu: rõõmustagem oma kehalisuse üle.“* Ei esitata alastuse kontseptsiooni, vaid tuuakse vaatajani elus alastus, emotsionaalses kehas elamine ja olemine, ning tähistatakse seda koos tantsijatega.
Etendustel oli tõepoolest lausa füüsiliselt tajutav, et tantsijad tunnevad end laval iseenda ja teineteisega hästi. Maailmaesietendusele eelnenud aastail viis koreograaf läbi tantsijatele mõeldud samanimelist töötuba oma kehasuhte süvendamiseks ja konventsioonide murdmiseks – lavastuseks arenes see hiljem. On näha, et tantsijad on läbinud prooviprotsessi, mis on nende mõtteviisi etendajate ja inimestena kahtlemata avardanud. Tekib aga küsimus, kas see kõnetab vaatajat veel millegagi peale osalejate positiivse ja terapeutilise kogemuse mõneti äärmusliku jagamise.
Alastust on eesti nüüdisteatris nähtud varemgi, kuid vaadata peaaegu tund aega järjest 17 alasti tantsijat on harv võimalus. Nende grupiühtsus väljendub selgelt ka lavastuse koreograafilis-dramaturgilisel teljel: peaaegu kogu tegevus on ühine, koos tullakse lavale, koos tantsitakse oma ihulisuse pühitsemiseks, koos kukutakse, värisetakse, põrkutakse, liibutakse ja lahknetakse, lõbutsetakse. See on nende kehade pidu.
Uhlich on jätnud iseenda DJna selgelt mängujuhi rolli. Muusika juhib tegevustikku, mis areneb mahedast õõtsumisest raju peoni ning teineteise väristamise ja raputamiseni. Stseenid võivad minna grotesksekski: juba higised kehad võdistavad üksteist koomiliselt ning hakkavad siis plaksudes, laperdades ja matsudes üksteise vastu ja peale põrkuma, kuid ilma seksuaalse või erootilise alatoonita. Uhlich toob esile keha selle kõigi füüsiliste nüanssidega, ent humoorikas käsitlus pole alandav. Kui mugav või ebamugav on seda vaadata, sellele saab vastuse anda publik, laval toimetajad vaid tõdevad lõbusalt, et sellised me oleme.
Kohati hakkas vaatajana veidi igav, sest sõnum on selge, seda edastav tegevus hakkas aga korduma. Rahulikumas peomeeleolus nookumine arenes sujuvalt juba rajumaks kehadega reivimiseks ja nõnda teineteisi võdistades ihulisuse varjamatuks demonstreerimiseks. Lavalt hoovava energia intensiivsusest võimaldasid puhata ka mõned mõtlikumad tõdemuspildid, nagu lebades hingamised ning barokkmuusika saatel pühalikult seljaga publiku poole seismine. Sellele järgnes aga taas tegevus neljastes-viiestes gruppides, teineteise tõsted, kandmised, hoidmised, võdistamised, mis juba kordasid eelnenud stseenide sõnumit ja meeleolu.
Grupipiltidest eristus stseen, kui koreograaf Uhlich jäi peomuusika saatel üksi lavale, olles erinevalt tantsijaist osaliselt rõivastatud futuristlikult hõbedasse dressipluusi ja kontssaabastesse. Ta justkui kutsunuks publikut paari viipega lavale peoga ühinema, ent andis selleks liiga vähe otsustusaega ning asus lahti riietudes dominatrix’ina soleerima. Võimalik, et taotluseks oligi vaatajais kerge ebalusmomendi tekitamine: „Kas ma oleksin valmis ühinema?“ Peagi liitusid temaga tossudes alasti tantsijad tümpsu saatel hüpeldes ning koreograaf skandeeris pea reivilikult „The body is the brain, the center“ („Keha on aju, keskus“). Nimetatud stseeni polnud kõigil etendustel ning võimalik, et see oli vaid ühekordselt improviseeritud, mõjudes pisut loosunglikult otseselt keha rolli üle rõhutavalt, ent küttis lavalise energia positiivsuse maksimumini.
Lavastus „alastusest enam“ toob esile kehalisuse selle naturalismis. Võib-olla oodanuks pealkirja mõjul lavastusest pisut enamat, kui vaid alastuse loomulikkuse konstateerimist, mis on iseenesest ju hea kavatsusena tervitatav. Üks tantsuõpetaja märkis, et nende etenduste vaatamine võinuks olla rangelt soovituslik noortele, kelle arusaamu kehalisuse esteetikast kipuvad meedianormid tugevalt moonutama. Tõepoolest: kui tihti näeme demonstreerituna loomulikku, viimistlemata keha? Ja seejuures, kui see on miski, mida peaks spetsiaalselt näitama, siis kuidas teha seda nii, et laval oleks alastusest enamat?
* http://vabalava.ee/programm/naked-alastusest-enam/