Rakenduskeeleteaduse mõistest
Rakenduslingvistika sai omal ajal alguse võõrkeeleõpetuse moodsatele teaduslikele alustele viimisest, sest just see väljundvaldkond on tugevasti mõjutanud arusaamisi keele toimimisest, selle uurimise põhimõtteid ja meetodeid. Siiani tsiteeritakse S. Pit Corderi niisuguse sisuga raamatut “Sissejuhatus rakenduslingvistikasse” aastast 1977. Umbes selsamal ajal sai rakenduslingvistika Eestis ka arvutuslingvistika tähenduse, sest nii kasutati seda terminit NLi ülikoolides.
Pisitasa on valdkond paljuski muutunud, arenedes käsikäes sotsiolingvistikaga. Viimane käsitleb keelt ühiskonna infrastruktuurina, pidades silmas selle varieerumist ühiskonnaelu alade kui keelekasutusvaldkondade järgi ning ühiskonna ja tema liikmete ja eesmärkide järgi. Näiteks on keelekasutus eripärane täppissuhtluses, sh teaduses ja erialatöös; õppimises ja aimekirjanduses; mitut liiki ajakirjanduses; ametlikus suhtluses, sh õiguses ning sellele toetuvalt halduses ja asjaajamises; ilukirjanduses, filmis ja kujutavas kunstis jne. Neil valdkondadel on nii sõnade kui grammatika kasutamises ühine ja eriosa, nii ühiseid kui erinevaid tekstiliike. Olulisena on lisandunud veebisuhtlus, mis on teisendanud kõiki nimetatud keelekasutusvaldkondi ning lisanud uusi olukordi ja tekstiliike nagu välkpost, jututoad, videokonverentsid, blogid, uudisportaalid ja trükiajakirjanduse veebivariandid oma kommentaariruumiga jne.
Nii tekib mitmekesine tekstimaailm oma kasutusolukordade gammaga, mis sarnaneb valdkonniti või on neile eriomane. Keelekasutuse retooriline laad toetub seejuures enim olukordade ametlikkuse astmele äärmiselt normatiivsest ja vormelirohkest keelekasutusest formaaljuriidilistes tekstides kuni äärmise vabaduseni sotsiaalse distantsi miinimumis, mis iseloomustab inimeste lähisuhteid.
Keelevariante võib liigitada veel kasutajarühmade järgi, kes kombineeruvad mitmel alusel nagu sotsiaalne tunnus (iga, eriala, amet, staatus, emakeel vm) ja tüüproll vahetus suhtluses (õpetaja või õppija, arst või patsient, registraator või registreeruja, müüja/saalitöötaja või kauplusekülastaja jne) või vahendatud suhtluses (nt kolumnist või tema lugeja, saatejuht või televaataja, reklaamitoimetaja või selle sihtrühma liige vm). Kõik see kokku on keele rakendamine ühiskonnas ja kõik see oma mõõtmatu olustiku ja üha lisanduvate variantidega, mida tekstid lubavad abstraheerida, moodustab ka rakenduskeeleteaduse uurimisobjektide kogu.
Muidugi saab hea lugeja aru, et kõik need valdkonnad oma keelega annavad individuaalsete karakteristikutega väljundeid, tekstiliike ja konkreetseid tekste igas keeles lugematul määral, nagu avatud ja muutuvad süsteemid ikka. Kõike seda toetab keelepoliitika, keelekorraldus ja keelehoole oma tekstidega, mis määravad nii keelte staatuse kui ka rakenduslingvistika tähtsuse ühiskonnas, samuti rakendussuunitlusega keeleuurimise. Viimane määrab asjakohaste teadmiste rakenduse, sealhulgas näiteks sõnastiku- jm keeleteabekultuuri, keeletehnoloogia arengud ja kasutamise võimalused (nt eestikeelse arvuti- ja veebikeskkonna, k.a moodsaima suuliselt hallatava osa sellest, kõnesünteesi ja selle kasutamise nägemispuude korral jne) või keeleõppekultuuri kõige laiemas mõttes. Nii on rakendusallikas ühe või koos mitme keele teave, see esitatakse arvutiprogrammina, sõnastikus või laiemas käsitelukontekstis, õpetatakse emakeelt või võõrkeeli üld- või erikeele spetsiifikaga, neil või teistel alustel, koolis või ajakirjanduses, lastele või täiskasvanuile, töises vm kontekstis jne. Ühtlasi tuleb rõhutada rööpsete kultuuriuuringute osatähtsust, sest muutuv teksti- ja keeleruum on ühtlasi muutuva kultuuriruumi peegeldus ning see tuleb teadvustada – muuhulgas selleks, et teadvustada keelevariantide staatust ning keelelise viisakuse mõistet siin ja praegu. Alles seejärel on võimalik oma keelt suhestada teiste keeltega siin või mujal.
See kokku ongi rakenduslingvistika.