Postimehe arvustajad teevad Mart Laari raamatu “Sinimäed 1944” üsna maha (24. III). Samas tundub, et nad mitte niivõrd ei arvusta Laari raamatut, kuivõrd kõnelevad, mida oodanuks nemad seesuguselt raamatult. Mina jõudsin lugedes arvamusele, et Laari Sinimägede raamat ja möödunud aastal ilmunud “Emajõgi 1944” on parimad 1944. aasta sõjasündmusi Eestis käsitlevad raamatud pärast Arved Kalvo raamatut “Nemad vabastasid Lõuna-Eesti 1944. aasta augustis-septembris” (1972).
Kalvol oli Vene sõjaarhiivide materjalidele tuginedes võimalus anda esmakordne süstemaatiline ja detailne ülevaade 1944. aasta sõjasündmustest Lõuna-Eestis. Paratamatult jäi ta käsitlus ühekülgseks. Laari raamatute peamine väärtus ongi Saksa arhiivide materjalidele tuginemine. Ja mitte ainult arhiiviürikutele vaid ka Lääne autorite käsitlustele – millest suur osa on trükivalgust näinud pärast Kalvo raamatu ilmumist.
Suuresti tänu Kalvo tehtud eeltööle Polotski arhiivis ongi Lõuna-Eesti sündmuste valgustamine ülevaatlikum, kahepoolsem. Narva-Sinimägede lahingute ülevaatlikkus jääb kesisemaks seetõttu, et Vene poolelt pole vastas olnud Kalvo raamatu laadis süsteemset käsitlust. Ent ka siin on viimased 10 – 15 aastat andmepagasit oluliselt täiendatud. Positiivsena tõstaksin esile sedagi, et autor küpsemasse ikka jõudnuna on üle saanud oma varasemast nooruslikust hurraa-patriotismist. Käsitlus on kainem, objektiivsem. Üle on saadud ka eesti väeosade ja meeste osa ületähtsustamisest, mis olnud seni üsna üldine. Õigupoolest esimest korda paneb ta tõsiselt paika eesti meeste rolli Saksa rindel. Et ta seejuures neile siiski peatähelepanu pühendab, on mõistetav.
Aga muidugi on Erkki Bahovski sinisilmne, kui ta hellitab lootust, et Laar võiks loobuda Sinimägede lahingute vajalikkuse ja suure poliitilise tähtsuse ülistamisest. Või koguni tunnistada “selle sõja mõttetust ja traagikat Eesti seisukohalt”. Tuleb leppida, et selles ei kõiguta Laari ükski loogiline argument või fakt. Samas, küllap kallutab see autori hoiak teda üle hindama sõjameeste, aga eriti kogu eesti rahva suurt sõjavaimustust. Ja alahindama eestlaste-sakslaste vastuolusid sõjaväljal ja väe osades. Päris mööda ta neist asjust ei lähe, aga kuigivõrd tähtsust neile ka ei omista. Jaan Lattik oma mälestusteraamatu “Teekond läbi öö” II osas toob ära ühe SS Untersturmführer’i raporti ülemusele, kust loeme: “Avalikult näidati oma vaenulikkust diviisi saksa ohvitseridele, kusjuures isegi nii kaugele mindi, et ähvardati neid relvadega. Nende ähvardustega liitusid ka eesti ohvitserid ja sageli võis kindlaks teha, et need olidki sõdurite ülesässitajad ja juhid… Põgenemine väeosadest kasvab päevast päeva. Diviisi juhatuse andmeil oli juulikuus 1571 desertööri, nende hulgas 23 ohvitseri. Sellepärast ollakse… rügemendistaabis arvamisel, et diviisi ei saa mitte enam lugeda usaldusväärseks.” Nii drastilistest hoiakutest Laar hoidub.
Kui vähe avaramalt mõelda, siis on Sinimägede raamat ka esimene natuke ulatuslikum katse panna need sündmused laiemasse raami. Hitler ja Saksa juhtkond, Stalin ja Nõukogude väejuhid, Soome – Eesti, Tallinna ja Saksa kohalike väejuhtide suhted ning kõik see vastastikustes seostes näitab esmakordselt enam-vähem kompleksselt, miks Narva ruumis nii läks nagu läks. Ainus, mis puudu jääb, on Nõukogude Lääne-liitlaste suhtumine.
Kõige olulisem puudujääk raamatus “Sinimäed 1944” on vormistuslik külg. Trükivead, lausevead – lausa häirivalt palju. Tohuvabohu viidetes. Valed viited. Valesti translitereeritud venekeelsed pealkirjad. Sama raamatut viidatud kord originaali, kord eestikeelse tõlke järgi. Puudulikud ilmumisandmed. Muidugi jääb see kõigepealt autori hingele. Aga paneb imestama ka toimetaja: mõlemal raamatul üks nimi – Toomas Hiio –, aga oleksid nagu kaks eri meest. “Emajõgi” – korralik raamat (ainult viidete numeratsioonis segadus), “Sinimägedes” kõik ülalöeldu.
Ühte puudujääki, millele viitab Bahovski, oleks ilmselt aeg hakata asjalikult kõrvaldama – tegema Sinimägede bilanssi. Mida Sinimägede vastupanu meile andis, sellest on palju kirjutatud. Ei jäta Laargi seda kordamata. Mida võttis, mida me kaotasime, see pool bilansist on veel õieti alustamatagi. Selge, et Laar selles raamatupidamises bilansivõimeline ei ole.