Sotsiaaliakülgedel vaatleb Henri Kõiv kogukondlikkusele rõhunud valimisliitu Vabakund selle sünnist kuni praeguse ummikseisuni. Aet Annist tõdeb oma essees, et neoliberalism on asetanud kogukondade õlule järjest suurema vastutuskoorma, küsimata samas, kas neil on vähimatki sotsiaalset ressurssi selle kandmiseks.
Mariliis Mõttus uurib Telliskivi Loomelinnaku tegijatelt, kuidas ettevõtjad saavad olla kogukondade katalüsaatoriks. Kaja Pae ja Maria Derlõš arutlevad, mil viisil võiks Tallinna ja Tartu suurtes magalarajoonides tärgata Supilinnale või Uuele Maailmale omane ühistegemise vaim. Linnalabor pani hakkajale kohalikule aktivistile kokku aga elujõulise kogukonna tööriistakasti.
„Kosmopoliidi” rubriigis kirjeldab Kalev Aasmäe, milline näeb välja skvotterite igapäevaelu Londonis. Terje Toomistu kirjutab, kuidas ta koos nõukogude hipidega lillelises bussis filmivõtete tarbeks Moskvasse sõitis.
Ede Schank Tamkivi küsib, kuidas on Eesti diasporaa riigile kasulik.
Meediakülgedel tutvustab Sven Paulus alfabeedi kaudu kogukonnameediat ja Siim Sorokin analüüsib pagulasvastaste argumente. Artishoki veerus väidab Liisa Kaljula, et kunstnike jaoks võib kogukond oma jagatud väärtustega ahistav olla.
Teatrikülgedel portreteerib Piret Karro Twisted Dance Companyt.
Muusikakülgedelt leiab intervjuu abstraktse audiofiili Ekke Västrikuga, kelle esimest kauamängivat arvustab Kristjan Karron.
Arvustamisele tulevad veel mängufilm „Roukli”, dokumentaalfilm „Moest väljas”, Veneetsia kunstibiennaal ja Benjamin Prado romaan „Lumes on tühjus”.