Tallinna Linnateatri „Tagasitulek isa juurde“, autor Madis Kõiv, lavastaja Adolf Šapiro, dramaturg Toomas Kall, kunstnik ja videokujundaja Vladimir Anšon, kostüümikunstnik Reet Aus, valguskujundaja Emil Kallas, helilooja Jaak Jürisson, muusikaline kujundaja Riina Roose. Mängivad Lembit Ulfsak, Elmo Nüganen, Anne Reemann, Kalju Orro, Epp Eespäev, Külli Teetamm, Piret Kalda ja Rain Simmul. Esietendus 16. IX Taevalaval.

Tagasitulija: „Kogu see aeg olen ma mõtelnud, mis asi see oli, kui need aknad põlema läksid ja tänavavalgus, kas see valgus oli täiesti teistsugune kui praegune, või mis … siis õhtul, kui õhk tõmbus siniseks ja need kollased tuled, just seesama aeg, kellaaeg, mis kogu ajale, tollele ennevanale andis tähenduse, justkui sääl sees oleks kõik olnud koos: meie olemine ise, ilma igasuguse põhjata … schlechtnin, nagu ütlevad sakslased. Nagu OLI ise. Ma ei mõista seletada … ei mitte nii et ma-ei-mõista-praegu-seletada-mis-tookord-oli, ei, vaid just, mis tookord oli, too oli ise oma olisuses on äraseletamatu, just seda äraseletamatust ma nüüd tunnengi ära, aga see vihastab mind millegipärast, justkui kuuluks äraseletamatu ikkagi seletamisele, nagu mõni mõistatus … mida tegelikult ei tohigi ju mõistatada, mõistatama hakatagi, mis siis veel rääkida mäletamisest …“ (Madis Kõiv, „Tagasitulek isa juurde“).

Pikk tsitaat mu vastukaja alguses on möödapääsmatu. Ikka sama möödapääsmatu, kui oli Jüri Krjukovist (1954–1997) raamatut kirjutades, see raamatukirjutamine kestis minul aastatel 1976 kuni 2004 ja võib-olla kestab praegugi, sest – millal on töö valmis?

Kui vaatasin 16. septembril 2015 Tallinna Linnateatris „Tagasituleku isa juurde“ esietendust, kumises Priit Pedajase 1993. aasta Eesti Draamateatri lavastus lakkamatult kaasa, erilise unenäolise selgusega kuulsin Jüri Krjukovi Tagasitulija häälekõla, kuulatasin kuklaga. Adusin Krjukovi hääle variatsioone ka lavalt, kord Lembit Ulfsaki Tagasitulija, kord Elmo Nüganeni Isa intonatsioonis, haruharva, aga ometi. Võpatasin sisimas, kui mõni sõna öeldi nüüd teisiti, mõni lause jäeti vahele või lisati juurde. Katkematu tagasituleku tunne, too äraseletamatu, oli ise oma olisuses, muutis teatriõhtu ainuliseks. Saalis viibisid 1993. aasta lavastuse peaosalised, tollase Peremehe Andrus Vaariku iseloomulik naerumühatus tänase Peremehe Rain Simmuli repliigi peale ajas ajad sassi, Kõivuga kongeniaalselt. Millegipärast tükkis kogu aeg nutt peale, kui öelda Tagasitulija sõnadega. Meeleliigutusest, et 1993 on mu elus, mu mälus kompromissitult alles. Ja selles äratundmises pole hinnangulise võrdlemisega midagi peale hakata, sest hinnangud pisendavad, eriti hindajat.

Üht usun ja tean: see valgus oli täiesti teistsugune. See Madis Kõivu kollane valgus, ärev ja saladuslik, Pedajase lavastuse sees ja kohal. Adolf Šapiro lavastuses vilksatas korraks ühetähenduslik kale valgus, autolaternate kollakas vihk sõjastseenis, kõik teavad ju, mida need laternad tähendavad. Või ei tea nooremad enam? Aga Vladimir Anšoni stsenograafias, kus vältimatu vertikaalmõõde, kohati koguni lavastusest irduv, mitte nii ühtne ja loomulik igas hingetõmbes, kui oli Lembit Petersoni „Onu Vanjas“ Katariina kirikus – nojah, Anšoni loodud lavamaailmas, teisel korrusel, kus seinas uks Isa tuppa, otsekui kabelisse või katedraali, vaat seal sündis suveräänne kollane valgus, kuldse metsa kaunis, kaotsimineku aimusega valgus.

Siin uues lavastuses saab hirmus oluliseks „Kuldne mets“, Tagasitulija poolelijäänud raamat: autor Edith Howes (1872–1954), eesti keeles ilmunud „Looduse kuldraamatu“ sarjas 1937, tõlkija Voldemar Lao, 251 lehekülge. Šapiro lavastuses muutuvad ühtäkki peaaegu talumatult tähtsaks kõikvõimalikud aastaarvud – mitte ainult need, mida Ema oma eestlaste ajamonoloogis lausub, need 1939 ja 1940 ja 1944 ja 1949 jne, vaid mitmed teisedki. Kõivu näidendis Ema küll nimetab oma surma-aasta, ent Peremees paneb näpu huultele, kui tema surmaaja kohta päritakse, ja Isa lahkumine jäetakse lahtiseks. Šapiro lavaversioonis ulatatakse küütleval hõbekandikul saali fakt Madis Kõivu (1929–2014) isa surmast Ameerikas 1981. aastal. Kõivu memuaare tsiteeritakse kavalehel ohtralt, justkui kuuluks näidendis äraseletamatu ikkagi seletamisele. Kas pole seda laadi „faktipõhisus“ jällegi vihastavas vastuolus kollase valgusega, vastuolus metafüüsilise luuluga, nagu 1993. aastal pealkirjastati telesaade Kõivust. Aga ega ma teagi, kas saali valguv ratsionaalsuse kosk lähtub lavastaja tahtest või on põhiajend meie ajas, mis puhtamat ning üksiti hämaramat kujundlikkust ei usalda, kuna sellest nagu ei saadavat enam aru, mistap sõnumiselgus, elu- ja ajaloo autentsus neljanda seina pragudest läbi pressib, aja-lik koha-liku* nähtamatust uksest välja tõukab? Või juhul, kui ei ole paremaid, halvemaid aegu, olen ehk ise kakskümmend kaks aastat vanemana ülemäära tõrges liiga läbinähtavate kujundite suhtes, olen ülearu intensiivselt nostalgiline?

Kõige võimatum oli leppida reipa muusikaga kummardamise taustaks, mis publiku rütmiliselt plaksutama sundis. Mis see oli ja miks see oli? Meid ümbritseva pinnapealsuse vihuti osatamine? Märk, et inimkond ei õpi kunagi ajaloost midagigi? Esietendusel tundus, et ei publik ega näitlejad ole seda kerglast tonaalsust ära teeninud. Nutt tikkus jällegi kurku, aga valesti. Võib-olla selles piinlikkusetundes ongi vastus, miks ja mis ja kes me siin oleme.

Nüüdses mänguruumis kondavad ringi aastaarvud ja eludaatumid. Näiteks on põrandal ajaleht, kus kirjutatakse Saksa auriku Altmarki intsidendist Norra territoriaalvetes, 16. veebruaril 1940 (Kõivul on mõlemas näidendi variandis, ilmselt kogemata, 16. veebruar 1939) ja samas ajalehes kõrvalveerul kirjanik Tammsaare (1878–1940) päevapilt, vaatad talle otsa ja võpatad teadmisest, et Tammsaarel jäi elada veel paar nädalat. Või kui Ants Eskola (1908–1989) laulab 1930. aastatel muretult ja malbelt „Tipa-tapa-nii“, siis rehkendad, mitu aastat on jäänud Eskolal vangilaagrini ja mitu Šapiro „Kirsiaia“ Gajevini …

Lavaruumi alakorrust ümbritsevad remonditava maja seinad, valge värvikihi sisse kritseldatud võõrkeelsed sõnad „for rent“, mis viimaks maha nühitakse, see näikse tähistavat kojujõudmise happy end’i. Seintele projekteeritakse kroonikakaadreid, mis tundus jällegi näpuganäitav informatsioon, ehkki hiljem avastasin, et nõnda on Kõiv remargis tahtnudki; samuti elustub remark „jäälilled kasvavad kinoliku kiirusega“. Veel sugeneb seintele eestlaste kultuuriloolisi portreesid, sekka tühje pildiraame, mis toob meelde Šapiro lavastuse „Isad ja pojad“. Nii nagu punakuldsete kaantega raamat „Kuritöö ja karistus“ käivitab terve (Linna)teatrimäluahela.

Vladimir Anšoni lavaruumis on seina najal valged põhjata paadid, mille katkised värvilised klaasruudud seostuvad kirikuvitraažide lootusrikka valgusega, purunenuna pigem selle valguse kaotsiminekuga.

Esietendusel oli minu silmis terviklikum esimene vaatus, kuna see jäi suuresti Lembit Ulfsaki Tagasitulija ja Elmo Nüganeni Isa hoida ning nende partnerlus oli kõige täpsem oma läbivas unenäoselguses, tundlik, südamlik. Köitis Ulfsaki Tagasitulija absoluutne, aga diskreetne kohalolek, kergete kargete üleminekutega nukrasilmseks elevil hingega poisiks ja taas hallipäiseks meheks, kes lausub endamisi raamatu pealkirja „Kuldne mets“. Nüganen Isana on poja suhtes hoidev ja sõbralik, soojatooniline, ta manitsused ja etteheitedki sordiini all, pehmelt distantseeritud, kannatlikud, isalikud. See on põhimõtteliselt teistmoodi distants kui Rain Simmuli Peremehel, kes lahutab käsi ja kõlistab võtmeid näiliselt lahkes, joviaalses ostu-müügitehingus, aga inimlikult jääb libekalaks, keda ei aitaks kinni püüda kui tahes pirakas kahv. Simmuli Peremehe pudelipeidikud teatrisaalis toolirea all on muhe mälureveranss Andrus Vaariku tollasele tikuküsimisele publikult, et suits põlema saada, kussa nüüd enam laval suitsetad …

Saladuslikuna kaikus Isa hääl ülakorruse valgusevoos. See oli üks kummalisi Krjukovi-sildu mu kuulmetes. Auk ei olnud sügaval, vaid kõrgel, mänguruum ei ole Põrgu-, vaid Taevalaval. Üks imelisi nukkernaljakaid stseene on siingi õngitsemine, Isa kindel rahulik käsi ja Tagasitulija ärevalt vibav õngenöör: põnev, et õngede otsas on korgid, mis koos valge sulega meenutavad tindipotti – mälestuste õngitsemine kirjaniku kombel?! Mälu suhtelisuse teemaga haakuvad laest langevad söestunud servadega kirjalehed, millest teises vaatuses jääb söögilauale helpimiseks põlenud paberipuru. Mälupiltide haprust ja üksildust toonitab tegelaste hingeaur klaasvaheseinal.

Teises vaatuses haaravad initsiatiivi naised, siis konkretiseerub Tagasitulija vanemate omavaheline pinge, mida poeg tajub lapse elukestva tundlikkusega. Anne Reemanni Ema võtmestseeniks jääb hirm haige poja Jaani pärast. Lastele jätkub perekondlikku soojust, mis mehe ja naise vahel lahtunud. Esimeses vaatuses näeme üürikest momenti, kui Ema ja Isa istuvad ligistikku ja mehe pilk kompab naist, silmanurgast, kelmikalt, peibutades – aga idüllihakatus ei kesta, juba tardub kumbki eraldi päevapildiks perekonnaalbumis, nii ka poja mälus. Epp Eespäeva „inglaslik leedi“ proua Klaudi on üsna tüütu pretensioonikas pedagoogitüüp. Ema kandub Klaudi klatšihoovustega kaasa, abikaasa kiuste, mispeale Nüganen Isana ei varja oma tülpimust, otsib enesegaolekut moosekandina pasunat timmides, pääsu naiste tühisest vadast raadiost sõjateateid kuulates. Isa meenutused hobusejalast ja düsenteeriast ei ole mängurimuhedusega tembitud õrritamine nagu mälupildis Ain Lutsepal, praegu läheb Isa tigedaks, täiesti põhjendatult. Kui poisiklutid mängupüssidega mängusõda peavad ja Isa mängurelvad kolinal vastu maad virutab, on loetav ärritus vägivallast, vääramatult ligineva sõja pinev äratundmine.

Veel kaks naist, kes lendlevad läbi aja liblikatena, äratavad Isas kannatlikumat huvi, isegi kohmakas teenijapiiga Hermine, keda Külli Teetamm kujutab graatsilise õrna võõritusega, temale omase unetunnetusega. Nagu kentsakat und Isa Herminet seirabki, nemad võiksid ehk koos tantsidagi selles mälupöörises ümber kala. Piret Kalda graafilise mängujoonega karakterroll Anna ilmub valges kleidis neiuna, keerleb seitsmeteistkümnenda sünnipäeva tantsuiilis. Kalju Orro ninatark poisinaga Jaan julgeb Anna tantsule paluda – Ulfsaki Tagasitulija seirab noorema venna ettevõtlikkust mõtliku igatsusega, nagu igavesele vaatlejale kohane. Möödub vaid viivukene ja Anna naaseb vana naisena, kel kangetes jalgades veel tragikoomilist tantsukihku. Elutantsu kujund läbistab Šapiro lavastusi.

Finaalis ei olnud mulle üldse oluline paatide kui tahes ülikujundlik tähendusrikkus, vaid lihtne ja kurvalt rahustav äratundmine: viimaks ometi viibib Tagasitulija Isaga samas paadis, poolelijäänud raamat „Kuldne mets“ ligi võetud. Tekstikoht raamatu ettelugemisest, selle katkemisest ja võimalusest jätkata jääb lohutavaks lõpuheliks. Tagasitulek isa juurde.

Paadid viivlevad igaveses ärarännus, Peremees üksinda vaatleb neid/meid klaasist vaheseina taga. On tema siis ainsana elus, krooniline ellujääja igas riigikorras ja -korratuses, või hoopis ainuke, kellel puudub ligipääs ehedale elule?

Madis Kõiv: „Ja lõpuks – peab ju miski, mida läbi aknaklaasi oled justkui juba puudutanud, jäämagi puutumatuks ja muutumatuks, selleks, kuhu kogu elu oled tahtnud minna ja kuhu mitte kunagi ei ole jõudnud, aga ikka tahad jõuda“ („Studia Memoriae IV. Kalad ja raamatud“).

* Vt Luule Epneri artiklit „Tagasitulek teatrilavale“ kavalehel.