Varjualune „Lugeja“ Harju tänava haljasalal kuni 15. XI. Idee autor Liisa Peri, projekti autorid Ann Kristiin Entson, Keiti Lige, Jarmo Vaik, juhendaja Jaan Tiidemann.
„Lugeja“ on kümnes EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise tudengite ehitatud varjualune. 2005. aastast on ilmavalgust näinud „Giik“, „Torn“, „Luik“, „Kolm“, „Spin“, „Varing“, „Tsikuraat“ ja „Pakk“.
EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala esimese kursuse projekt algab paberil n-ö 2D-s rapidograafiga graafiliste tööde harjutamisega ning lõpeb arhitektuuri väikevormi 1 : 1 mõõtkavas väljaehitamisega. Järjest enam virtuaalreaalsusega sulanduvas maailmas on arhitektuuriloomes üha olulisem hoida sidet materiaalsusega, et omandada kogemuste kaudu teadmisi materjalide käitumise ja omaduste kohta. Kursusetöö 15 ideeprojekti seast valiti ehitamiseks välja üks, mida suvekuudel täpsustati. Väikevorm ehitati valmis vaid viie päevaga augusti lõpus.
Seekordse varjualuse idee lähtekoht on omaette olemine. Selle autor Liisa Peri nägi eraldumise võimalust lugemises, mis paneb argielu korraks unustama ja annab võimaluse väljamõeldud lugude maailma sukelduda. Harju tänava varjualuses saab külastaja linnasumina eest peitu pugeda, võtta aja maha ja jälgida ümbruskonnas toimuvat ise nähtamatuks jäädes. Varjualuse ribiline struktuur paistab otsevaates läbi, kuid nurga all moodustub läbipaistmatu sein. Väliselt on varjualune lihtne ristkülik, seest aga koopalaadselt põnev ja vabavormiline. Huvitaval kombel meenutab varjualune ise raamatut, mille lehtedesse oleks keegi justkui uuristanud avastusretkele kutsuvaid salakäike.
Lisaks ümmargusele numbrile on selle aasta varjualune ka teisel põhjusel eriline: esmakordselt rajati paviljon Tallinna kesklinna aktiivsesse avalikku ruumi. Kahjuks lubatakse sel Harjumäe haljasalal seista ajutiselt. Peagi liitub „Lugeja“ eelkäijatega Lahemaal Pedaspeal arhitekt-juhendaja Jaan Tiidemanni talus. Tiidemann on olnud ka kõigi varasemate varjualuste projektide juhendaja ning tema maalilises mereäärses kodus on juba arvestatav kollektsioon väga eriilmelisi arhitektuuri väiketeoseid.
„Lugeja“ on eriline ka valmistamise tehnoloogia poolest, sest kasutatud on nii traditsioonilisi kui ka nüüdisaegseid puidu töötlemise võimalusi. Kõik erikujulised vineerplaatidest osad on detailselt läbi joonistatud ja tehases freesiga välja lõigatud ning seejärel ehitusplatsil paviljoniks kokku pandud. See tähendab, et varjualuse püstitamise ettevalmistus oli väga põhjalik ja täpne, sest vaid nii sai kohapeal tegutseda kiiresti ja efektiivselt. Varem pole varjualuste detailide eeltootmist kasutatud, mis tähendas seetõttu ka pikemat ehitusperioodi.
Selle lühikese aja jooksul, mil „Lugeja“ keset Tallinna vanalinna juba seisnud, on ta pälvinud nii Eesti kui ka välismaise ajakirjanduse tähelepanu, teda on avastamas käinud linnakodanikud, aga ka turistid. Nii mõnigi külaline jättis sinna märke oma kohaolulust, olgu kritselduse või kirjutise. Teatud vandalism, milles võib näha külastaja ja kunstiobjekti suhtlusvormi, on avaliku ruumi lahutamatu osa ning sellega on projekti autorid arvestanud. Tahan loota, et sääraseid eksperimente julgetakse tihedas ja keerulises ehitatud keskkonnas ette võtta ka järgmistel aastatel.
